PS! Ma otsisin pilte, mida ma Eestis teinud olen. Selgus, et triiksärgi pildid on vallutanud mu arvuti.

Esimese kodumaa pinnal oldud nädala jooksul olen ma istunud hommikust õhtuni arvuti taha ja tööd teinud. Õnneks oli vaja ka mõned kohtumised teha, mis tähendas seda, et ma sain ka natukene värsket õhku hingata ja ringi vaadata. Mõned tähelepanekud, mis Tartus oldud aja jooksul silma on jäänud.

• Varem ma vihkasin busse. Ma sõidaks vabatahtlikult Lux Express bussiga Tartust Hispaaniasse! Nii mugav. Kui me Tartusse hakkasime jõudma, siis ma olin täiega pettunud, et ma maha pean minema, sest mul oli üks film pooleli. Ma olin üldse vaimustuses, et ma seal oma telefoni saan laadida ja et internett nii kiire on jne jne. 
• Wifi! Igal pool. Hispaanias on ka igal pool, aga seal peab seda linna wifi võrku taga ajama. Ja kui lõpuks kätte saab, siis on see üsna aeglane. 
• Elektritraadid on igal pool ees. Vaatad, et oh! Nii lahe päikeseloojang ja siis tõstad kaamera üles ja no iga nurga alt jäävad need traadid ette. Miks neid nii palju peab olema?
• Taevas on kuidagi kaugel. 
• Teedeehitus. Igal pool. 
• Teed on kitsad. Ma kogu aeg imestasin, et kuidas need rekkad bussist mööda mahuvad, kui teed on niigi kitsad ja siis on veel mingid torbikud tee äärde pandud. Aga mahtusid. Magic!
• Punktist A punkti B jõudmine võtab nii palju aega. Loe kahte viimast punkti.
• "Kas sa metsa näed?" "Ei näe, puud on ees!" Ehk siis puid on palju. See oli mu esimene tähelepanek, kui ma Riiast bussiga sõitma hakkasin. 
• Inimesed on ebaviisakad. Eile sõitsin pisema bussiga, kus ainult esimesest uksest sai sisse minna. Peale minu ütles ainult üks inimene bussijuhile tere. Ilusat päeva ei soovinud peale minu mitte keegi. Kuhu viisakus kadus?
• Toidupoodides on kassiirid tegelikult päris sõbralikud, kui neile suure naeratusega otsa vaadata ja kõlavalt tere öelda. Väiksemates riidepoodides kohtab üsna palju “ära palun tule mind segama, ma just vaatasin ägedat videot youtubest” pilku. 
• Ilmateade valetab. Ma pakkisin oma kohvri lähtudes ilmateatest, mida ma enne Eestisse tulekut vaatasin. Pikad püksid, tagid, tennised. Ja nüüd ma siis kõrben siin saunas :D Aitäh ilmaennustajad!
• Ilm ajab segadusse. Hommikul on külm, siis on soe, siis on kuum, siis tuleb vari ja on jälle külm, siis tuleb päike ja on kuum, siis tuleb tuul ja on külm. Tennistega on kuum, plätudega on külm, pikkade pükstega on kuum, lühikestega on külm. Selline tunne, et peaks 4 hooaja riided igaks juhuks hommikuks kaasa vedama. Vihmavarju, kummikud, plätud, sulejope, kindad, ujumisriided. Igaks juhuks!
• Söök on nii kallis! Toidupoes on selline tunne, et lähed õhtuks midagi süüa ostma ja siis maksad terve nädala toidu eest. Eile käisin kohvikus kohvi joomas. Väike tass kohvi maksis 2 euri. 
• Autod on nii ilusad, puhtad ja suured. Hispaanias on autod tolmused, väikesed ja mõlke täis. 

Jep! See olen mina nohu ja kurguvaluga. Ma arvan, et ma korjasin selle sealt Norra lennujaamast üles. 

Kas sina ütled bussi sisenedes bussijuhile tere? 

teisipäev, september 13, 2016

Alustan sealt, kust ma viimati lõpetasin. Norra lennujaamas, kus kõik köhisid ja nohisesid ja teha polnud midagi. Ma tegelikult ei eeldagi, et lennujaamas oleks lõbustuspark, seega sel teemal ma pikemalt ei peatu. Lennujaam oli hästi pisikene, seega paar poekest, kiosk ja kohvik on täiesti ok. Või noh! Mida mina ka tean. See on teine lennujaam, kus ma oma senise elu jooksul ringi olen jalutanud.

