Liisbett: Appi! Mu lapsed lähevad kooli!

Mis hetkest kogu see koolivärk nii aia taha läks? Mis hetkest juhtus nõnda, et rõõm esimese koolipäeva puhul asendus hirmuga, et kas mu laps üldse hakkama saab. Kas ta teadmised on piisavalt suured? Kas ta suudab tempos püsida?

Vanasti oli ikka rohi rohelisem ja taevas sinisem, eks ole? Aga mulle tundub, et kooliteemal oli tõesti olukord kõvasti lapsesõbralikum. Mul on tunne, et ainuüksi 20 aastat tagasi, kui mina esimest korda kooli läksin, siis ei olnud seda pinget peal, et kas ma ikka olen piisavalt tarkust täis topitud ja kas ma saan hakkama. Ma olin lihtsalt laps, kes oli saanud seitsme aastaseks ja kätte oli jõudnud september ja seega astusin ma sisse klassiruumi, mis oli täitunud võõraste nägudega ja ma istusin kusagile esimesse pinki(mis mul arus oli??) maha ja ootasin, et mis nüüd siis edasi saab..

Enne kooli minekut elasin ma korralikku maalapse elu. Ärkasin koos kuke kiremisega ja läksin magama, siis kui vanaema hääl kuidagi pimedasse metsanurka jõudis, kus ma parasjagu oma onnile viimast lippi külge lõin. Koju sattusime ainult siis, kui sööma kutsuti. Vahepeal möödusid päevad põllul rohides ja üritades umbrohtusid mitte porganditega segamini ajada, vahel kusagil karjamaal lehmasid edasi liigutades, et nad jalga ei laseks ja ikka süüa saaks. Ma mäletan, et arvutamise oskus tuli läbi igapäevaste tegevuste. Sugulasega koos olles komme jagades. Kui sul on 10 kommi, siis kuidas me võrdselt jagame? Kella tundmise oskus tuli söögiaegadest. Aga mingit jubedat numbrite tuupimist kusagil kinnises ruumis ma ei mäleta. Kõik oli vaba ja loomulik. 

Ma ei olnud käinud eelkoolis ega saanud eraõpetaja käest lugemistunde. Ka lasteaias püsisin ma alla aasta. Ma oskasin hädavaevu lühemaid sõnu kokku veerida ja ma ei tea, kuidas ma sellegi oskuse selgeks sain. Aga sellest piisas! Ma ei vajunudki kooli raskete hammasrataste vahele ja ei jäänud jalgu kiirele tempole. Ja seda kõike stressivabalt ja ilma suurema ettevalmistuseta. Kuidas see küll võimalik oli? 

Kui vanasti mindi kooli ja hakati esimeses klassis lugemist ja kirjutamist õppima, siis tänapäeval üritatakse lapsed nii palju tarkust täis pumbata, kui vähegi võimalik. Tänapäeva mooduvärk on korralik ettevalmistamine kooliks nii et laps ikka oskaks  kõiki esimeses klassi õppekavas olevaid teadmisi juba enne esimesse klassi minekut. No igaks juhuks. Ja siis tulevad need emmed, kes särasilmselt räägivad, kuidas nende esimesse klassi minev laps oskab lisaks korrutamisele ja jagamisele ka soravalt kahte võõrkeelt ning suudab vabalt kirjutada arutluse teema, et miks inimkond saeb oksa, millel ta parasjagu istub. Seda kõike tänu sellele, et samal ajal kui need ülejäänud tainapeadest tatikad puu otsa onni ehitasid, on tema teadmistejanuline põngerjas käinud õhtuti pärast lasteaeda eraõpetaja juures end harimas. Sest ta ju vabatahtlikult valis teiste lastega koos mängimise asemel laua taga istumise ja inglise keelsete sõnade õppimise. Seega harmooniline koos õppimine ja arenemine ning meeskonnatöö on asendunud sellega, et pooltel lastel on meeletult igav, sest esimeses klassis õpetatakse mingit nõmedat 5+5 tehet, mida tema juba KAKS aastat tagasi oskasid ja siis ülejäänud pooltel on meeletult paha olla, sest neil on piinlik oma sõrmi appi võtta, et see tehe ära arvutada, mis omakorda viib selleni, et nad oma elupäevade lõpui vihkavad matemaatikat. Nõnda tekib juba esimeses klassis suur lõhe laste vahele. Need paremad, kes suvel 500 lehekülge Tõde ja Õigust läbi lugesid ja siis need nigelamad, kes lühemaidki sõnu hädavaevu kokku veerivad. 

