Pärast seda, kui üleeilse päeva “torm” vaibuma hakkas ja me Kentiga lõpuks pisaraid pühkides voodi alt välja julgesime tulla, tegi Kenti telefon “BLING!!!”
Järgnevad pool tundi oli Kent kusagil teises maailmas. Ta telefon blingis nagu peagi plahvatav tuumapomm. Mõne blingi peale tõstis ta ühte kulmu ja siis mõne teise peale teist. Kord vaatas ta silmi pilgutamata oma telefoni poole ja siis põrnitses tükk aega tühjusesse. Ma ei tea, mida ta seal nägi, aga ma eeldan, et kummitust, kes käskis mind ignoga, sest ma olin juba vähemalt 5 korda küsinud, et “Ou, mis toimub?”, aga vastust ei tulnud..
Ma tavaliselt väga ei torgi, kui ta oma tööasju teeb, aga ma lihtsalt ei saanud mitte küsida, kui ta ühel hetkel naeratas nagu Colgate hambapasta reklaamis nii et ma arvasin, et äkki ta võitis lotovõidu ja siis teine hetk muutus nõnda tõsiseks, et ma olin juba peaaegu täiesti veendunud, et keegi on otsad andnud ja ta lihtsalt ei suuda mulle seda veel öelda.
Ma ei tea, kas ta toibus tänu sellele, et Kenneth talle pähe hakkas ronima või siis turgutas teda kohvilõhn, mis tema nina alla topitud tassist auras, aga ta vaatas mulle otsa ja teatas, et tal on vaja Lätti minna.
Kuna Kenti tööreisid ei ole midagi uut, siis ütlesin rahulikult et “Ahah..kuna minek?” ja hakkasin enda kohvitassist lonksu võtma. Kentil oli endiselt see “midagi tähtsat on toimumas” pilk ees. Ta võttis väikese pausi ja ütles, et esimese lennuga, mis Malagast Riia poole lendab.
Jumal tänatud, et ma endale kohvi kurku ei tõmmanud või seda Kenti telefoni peale ei sülitanud, aga ega palju puudu ei jäänud. Kui ma enne olin seisnud, siis nüüd ma igaks juhuks istusin ja küsisin uuesti. No igaks juhuks. Äkki ma kuulsin valesti. Vastus oli endiselt sama. Ma siis üritasin aru saada, et miks ta esimese lennuga peab minema, aga põhjaliku selgituse asemel sain ma vastuseks, et “Ma ise ka veel täpselt ei tea, aga MA PEAN MINEMA!” Ma olin sellest juba ise ka aru saanud, sest tal ei olnud mitte see “arutame selle asja nüüd põhjalikult läbi” nägu ees vaid täpselt see “asi on nii oluline, et ma pean sinna minema, mis siis, et ma ei tea veel täpselt miks” nägu.
Ma veel põrnitsesin mõnda aega Kenti aga üsna pea muutus see tüütuks, sest ta oli juba oma telefoni taas kadunud ja üritas endale lennupileteid otsida ning poistel oli aeg magama minna. Mitte, et mina oleks väga oluline lüli nende magamineku juures, sest ma olen vajalik ainult vee trasportimiseks köögist nende nina alla…Aga kuna mul midagi targemat teha ei olnud, siis ma läksin laulma poistele. Ma olin sellest paar päeva puhkust võtnud, sest ma murdsin kitarri mängides oma küüne ära ja kuna ma olin neid mõnda aega juba kasvatanud ja esimest korda elus normaalseks viilinud, siis ma olin pehmelt öeldes pisut pettunud. Kitarri olen ma mänginud juba ligi 9 aastat. Mitte, et ma nüüd väga prof olen, aga Kenti esimene jõulukink mulle oli kitarr ja alates sellest ajast olen ma vahelduva eduga mänginud. Lastele oleme voodi kõrval unelaule laulnud alates nende sünnist. Mõned loevad unejuttu..meie laulame Terminaatori Juulikuu lund…
 |
| See on ainuke pilt minu nüüdseks nulli lõigatud küüntest koos ussinahaga, mis ma tagaaiast leidsin. |
Kuidagi õnnestus mul lausa midagi laulu moodi välja mõelda ja ma otsustasin seda Kentile ka ette mängida. Kenneth juba ammu magas ja Chris vahtis endiselt lage. Chris tavaliselt vahibki üsna pikka aega lage enne, kui ta magama jääb. Nõnda ma siis lasin laste toast jalga ja leidsin Kenti endiselt oma telefoni tagant. Ta oli lihtsalt vahetanud positsiooni köögi laua tagant elutuppa diivani peale. Selgus, et ta lennuk Riiga läheb järgmine päev kell 8. Parem, kui kaks öösel. Kui piletid ei oleks otsas olnud, siis ma oleks pidanud teda juba mõne tunni pärast lennujaama sõidutama. Huh!
Ja nõnda ma istun siin nüüd üksinda ja mõtlen, et kui palju asju ikkagi Kent kodus ära teeb. Juba eile õhtul vahtisin ma tõtt sisalikuga, kes mu toas end sisse oli seadnud ja üritasin teda kuidagi välja ajada, et ma ööpimeduses temaga kahekesi ei peaks jääma. See missioon muidugi ebaõnnestus, aga õnneks ma jäin nii kiiresti magama, sest ma üritasin poole ööni sushi valmistamise videot teha(mis nagu täna hommikuks selgus, oli kuidagi ära kustunud ja nõnda ma pean selle uuesti tegema…) Aga vähemalt saate pilti minu ilusatest sushirullidest vaadata…
 |
Mis veel?
Täna hommikul oli laste vetsus ummistus ja kuigi Kent tuleb üsna pea tagasi, siis ma ei suutnud seda haisu ära kannatada ja hakkasin sellega ise tegelema. Mis ta siis ära ei ole üks mehisem töö ise ette võtta…Tuli välja, et on küll, sest ma olen üsna kindel, et kui seda sitavett sealt pritsis, siis sain ma ka mõnega pihta ja nüüd ei pea vetsupott üksi haisema…
Kaks prügikotti vedelevad ka köögis..need tuleks ka ära viia. Ääääh. Kent tule tagasi!
Kuidas Teie oma reise planeerite? Pikalt ette või siis "homme lähme!"?
0 kommentaari:
Postita kommentaar