Mul oli ooteaeg ligi 4 tundi, seega ma tegin aega parajaks sellega, et ma otsisin pistikupesasid, mis enamus asusid kas vetsude eesruumides või kusagil suvalise nurga taga, kuhu tooli ei olnud võimalik panna. Lõpuks ma mingi nurgakese leidsin ja istusin seal lootuses, et mu seadmete akud kõik täis laevad ennast. Ma etteruttavalt ütlen, et see mul ei õnnestunud.

Umbes 15 minutit enne, kui ma otsustasin turvaväravatest läbi minna ja kontrollisin oma pileti pealt kellaaega, siis märkasin ma seal, et tasuta on lubatud võtta ainult mingi erimõõduline minikott. Korra tabas mind väike paanika, aga kui ma võrdlesin neid mõtte Norwegiani omadega, siis vahe oli mõni cm. Seega tõstsin paar asja ümber, tõmbasin endale nahktagi selga ja astusin väravate poole. 

Värava vastas oli üks mitte just kõige meeldivam meesterahvas. Ta vaatas kõigepealt mulle otse ja siis minu kotile ning pooleldi muiates küsis, et mis kott see täpselt olla tahab. Ma teatasin, et see kõige väiksem, mille peale osutas ta mulle ühe akregaadi poole, kuhu tuleb oma kohver sisse toppida ja seletas, et lisaks kohvrile peab sinna ka mu käekott ära mahtuma. Ma üritasin talle seletada, et Norwegianil olid samad mõõdud ja mind lasti ilusti läbi, kuid tema näpp näitas endiselt selle rauast kolaka poole. Ma siis proovisin oma kohvrit sinna asetada, kui ta juba kõrvalt podises midagi selle kohta, et no see käekott ka sinna samal ajal vaja mahutada! Selle jutu peale tõmbasin ma oma kohvri seal välja ja ta suunas mind otse leti juurde, et ma siis oma “suure” kohvri eest pappi välja köhiksin. 

Mulle ikka ei andnud see asi rahu. Kuna neid kotimõõtureid oli terve lennujaam täis, siis ma jalutasin ühe juurde ja surusin oma kohvri sinna sisse. Mahub! Ma astusin selle tädi juurde, kes seal leti taga istus ja küsisin, et kui mu kott mahub ja on kõrguselt ainult 1-2cm üle normi, siis kas ma pean juurde maksma. Ei pea, tuli vastus! Väga hea! Nüüd oli vaja ainult kätekott koos arvutiga sinna kohvrisse ära mahutada nii, et see koher ise ei suureneks. Seega ladusin ma endale suuremad asjad selga. Umbes 5 minuti pärast seisin ma taas selle tüübi ees. Ainuke vahe oli nüüd see, et ma nägin välja nagu vene maffiabossi tütar. Killekontsad, nahktagi, nahkpüksid. Võtsin oma kohvri ja surusin selle sisse sama ajal seletasin, et see tädi seal leti taga ütles, et paar sentimeetrit kõrgust ei ole miskit..Selle peale näitas ta näpuga tädi poole, kes teises lennujaama otsas leti taga seisis ja küsis, et “Sheeee said thaaaat?”. No jah! See, kelle juurde ma pidi pappi köhima minema. Tema nii ütles. Selle peale ütles see tore meesterahvas, et võta see nüüd välja ja pane teistpidi. Mida kuradit! Ma tunnistan, et see ei läinud sinna sisse just eriti libedalt, sest sang takistas. Aga ta mahtus. Ja välja tuli ta muidugi veel keerulisemalt. Aga no kurat! Mahtus ju!. Ja siis ta sõna otseses mõttes naeris mu üle, kui ma seda kohvrit sealt välja tõmbasin. Ta isegi ei kavatsenud mind aidata. Ma olin suht närvivapustuse ääre peal ja küsisin, et mida kuradit sa naerad mu üle. Mahub ju! Tõmbasin vihaga selle kohvri välja ja lükkasin tagurpidi sisse. Nii nagu kästud. Ma olin juba suhteliselt segaduses, et kas ta üritabki enda päeva lõbusamaks teha ja mõnitab mind või ta on pime ja ei näe, et see kohver sinna ilusti sisse läheb. 

See ei ole minu tehtud pilt. Aga vähemalt saab aimu, kuhu ma oma kohvrit toppima pidin. Mulle üldse tundus, et nad ei hinnanud pagasi mõõtu mitte selle järgi, et kas ta mahub sinna vahesse vaid selle pildi järgi. Seljakott? Sobib. Kohver? Ei sobi. Mis siis, et mahub sinna...

