Otsustasin eile poistega metsa minna. Seenele. Fakt, et ma seeni ei söö, ei ole üldse oluline. Võib-olla keegi teine sööb!!? Mõni inimene käib mere ääres, kuigi ta ujuda ei oska. Miks ma siis metsa ei tohi seenele minna...
Igatahes. Kuna ma seeni ei söö, siis ilmselge on ka see, et ma neid välimuse järgi ära ei tunne. Ma tean, milline näeb välja puravik, pilvik ja kukeseen. Kärbseseent tunnevad isegi mu lapsed ja loomulikult nad karjusid mulle kõva häälega, et "Emmee, seda ära korjaaa!!!!!". Jänku juss olevat õpetanud. Kui me neid korjanud oleksime, siis me oleksime surma saanud. See on ka mu laste tarkusetera. Kui nii edasi läheb, siis olen ma varsti rumalam, kui nemad. Tõenäoliselt on see juba juhtunud, sest metsas teatasid nad mulle, et me hakkame nüüd männiriisikaid korjama ja nendest talveks kompotte vaaritama. Millised need männiriisikad on? Pruunid, teatasid nemad. Kodus guugeldades tõdesin, et neil oli õigus.
Mulle nüüd õudsalt meeldiks, kui ma saaksin teatada, et ma tulin metsast rikkaliku seenesaagiga tagasi. Aga ma ei saa! Sest ma ei leidnud ühtegi seent, mis oleks söödava seene moodi välja näinud. Mulle tundub, et inimesed, kes seeni ei armasta, ei leiagi metsast seeni. Või olen mina erand? See ei olnud igatahes esimene kord.
Aga päris õnnetult mul ka ei läinud. Nimelt avastasin, et terve mets oli täis pähklipuid ja siis ma hakkasin neid korjama. Arvestades, et pähklid on puu otsas ja seened maas, siis see võib ka olla põhjuseks minu olematule seenesaagile. Nimelt enamus ajast käisin ma metsas ringi pea kuklas ja üritasin pähkleid leida.
Poisid olid metsas igatahes väga tublid. Kenneth korjas endale oksi ja kukkus miljon korda. Chris oksi ei korjanud...tal oli hõivatud Kennethi üle naermisega. Positiivne oli see, et võrreldes eelmise aastaga suutsid poisid metsas vastu pidada ligi pool tundi enne kui nad hädaldama hakkasid. Eelmine aasta kukkusid nad mõlemad esimese kümne meetri jooksul ja pistsid ühest suust kisama, et nad tahavad koju ära minna.
Koju tagasi jõudes, samal aja kui ülejäänud pähklisaaki nautisid, korjasin mina enda juustest ämblikke välja. Kui ma juba teise ämbliku leidsin, siis ei pidanud närv enam vastu ja ma läksin neid sealt välja pesema. Mul tekkis liiga elav kujutluspilt sellest, kuidas nad sinna võrke hakkavad punuma ja mu pea ümber tiirlevaid kärbseid püüdma.
Aga põhiline on see, et metsas oli tore ja lastele meeldis.
Ja ma suutsin lõpuks eile 5 kilomeetrise distantsi läbida. Halleluuja. Mu elukaaslane teatas, et seda saab juba jooksmiseks kutsuda. Thank you, darling! :D
