Kõigi oluliste asjade puhul on ajastus alati vale. "Teen seda kunagi hiljem" on ütlus, mis viib Teie unistused koos Teiega hauda kaasa. -Timothy Ferriss
Täna hommikul, kui ma üles ärkasin ja trennile mõtlesin, hakkasid mu jalalihased tuikama. Justkui prooviks nad sosistada mulle, et me vajame nüüd mõnda aega puhkust. Ehk isegi natuke rohkem, kui mõnda aega.
Kui ma end siiski kokku võtsin ja venitusharjutuste järel jooksma läksin, siis mõtlesin ma sellele hommikusele sosistusele pikemalt. Mainiksin siin kiirelt ära, et jooksmine on parim aeg oma peas pesitsevate sasipuntrate lahti harutamiseks. Mõtlesin kõikidele hetkedele, mil olen oma elus midagi ette võtnud ja pooleli jätnud. Tihti arvatakse, et alustamine on hästi keeruline. Tegelikult on otsuse vastu võtmine ainus asi, mida alustamiseks vaja on. Kui sa kord juba millegagi alustad, siis saad üsna kiirelt aru, et see esimene samm oli see kõige lihtsam.
Ma võin näiteid tuua ettevõtlusest, maale elamisest või suitsetamisest. Kuid hetkel kõige aktuaalsem on siiski trenn. Mida peab tegema selleks, et tunda end jälle elusana? Selleks pole vaja muud, kui end pisut liigutada. Miks see jooksma minemine ikkagi nii rakse on? Kui sa pole juba aastaid end liigutanud, jõusaalis käisid viimati siis, kui algas ülikooli esimene kursus, jooksmas käisid viimati keskkooli viimases klassis(vilkuva rohelise tulega üle tee jooksmine ei loe!), venitusharjutused on kapi kõige ülemiselt riiulilt moosipurgi haaramine. Ilmselge on see, et trenn ei ole osa sinu elust. Paljud, kellega ma sel teemal rääkinud olen, on väitnud, et mul lihtsalt ei ole selleks aega. Ma tahaksin küll, aga no kuna ma jõuan? Ma saan tegelikult aru, et alustada millegagi, mis ei ole osa sinu rutiinist, ei ole kerge. Kui sa ärkad hommikul üles viimasel hetkel, et jõuda tass kohvi juua ja riideid vahetada. Kui jooksed bussi peale või kiirustad autoga tööle. Kui tuled töölt koju ja suuda mõelda vaid diivani lohutavale embusele ja pead tühjaks imeva televiisori vaatamisele, siis trenn siia vahele tõesti ei taha mahtuda. Aga samas peab tunnistama, et meil kellelgi ei ole aega asjade jaoks, mida on võimalik teadmata kaugusele edasi lükata. Asi on siiski tahtmises ja kui tahtmine on, siis uskuge mind! Te leiate aega ka. Aega, mil ärkate hommikul varem üles, et sõita tööle rattaga või joosta enne tööle minekut paar kilomeetrit. Õhtul koju jõudes võtavad venitusharjutused ja mõned kätekõverdused aega vähem kui 10 minutit! Saate aru, mis ma mõtlen?
Seega alustamine ei ole raske, kui võtta õppust Timothy Ferriss´e tsitaadist. Alusta täna, mitte homme. Selleks on vaja vaid hoog sisse lükata. Otsus vastu võtta. Siin võiksin ma omaette referaadi kirjutada vabanduste otsimisest, aga sellest pikemalt mõni teine kord.
Mis siis ikkagi on raske? Rasked on need hetked, mis mul täna hommikul olid. Need hetked, kui lihtsam on mitte teha. Need hetked, kui esimene vaimustus hakkab vaibuma.
Trennist rääkides. Veel täpsemalt- jooksmisest. Detailidesse laskudes- õues jooksmisest.
Rasked on need hetked, kui lihased valutavad ja sa kohe üldse ei taha mõista, et see ongi alguse asi ja mõne aja möödudes sa tunned oma lihaste pingeid aina vähem ja vähem. Ei taha mõista, et sa treenid oma kopse, et nad suudaksid sisse ahmida koguseid, mida viimati ehk keskkooli alguses suutsid. Ei taha mõista, et trenn on lõppude lõpuks ikkagi kasulik.
Rasked on need hetked, kui väljas ei ole enam soe. Kas ma vihmaga läheksin jooksma? Või mõtleksin, et oh..jätame täna vahele ja vaatame parem Reporterit. Sest see, mis maailmas toimub on tähtsam, kui minu tervis ja hea enesetunne. Kui mitte joosta vihmaga, siis peaks vist terve sügise vahele jätma! Või kui tuleb talv? Kas ma lumega läheksin jooksma. Oh ei! Kindlasti mitte. Ja suusatada ma ka ei oska ning uisuväli on liiga kaugel. Auto peaks õhtuti puhkama ja mis ma ikka sinna uisuväljale teistele ette ronin.
Ehk siis teate küll! Need rasked hetked. Kui on lihtsam pooleli jätta, kui edasi minna. Siis kui on lihtsam diivanil istuda või internetis aega surnuks lüüa. Need hetked.
Alusamine ei ole raske. Aga oma eesmärkide lõpule viimine. See on pähkel!
Selleks, et mitte pooleli jätta on tegelikult suurepärane vahend. Me ettevõtluses kutsusime seda eesmärgistamiseks!(Jah, ma tean, et see termin on ka tavaelus täiesti olemas). Kuid minu jaoks muutus eesmärgistamine tähtsaks teemaks ettevõtet juhtides.
Eesmärgistamine ennetab pooleli jätmist. Paika peaks panema lühiajalised eesmärgid(näiteks kuu aja pärast tahan olla võimeline joosta 5 km) ja ka pikaajalisi(näiteks jõuludeks tahan kaaluda 51kg, olla võimeline jooksma 10 km). Lühiajalised eesmärgid peaksid olema teostatavad, et nad hoiaksid sind pidevalt liikumises. Kui panna oma eesmärgid liiga utoopilised, siis tuleb kiirelt ebaõnnestumise tunne ja see pigem kiirendab alla andmist. Oluline on meeles pidada, et meid hoiab liikumises see õnnetunne, et me saame hakkama. Selleks on vaja präänikut ja eesmärgi teostamine võiks olla üks nendest. Pikaajalised eesmärgid võiksid olla suuremad, kui see, mis sa usud, et suudad saavutada. See on põhjusel, et see paneb sind rohkem pingutama. Need on eesmärgid, mille teoks saamisel on õnnetunne eriti suur!
Lõpujutuks!
Ära karda alustada, see on lihtne!
Kui oled alustanud, siis tea, et raskem osa on alles ees. Tee kindlaks, miks sa seda teha tahad. MIKS on kõige olulisem. Kui sa tead oma miksi, siis see aitab sul oma eesmärgi poole sihikindlalt liikuda.
Ära unusta eesmärgistamist. Lühiajalised ja pikaajalised eesmärgid pakuvad sulle protsessi käigus head enesetunnet! Kui oled mõne oma eesmärgi saavutanud, siis tähista! Vii end välja sööma või luba endale midagi head ja paremat.
Lähitulevikus proovin toitumisest rääkida. Hetkel on väga aktuaalne teema söögid, mis aitavad kaalu tõsta.
Seni!
Unistage suurelt!