See oli minu jaoks juba liiga palju ja ma hakkasin nutma seal ja küsisin, et mille pärast ma pean juurde maksma kohvri eest, mis mahub nii ja naa ja kui hästi tahta, siis suruks külili ka sisse. Ma ütlesin läbi pisarate et mina keeldun juurde maksmast kohvri eest, mis on õigete mõõtudega. Selle peale ütles ta “OK, oota!” Ja astus minema. Mida ma ootan? Keda ma ootan? Ma vaatasin küsiva pilguga nende kahe tüübi poole, kes temast sinna jäid ja need ei julgenud kumbki mulle otsa vaadata. Iga kord, kui ma nende poole vaatasin, siis nemad viskasid pilgu maha ja põrnitsesid põrandat. Mis kuradi lennujaam see on, kus keegi minuga normaalset suhelda ei saa. Ma ootasin seal umbes 10 minutit ja põrnitsesin koos nende kahe töölisega põrandat siis. Mingi hetk aga viskas täiega kopa ette sellest jamast ja ma avastasin, et see tüüp oli läinud kusagile teise leti taha tööd tegema. Siis ma küsisin ühe põrandat põrnitseva kotikleepsutaja käest, et kas ta oskaks ehk mulle selgitada, miks mind pärast sellist jama jäetakse keset lennujaama istuma. Selle peale palus see kotikleepsutaja mul veel kord kohver sinna vahesse toppida. Mis siis, et ta oli juba 2 korda näinud, kuidas ma seda sinna sisse topin ja välja võtan. Teeme siis veel kord… Panin sisse, tõmbasin välja ja lükkasin kohvri tema poole, et ta saaks selle lõpuks ära kleepsutada ja ma saaks lõpuks minema minna. Halleluuja! 

Turvakontroll oli nagu taeva õnnistus pärast sellist jama. Nad olid nii viisakad ja kohtlesid mind eriliselt viisakalt. Ma muidugi arvan, et see võis sellepärast olla, et ma nagu maffiabossi tütar välja nägin ja sellistega ei tasu jamada. Oleks ma kohe sinna kotikontrolli nii sisse astunud, siis oleks mind vast kätel sinna lennuki peale kantud. Aga ei! Ma läksin sinna oma Smurfi pusa ja tennistega. Järgmine kord olen targem. 

See tädi pagas hinnati ka väikesemõõduliseks. Mulle öeldi, et üle ühe eseme ei tohi lennukisse kaasa võtta.

Igatahes ei oleks ma endale andeks andnud, kui ma oleks maksnud 30 eurot otsa selle eest, et mu käsipagas ei olnud ühe tüübi arvates õige suurusega, kuigi ta mahtus sinna, kuhu ta mahtuma pidi. Nõme on lihtsalt see, et ma pidin seal lennujaamas nii palju vaeva nägema, et teha kellelegi selgeks, et ma ei kavatse seda maksta ja ma kavatsen sinna lennuki peale minna. 

Ruumipuudus?

Mis teie arvate? Kas ma oleks pidanud leppima ja maksma ekstra 30 eurot? Mida teie oleksite teinud samas olukorras?

Jälgi mind ka Instagramist ja Facebookis

Eesti

laupäev, september 10, 2016

Postituse kirjutamise hetkel istun ma lennukis, mis tähendab, et ma ei eksinudki lennujaamas ära! Kusjuures ma nägin öösel unes, et ma sattusin vale lennuki peale, mis mind viis kusagile Pariisi ja ma pidin seal vähemalt pool tundi seletama enne, kui nad said aru, et ma ei oleks pidanud üldse selle lennuki peale pääsema ja siis nad bookisid mind otselennu peale Tallinnasse. Oleks ju tore? Reaalsus on aga see, et ma olen täiesti õige lennuki peal ja peaksin umbes tunni pärast Norras maanduma ning seal ligi 4 tundi aega parajaks tegema. See 4 tundi on muidugi üsna mõistlik, sest kui vähegi mõistliku hinna eest lennata tahta, siis peab ooteajaga arvestama, sest Malagast ei lähe väga otselende ei Tallinasse ega ka Riiga.

Ja kuna lend startis Malagast kell 6 hommikul, siis on mul on hetkel jõhker unepohmell. Plaani kohaselt oleks ma pidanud magama minema kell 10 õhtul, et umbes 5 tundi enam-vähem korralikult magada. Reaalsus on aga see, et ma jõudsin voodisse umbes kell pool 12 ja siis läks mul ka selle Prantsusmaa une tõttu vähemalt tund korralikku und kaduma. See kahandas mu uneaega 2 tunnini. Kell pool 3 oli juba äratus ja ideeliselt oleks pidanud kell 3 öösel start olema, et ma jõuaks kella 4ks lennujaama ja saaksin rahulikult ringi vaadata ja olukorraga tutvuda. Päris plaanipäraselt asi ei läinud ja me vist jõudsime lennujaama ette lõpuks natuke pärast poolt 5. 

