Siis kui Kent oma India tripil oli ja mina vingusin, et meil on siin Eestis nii külm ja ta ütles, et me kohe varsti sooja ära kolisime, siis ega ma väga tõsiselt seda juttu ei võtnud. Hiljem selgus, et mehel on ikka tõsi taga ja nii me siis müüsime maha maja, andsime 99% oma asjadest uuele ringile ja pakkisime ülejäänud 1% koos lastega auto peale ja reis läbi Euroopa võis alata. Täpselt nii oligi. Ega ma palju infot välja ei jätnud. Arstile helistasime päev enne reisi alguspäeva, et veenduda, kas me peaks veel viimasel minutil läbi hüppama, et mingeid vaktsiine saada ja lastele tegime passid nädal enne tripi algust. Aga parimad asjad elus juhtuvadki siis, kui sa unustad planeerimise ja muu jura ära ja küll kõik läheb nii nagu vaja. Ma tean küll, et pärast seda kolimise ja sorteerimise juttu kõlab veits kahtlaselt, et ma nüüd korraga ei planeeri midagi. Aga minu jaoks ei ole oluline, kas me jõuame Veneetsiasse kaks tundi varem või hiljem..peaasi et ma tean täpselt, millises kotis mu sokid on. PS! Teel Eestist Poola suutsin ma 2 korda pagasiruumis asju ümber tõsta.
Start oli eile. Pisut hilinemisega muidugi. See on ka meie puhul väga tavaline. Magasime sisse ja startisime 2 tundi hiljem. Ideaalis oli plaan läbida kohustuslikud Läti-Leedu-Poola(sest neid lihtalt ei anna vältida) ja siis teha väike peatus Prahas, natuke pikem peatus Veneetsias ja seejärel Barcelona ja Madrid. Lõppeatus Marbella.
Esimene päev oli ikka suhteliselt igav. Istusime 12 tundi autos ja sõime kõike, mis eelmine päev oli kokku ostetud. Kui kellelgi huvi, millise söögi-joogiga me 12 tundi autos üle elasime, siis andke teada. Esimese asjana võib öelda, et puudust tundsin ma niisketest salvrätikutest. Aga sai ilma ka.
Minu põhiline murepunkt olid lapsed. Kuna varasemalt oli nende pikim autoreis Tartu-Tallinn-Tartu, siis mul polnud õrna aimugi, kuidas nad 12 tundi autosõitu ära taluvad. Aga seni on lapsed olnud üli tublid. Arvestades, et äratus oli meil kell 7 hommikul ja Poola jõudsime 10 õhtul pärast mida käisime me veel söömas ja pesus ning lapsed olid ka siis suhteliselt rõõmsameelsed ja mina samal ajal olin väsimusest kokku kukkumas, siis võib öelda, et lapsed oli tublimad kui mina.
Söömas käimisest tegelikult räägiks pikemalt. Otsisime kell pool 11 kohta, kuhu sööma minna. Ja selgus, et ümbruskonnas olid enamus kohad suletud ja need mis ei olnud, nendel oli köök kinni. Sattusime lõpuks ühte toidupoodi, mis oli 24 tundi avatud. Seal oli üks pisike kohvikunurk, kuhu sai laua ümber maha istuda ja ahjus soojaks lastud pitsasaiu süüa. Kõht oli nii tühi, et need pitsasaiad maitsesid nagu 5 tärni restorani peakoka fäänsi toit.
Poolas käies hakkas silma inimeste viisakus. Kõik on nii vastutulelikud ja toredad. Kui me leidsime autole hotelli lähedal ühe parkla ja koos Kentiga parkimisautomaati põrnitsedes üritasime poola keelsetest sõnadest aru saada, hüppas üks naisterahvas autost välja ja teatas, et “No pay. It is free til 8 in morning.”. Kujuta nüüd Eestis sama olukorda ette. Oled uues linnas ja üritad parkimiskorraldustest aru saada. Isegi kui seal läheduses istub keegi autos, siis tõenäoliselt hoiab ta pöidlad pihus, et sa ikka parkimise eest tasuta ajal pappi välja köhiks, et siis hiljem oma sõpradele rääkida, kui lollid turistid on(muidugi ma tean, et kõik ei ole sellised). Kui me seal 24tundi avatud poes söömas käisime, siis üks tore naisterahvas tuli ilma küsimata meile tõlgiks, et selgitada müüjale, milliseid kastmeid me oma pitsasaiadele peale tahame panna. Kell pool 11 öösel oli ta rõõmus, viisakas ja abivamis. Ja kui tuletada meelde oma eelmist postitust, siis viisakust olen ma viimasel ajal eriti kõrgelt hindama hakanud.
Esimene päev lõpes sellega, et internet meie hotellis oli meiesuguste snoobide jaoks liiga aeglane ja mina isiklikult jäin lehe lahti laadimist oodates magama.
0 kommentaari:
Postita kommentaar