Kuhu me jõuame nii? Kui vanasti said lapsed oma esimesed 7 eluaastat ringi joosta ja mängida, siis nüüd on see asendunud lasteaias istumisega ning lisaks sellele veel eelkoolid ja eraõpetajad? Mõned lapsed viiakse lasteaeda kohale hommikul kelle 7 ja nad pääsevad nende seinte vahelt alles kell 6. Täiskasvanu tööpäev on 8 tundi pikk ja pärast seda ollakse nii väsinud, et diivani peale kukkumine ja telekast mingi ajuvaba reality show vaatamine on kõik, mis teha suudetakse.  Kuidas see siis mõistlik on, et laps peab ligi 11 tundi rattas olema? Ja seda kõike mille nimel? 

Eriti huvitav on see, et me oleme jõudnud nii kaugele, et meil on kooliealised lapsed, kes oskavad arvutada 5+5 ja võivad silmad kinni kirjatähtedega entsüklopeedia kirjutada, kuid ei oska nõusid pesta või üksinda pannkooke küpsetada. Neil pole õrna aimugi, kuidas nuga kasutada või tolmuimejat tööle panna. Ja veel enam! Nad ei oska metsas mängida, pole iial korvpalli korvi visanud või kummikeksu mänginud. Ja mis kõige hullem! Nad ei saa iial teada, mis tunne on mängida hommikust õhtuni väljas ilma, et oleks tunne, et see varsti lõppeb. Ilma selle teadmiseta, et varsti hakkab jälle kool või lasteaed. Aga nad teavad peast ligi 100 numbrit pii väärtust, sest nenda ema loeb neile lammaste asemel unejutuks hoopis 3,1415926535897932384626433832795028841971693.  See on ju nii palju väärtuslikum, kui teadmine, et mis tunne on päikeseloojangu ajal kive jõkke loopida. 

Meil on akadeemilist tarkust täis topitud lapsed, kes ei tea, mis tunne on vaba olla. Ainuüksi selle lause kirjutamine toob mulle pisarad silmi kõikide nende vaeste laste pärast, kes on tublide ja tragide vanemate poolt juba seitsmendaks eluaastaks koos abiõpetajatega ja lasteaiaga nii tarkadeks lasteks õpetatud, aga kes ei saa iial teada, mis tunne on olla vaba kõikidest kohustustest. Sest koos kooliga hakkab lõputu jada, mis algab koolitöödega ja lõppeb arvete maksmise ja matuserahade pärast muretsemisega..

Ma ei tahaks olla valiku ees, et kas ma lasen lastel hommikust õhtuni ringi joosta ja õppida lihtsamaid teadmisi koos igapäevaste tegevustega või sundida neid raamatute taha. Kuid nende üleharitud koolieelikute tõttu, kes on valmis vorbitud üliambitsioonikate vanemate poolt, tänu kellele oskab nende 7 aastane võsuke esimesse klassi minnes silmagi pilgutamata ette jutustada kogu Vana-Rooma ajaloo ning kuulmise järgi ära öelda kõik kuulsamate heliloojate loomingu, siis pean ma oma lapsi pidevalt mänguhoost välja tõmbama ja neile numbreid ja tähti ette laduma. Sest äkki nad muidu ei saa hakkama koolis...

Kas Teil on tunne, et lapsed vääriksid oma esimestel eluaastatel rohkem vabadust?

Leiad mind ka Instagramist ja Facebookist