Lahkumine oli kõige keerulisem osa. Lapsed olid mõlemad üles ärganud ning Chris küsis, et kas mul ikka said kõik asjad kaasa ja sosistas mulle, et kas ma ütlesin issile edasi need sõnad, mida ta peab Chrisile enne magama minekut ütlema, et tal ikka hea uni tuleks. Kenneth vaatas mulle oma uniste silmadega otsa ja ütles head-aega ja lehvitas ja täitsa lõpp, kui raske oli end vaos hoida ja mitte laste ees nutma hakata, et neil ei tekiks tunnet, et midagi on valesti. Kent aitas mul kohvri ja koti autost välja sõita ja näitas veel näpuga läbi klaasi kõik suunad ette, kuhu ma minema pean ja käskis mul kohe pärast turvakontrolli helistada ja läinud ma olingi. Õnneks ei hakanud ma lennujaamas ka nutma. Ma üritasin meelde tuletada kõiki neid suundasid, kuhu poole ma astuma pidin, et leida üles check-in ja turvakontroll. 

Kõik oli palju lihtsam, kui ma arvasin. Check-in ja turvakontroll võtsid aega maksimaalselt 15 minutit. Kõige tüütum oli pärast turvakontrolli värava suunas jalutada, mis oli reaalselt teises lennujaama otsas. Minu käsipagasi kohvril on rattad ära murdunud ja seega pidin ma seda 10 kilost asja käe otsas vinnama ja mulle tundus, et ma ei jõua never sinna kohale. Õnneks jõudsin ja käsi ei kukkunudki otsast. 

Lennukisse jõudes tundsin ma end esimest korda natuke segaduses, sest ma ei saanud aru, kuhu ma täpselt istuma pean ja kui ma sellest lõpuks aru sain, siis ei mahtunud loomulikult minu kohver sinna üles kapikesse ära. Ma muidugi imestan, kuidas üldse ma kõik oma asjad käsipagasisse ära mahutasin. Kõik oma meigiasjad, riided, tehnika, laadijad ja siis viimasel hetkel surusin ma veel paar pakki küpsiseid, mille ma oma lugejatele tahan välja loosida. Ma tegelikult tahtsin veini kaasa vedada ja olin kuni viimase hetkeni veendunud, et ma ühe pudeli kaasa mahutan, kuni Kent teatas, et ma suure tõenäosusega pean selle veini turvakontrolli maha jätma. Seega viimasel hetkel mõtlesin ümber ja võtsin kaasa kaks pakki küpsiseid. Täpselt samasugused kaks pakki ostsin ma esimesest poest, kuhu me Hispaaniasse jõudes sisse astusime. Kui tahad neid endale krabada, siis kliki siia!

Niisiis! Kui ma lõpuks oma pagasi kuidagi sinna kappi surusin ja sain aru, et minu koht ei olegi akna all, siis ma lihtsalt sujuvalt ignoreerisin seda, sest naabreid veel ei olnud. Ma lihtsalt lootsin, et nad ei ütle midagi ja ei öelnudki.  Seega on mul on nüüd sorteerida vaja vähemalt 50 pilti, mida ma läbi akna pildistasin. Kuigi öösel üles ärkamine oli õudus kuubis, siis see päikesetõus oli võimas! 

PS! Ma olen nüüd Norras! Kõik köhivad ja nuuskavad.
PPS! Ei olnud lennukiga hirmus sõita

Otsige mind üles ka Facebookis ja Instagramis

Eesti

neljapäev, september 08, 2016

3 päeva veel Hispaania kuuma päikese alla ja siis juba Eesti! Mul oli alguses plaan Eesti ilmaennustust mitte vaadata ja elada lootuses, et selle aasta september on täpselt sama mõnus nagu aastal 2013. Siis oli tunne, et suvi ei saagi otsa ja ka hilja õhtul oli mõnusalt soe õues istuda. Uudishimu sai aga minust võitu...

Mõnel päeval on ligi 20 kraadine vahe. Huhuhuuu.

Lootus pidigi lollidele olema, eks ole? Oh Hispaania päike, ma hakkan sind igatsema!

No igatahes jäin ma mõttele, et mida ma veel igatsema jään. 

• Jäätis! Esiteks on Eestis külm ja jäätise söömine teeks olemist veel külmemaks. Teiseks on Eestis jäätis jumala kallis. Ja kolmandaks ei ole Eesti poejäätis pooltki nii hea, kui siin. 

Põhi maitses täpselt nagu oleks sööks päris shokolaadi ja ülemine kiht oli vanillijäätis koos hiigelsuurte küpsisetükkidega. Selline karbike maksis 2 euri. Tavaline vanill, shokolaad ja maasikas maksab siin 1€ liiter. 

• Apelsine, mis maitsevad nagu apelsinid ja virsikuid, mis maitsevad nagu..virsikud. Värskeid puuvilju. 40 sendise kilohinnaga meloneid. Samas saab Eestis üle pika aja õunu süüa. Siin ma ei ole kordagi raatsinud ligi 2 eurose kilohinnaga õunu. Eestis vedeleb selline kraam puu all praegu. Tasuta! 

• Ujumist! Ma tean, et ma saan Aura veekeskusesse minna, aga see ei ole ikka päris sama, kui..

Bassein tagahoovis! Ärkad hommikul üles ja hüppad basseini!
PS! Ma kohe räägin viisakusest. Need prillid sai Chris siis, kui me poes käisime. Need olid tegelikult mõeldud neile, kes mingi koguse õlut ostavad aga..no ju siis lapsed ütlesid väga ilusti "Holaaaaaaaa". 

Selline on vesi siis, kui päike loojub. Nii ilus oranz. 

• Viisakust. Kõik on siin NIII viisakad. Üks päev ma parkisin oma auto miljoni kilomeetri kaugusele poeuksest ja siis ma lükkasin oma täis kuhjatud käru mäest üles. Mulle pakuti selle teekonna jooksul vähemalt 3 korda abi. Ma muidugi tugev Eesti naine, ma ei olnud abiga nõus! :D Kui ununes midagi ostmata, aga kõik on juba lindi peale topitud, siis mitte keegi ei vaata imelikult, et äkki minema jooksed ja siis mitu minutit hiljem hingeldades tagasi jõuad. Ei! Hoopis naeratatakse ja näidatakse pöialt, et ikka meelde tuli see shampoonipudel või hambapasta. Keegi ei signaalita, kui üritad 10 minutit parkimiskohast välja manööverdada. Nad tulevad autost välja ja aitavad sul manööverdada. 

Jälle jagatakse midagi toredat lastele. Need olid vist mingid kupongid kusagile veekeskusesse, aga lapsed olid vaimustuses! :D

• Mägedes jalutamist. Rahu. Vaikust. 

• Päikeseloojanguid. Ma tean, et Eestis on ka päikeseloojanug, aga ma ei mäleta, et need nii vinged oleks olnud.

• Veini. Head veini. Ma tean, et ainult kuu aega, aga no küsimus on, et mida ma igatsema jään ja ma jään igatsema pokaali head Hispaania kohalikku veini õhtusöögi kõrvale. See ei tähenda, et mul alkoholiga probleeme on. Või tähendab? :D

Täpselt 7 euro eest veini :D

• Ma ei oskagi seda kõike lühidalt kokku võtta…silmailu? Ilusaid aedu, lillepõõsaid, palme, treppe, purskkaevusid, ringteid, kaktuseid jne jne.

• Vaadet. Vaadet merele ja mägedele. Oh! MÄED!! Ma hakkan igatsema seda, et minu ümber on imeilusad, kõrged, võimsad mäed. 

• Saia! Hispaanlased oskavad saia teha. Saaks ma vaid kastitäie neid imelisi sooje baguette kaasa haarata! Vahet ei ole, kuna siin poodi minna. Soojad saiad on kogu aeg olemas!

• Mahla! Täpselt nagu Hispaanlased oskavad saia teha..no nad oskavad mahla ka teha. 
• Hispaania keelset raadiot.
• Oliiviõli. Või noh! Seda, et liiter oliiviõli maksab 1.50.
• Oma perekonda loomulikult ;)

Aga samas olen ma vääga elevil, et ma saan näha oma KASSI! Appi, kuidas ma igatsen oma kassi!

Mersuuuu!

Lisaks sellele saan ma üle pika aja juua D-lighti õlut (hkhmm..jälle alkohol), süüa kurgisalatit HAPUKOOREGA (mitte maitsestamata jogurtiga) ja kohukesi! Ja tatart, mis ei maksa 4 eurot. Ja võileiba! Kindlasti on veel midagi..

Päikesetõus

Millele Eestisse tulles tähelepanu pöörata? Ma mõtlesin, et raudselt käin poes sellise pilguga, et mis kallim ja mis odavam. Ja lähen naeratan klienditeenindajale ja vaatan, kuidas ta reageerib. Mida veel?

Et mitte jääda ilma sellest, kuidas ma esimest korda üle pika aja põhjamaise vihma kätte astun, siis jägige mind ka Facebookis ja Instagramis! 

hispaania

pühapäev, september 04, 2016

Ma ikka enne küsisin venna käest, et kas ma üldse julgen tulla. Ma arvan, et tal oli teisel pool toru umbes sama nägu :D

Jah! Ma tulen Eestisse. Lausa kuuks ajaks! Kui hästi läheb, siis saan ma kiiremini tagasi tulla, aga esialgne plaan on veeta Eestis kuu aega. Kui sa oled nüüd minu pereliige või mõni lähedasem tuttav ja imestad, et miks sa alles nüüd sellest teada said, siis…no siis sa ei ole mõni mu sugulane või sõber, sest need juba ammu teavad, et mul pole peas kõik päris korras, kui ma pean otsuseid langetama. Tavaliselt õnnestub mul see raske ülesanne Kenti õlule lükata. Kui ei õnnestu, siis ma teen seda viimasel minutil ja läbi sõrmede vaadates. Nagu täna hommikul, kui ma Riiga lennupileti bronnisin. 

Kõigepealt oleks ma peaaegu ostnud pileti 140 euri eest. Aga siis ma lõin põnnama ja helistasin oma vennale, et halada pisut aega. Siis ma avastasin uue pileti 90 euri eest ja siis ma lõin jälle põnnama ja helistasin Kentile, et omakorda talle halada. No ja lõpuks leidsin ma pileti 82 euri eest ja siis ei saanud ma oma ID-kaardiga panka sisse. Tundub aga, et see pidigi nii minema, sest ma pusisin vähemalt 30 minutit, et seda tööle saada ja selle ajaga oli pilet langenud 10 euro võrra. Ajee! 

Ei, ma ei otsustanud täna, et ma Eestisse tulen. Või noh! Otsustasin küll täna, aga plaan oli juba mu peas mitu nädalat. Ma lihtsalt tegelesin sellega, et teha endale selgeks täpsed põhjused ja panna paika plaan, et ma ei oleks pere juurest ära kuu aega mitte millegi pärast. Plaan on ikkagi 24/7 Eestis tööd teha ja siis kähku pere juurde tagasi lennata.

Sellest, et ma PEAN Eestisse minema, sain ma aru juba üle kuu aja tagasi. Nimelt on meil üks vahva projekt poolikuks jäänud Eestis ning see on vaja nüüd raske tööga käima lükata. Kui keegi tunneb huvi, millega ma tegelen siis, kui ma ei kirjuta, siis võib julgelt vaadata sellisele lehele nagu www.formen.ee. Kui teil on ideid, mis võiks näiteks veebilehel olla paremini või tahaksite nuriseda kaubavaliku üle, siis tehke seda julgelt saates mulle kiri minu meilile liis.raudmann@gmail.com. Igasugune tagasiside on ülioluline!! :)  Kui Teil on soov midagi osta sealt, siis see oleks ka väga lahe! Kõik triiksärgid olen ma isiklikult välja valinud ja kõvasti vaeva näinud, et veebilehel oleks üleval nii head välimust kui ka kvaliteeti. Teeme Eesti mehed stiilsemaks, eks ole! 

Ja kuigi mul on peaaegu nädal lennuni jäänud, siis ma JUBA pabistan…

• Ma kardan, et mis mu pisikestest põnnidest saab ja mis siis saab, kui nad ikkagi lähevad vahepeal kooli ja mina ei saagi kohal olla ja nendega koos rõõmustada (või kurb olla?). Kent küll ütles, et neil on terve elu jooksul minimaalselt 12 esimest koolipäeva ja nad saavad imeliselt hakkama ka ilma minuta, aga ma ikkagi natuke pabistan. Või noh! Natuke palju. Nad on tegelikult harjunud sellega, et üks vanematest võib mõnda aega ära olla ja et kindlasti tullakse tagasi, sest Kent on viimase aasta jooksul kaks korda kuu aega Indias tööasjus olnud. Aga mina ju ei ole??! Äkki see on HOOPIS teistmoodi. 
• Ma kardan, et ma ei oska lennujaamades midagi teha ja ei oska lennuki peale minna või ümber istuda Oslo lennujamas. Ma pole MITTE KUNAGI lennukiga lennanud ja ma arvan, et ma olen see kana, kes raudselt midagi valesti teeb ja siis Oslosse kinni jääb. Mis siis, et mul on seal 4 tunnine ooteaeg ja selle aja jooksul peaks hea tahtmise korral kõik süsteemid endale selgeks tegema. Aga arvestades, et tegemist on minuga, siis võib kõike juhtuda. 
• Ma kardan, et lennuk jääb täiega hiljaks ja ma ei jõua õhtuse Riia bussi peale, kuigi see oleks täiesti ebareaalne, kui just üks lendudest ära ei jää. Aga ma vist juba ütlesin, et tegemist on ju minuga ja mul pole kunagi väga palju seda vedamist olnud :D
• Ma kardan, et Eestis on hästi külm ja ma saan kopsupõletiku või midagi sellist. Ma pole 4 kuud korralikku vihma näinud! Appi!

Kindlasti on veel midagi. Aga ma tulen! Kui ma just ei tule…Siis tuleb Kent! Ma loodan, et tuleb see vananaiste suvi ja kogu september päike paistab. 

Kas ma peaksin video tegema sellest, kuidas ma Oslosse jõuan ja üle pika aja põhjamaade ilma oma nahal tunda saan? Ja sama Riias ning Tartus? Mis te arvate?

elu

reede, september 02, 2016

Täna on esimene september ja ma olen üsna lähedal närvivapustusele või mõnele ajukahjustusele, mille tulemusel ma kusagilt kaljult alla hüppan.  PS! Positiivne on see, et Hispaanias on palju mägesid... Must huumor. Hahaa. 

Ma olen viimased kaks päeva nii endast väljas olnud, et mul on ise enda läheduses raske olla ja no mul ei ole võimalik enda juurest minema jalutada. Seega ma pean kuidagi ennast välja kannatama ja lisaks veel miljoni probleemiga tegelema, mis mu pead vaevab. Ma võtan kõik muud probleemid kokku mõnes teises postituses ja räägin siin ainult koolimurest, sest muidu tuleks sellest tõenäoliselt mõne õhema raamatu pikkune tekst ja vaevalt keegi suudaks läbi närida meetrite pikkusest halast. Ainult kool!

Mida on vaja, et lapsed Hispaanias kooli panna?

• NIE numbrit. Seda oli oksendamiseni keeruline taotleda ja kogu meie ränkrasket rännakut saab lugeda SIIN ja SIIN. Aga see on meil olemas!
• Taotlust kooli. Neli lehekülge hispaania keelset informatsiooni. Meil läks hästi ja pärast tunnikest koolidirektoriga laua taga istumist oli kõik vajalik täidetud ja paberid sisse antud. Naljakas on see, et mul on tehtud tore postitus sellest paberite sisse andmisest SIIN ja seal lõpus on kenasti kirjas, et kui hea meel mul on, et lapsed ikkagi kooli saavad. Küll on tore, et ma blogi pean ja ikka pidevalt veendun, kui naiivne ma olen :D
• Sissekirjutust. No ei ole tehtud.

Miks ei ole tehtud? Sellepärast, et me ei ela Esteponas ja sellepärast, et meil ei ole kehtivat üürilepingut, millega vallamajja sisse astuda. Ilma selleta lihtsalt ei saa sissekirjutust. Uskuge mind! Ma proovisin.

Miks ei ole üürilepingut? No muidugi võiks alustada küsimust sellega, et mille kuradi pärast me oma lapsi Esteponas kooli tahame panna, kui me ise isegi seal linnas ei ela.

Me ei ela Esteponas, sest me elame Manilvas ja me elame Manilvas(mitte Esteponas), sest meil vedas ja me saime võimaluse olla nö. majahoidjad kuni meie tuttav Eestist suvepuhkuselt tagasi tuleb. See on üsna suur võit majanduslikus mõttes ning nagu ma juba ütlesin..meil vedas. Kuigi esialgne plaan oli, et tuttav naaseb septembri alguseks (ja meie siis kolime kohe Esteponasse ja ajame viimased asjad ära), siis ta pikendas enda puhkust ja meil on võimalik siin majas veeta kuni poole oktoobrini.

See on ühest küljes sigavinge ja teisest küljest kohe üldse mitte nii vinge.

See on sigavinge, sest hetkel on üüriturg veel 100% suvehindade peal. Üritage korra ette kujutada seda turistide massi, mis suvekuudel siia kohale voolab. See on meeletu!! Ja loomulikult proovivad absoluutselt kõik korteri ja maja omanikud sellest kullasoonest oma tükki välja närida. Ehk siis lepinguid tehakse vaid lühiajaliselt ning hinnad on alates 50% kallimad. Täiesti arusaadav, eks ole! Hinnad hakkavad siin allapoole minema umbes poole septembri pealt. Üks tore maakler tegi meile kenasti selgeks, et praegu saab lühiajalise lepinguga 2-toalise korteri umbes 800 euri eest. Selle sama korteri saab paari nädala pärast umbes 300 euri eest ja pikaajalise lepinguga. Saate aru? No kuidagi ei oska endale mõistlikuks mõelda praegu üürimist. 

Negatiivne ongi see, et ilma sissekirjutuseta ei saa me lapsi kooli panna. Punkt!

Me oleme üritanud suhelda korteri omanikuga, kelle käest me üürisime korterit Esteponas, kui me alles jõudsime Hispaaniasse. Me oleme üritanud teha mingit diili kinnisvaramaakleritega ja me oleme üritanud vallaga mingit kokkulepet saada. Viimases kohas olin ma nii endast väljas, et ma reaalselt hakkasin seal leti taga nutma. Huh. Ma olen üritanud ka facebookis “eestlased Hispaanias” grupis abi otsida ja no sellega sattusin ma erilise portsu otsa.

Nimelt olin ma eile üsna masendunud, kui mulle kirjutas üks selle grupi liikmetest ja teatas, et tema elab Esteponas. Saate aru! Mul oli tunne, et jumal saatis mulle ingli maa peale ja ma olen päästetud ning mu kannatused on lõppenud! Hell no! Ma sain sellise loengu osaliseks, et ma oleks äärepealt oma arvuti vastu seina puruks visanud. 

Kõik algas sellest, et ta küsis, millistesse koolidesse ma avalduse sisse andsin. Ma lugesin talle koolide nime ette lootuses, et ehk ta küsib neid sellepärast, et veenduda, kui lähedal tema kodu antud koolidele on. Kui ma olin need ette lugenud, siis ta teatas, et tema küll selliseid koole ei tea. Ja miks ma üldse need koolid valisin?? Valisin? Me ei valinud. Me võtsime, mida meile anti. Helistasime järjest kõik koolid läbi, kuni meile öeldi, et kasige sinna ja rääkige seal oma murest. 

Ja kuigi ma lugesin talle ette need valikud, mida me avaldusse märkisime, siis ta teatas, et me tegelikult ikkagi ei valinud midagi, sest meil pole aadressit ja ilma aadressita ei saa ka NIE numbrit. Ma siis ütlesin, et me olime oma taotlustega hilja peale jäänud ja lapsed pannakse sinna, kus kohti on. Ja NIE on meil ka olemas. Selle peale sattus ta eriliselt segadusse ja küsis, et kuidas meil NIE saab olla, kui meil aadressit ei ole. Ma siis seletasin, et ega politseijaoskonnas ei küsita üürilepingut. Panime selle aadressi, mis meil toona üürilepingu peal kirjas oli. Selle peale vastas ta, et issand jumal..asju peab ikka seaduse järgi tegema. Jumal tänatud, et ma talle ei maininud, et kui ma viimane kord vallamajast pisarad silmis välja kõndisin, siis mul oli reaalselt plaan minna ja kusagilt elektrileping näpata ja üürileping ise valmis vorpida, sest ma enam teist lahendust ei näinud. Vahel harva oskan ma ikka suud (või näppe??!) kinni ka hoida. 

Lisaks sellel jõudis ta ära mainida, et mul on ikka jõhkralt seda Estepona aadressit vaja, sest muidu ma ei saa perearsti ja miks ma üldse eeldan, et eestlased aidata saavad, sest nemad ka ju kõik üürikates ja kas me üldse oleme üritanud Esteponas üürikat otsida ja lõpetas oma jutu sellega, et äkki mu lapsed tahavad flamenco kooli minna. Ei! Ma ei taha, et mu lapsed läheksid Flamenco kooli! Ma tahan, et mu lapsed saaksid üldse kooli minna. Bööööh. 

Kõige lõpuks teatas ta, et ta otsib, et äkki tal on mõni tuttav, kes oleks valmis meid aitama…Täpselt selline tunne oli, et lähed arsti juurde hambavaluga ja ta kuulab su südant, vaatab kõrvu, laseb jalgadest röntgeni teha, kontrollib silmi ja peksab oma haamriga sind igaks juhuks natuke aega, et sinu reflekse testida ja alles siis avastab, et ahah..hambad jah. Teeme korda!

No ja nüüd ma vaatan neid pilte facebookis, kuidas minu sõbrannade lapsed seisavad uhkelt oma aabitsatega koolide ees ja vajutan pisarad silmis järjest laike nende piltide peale, sest minu lastel ei ole praegu esimest koolipäeva ja ma üldse ei tea, kuna neil see esimene koolipäev tuleb. 

Kuigi iga postituse võiks lõpetada positiivselt, siis mul ei tule midagi paremat, kui see, et eile jooksis meile hästi armas kass tuppa ja mina ei näinudki teda ja siis ma karjusin välisukse peal “kss kss kss” nii kaua, kuni mu keel valutama hakkas. 

Leiad mind masetsemas ka Facebookis ja Instagramis. 

elu hispaania lapsed

neljapäev, september 01, 2016