Liisbett: Kohvridraama lennujaamas

Alustan sealt, kust ma viimati lõpetasin. Norra lennujaamas, kus kõik köhisid ja nohisesid ja teha polnud midagi. Ma tegelikult ei eeldagi, et lennujaamas oleks lõbustuspark, seega sel teemal ma pikemalt ei peatu. Lennujaam oli hästi pisikene, seega paar poekest, kiosk ja kohvik on täiesti ok. Või noh! Mida mina ka tean. See on teine lennujaam, kus ma oma senise elu jooksul ringi olen jalutanud.

Mul oli ooteaeg ligi 4 tundi, seega ma tegin aega parajaks sellega, et ma otsisin pistikupesasid, mis enamus asusid kas vetsude eesruumides või kusagil suvalise nurga taga, kuhu tooli ei olnud võimalik panna. Lõpuks ma mingi nurgakese leidsin ja istusin seal lootuses, et mu seadmete akud kõik täis laevad ennast. Ma etteruttavalt ütlen, et see mul ei õnnestunud.

Umbes 15 minutit enne, kui ma otsustasin turvaväravatest läbi minna ja kontrollisin oma pileti pealt kellaaega, siis märkasin ma seal, et tasuta on lubatud võtta ainult mingi erimõõduline minikott. Korra tabas mind väike paanika, aga kui ma võrdlesin neid mõtte Norwegiani omadega, siis vahe oli mõni cm. Seega tõstsin paar asja ümber, tõmbasin endale nahktagi selga ja astusin väravate poole. 

Värava vastas oli üks mitte just kõige meeldivam meesterahvas. Ta vaatas kõigepealt mulle otse ja siis minu kotile ning pooleldi muiates küsis, et mis kott see täpselt olla tahab. Ma teatasin, et see kõige väiksem, mille peale osutas ta mulle ühe akregaadi poole, kuhu tuleb oma kohver sisse toppida ja seletas, et lisaks kohvrile peab sinna ka mu käekott ära mahtuma. Ma üritasin talle seletada, et Norwegianil olid samad mõõdud ja mind lasti ilusti läbi, kuid tema näpp näitas endiselt selle rauast kolaka poole. Ma siis proovisin oma kohvrit sinna asetada, kui ta juba kõrvalt podises midagi selle kohta, et no see käekott ka sinna samal ajal vaja mahutada! Selle jutu peale tõmbasin ma oma kohvri seal välja ja ta suunas mind otse leti juurde, et ma siis oma “suure” kohvri eest pappi välja köhiksin. 

Mulle ikka ei andnud see asi rahu. Kuna neid kotimõõtureid oli terve lennujaam täis, siis ma jalutasin ühe juurde ja surusin oma kohvri sinna sisse. Mahub! Ma astusin selle tädi juurde, kes seal leti taga istus ja küsisin, et kui mu kott mahub ja on kõrguselt ainult 1-2cm üle normi, siis kas ma pean juurde maksma. Ei pea, tuli vastus! Väga hea! Nüüd oli vaja ainult kätekott koos arvutiga sinna kohvrisse ära mahutada nii, et see koher ise ei suureneks. Seega ladusin ma endale suuremad asjad selga. Umbes 5 minuti pärast seisin ma taas selle tüübi ees. Ainuke vahe oli nüüd see, et ma nägin välja nagu vene maffiabossi tütar. Killekontsad, nahktagi, nahkpüksid. Võtsin oma kohvri ja surusin selle sisse sama ajal seletasin, et see tädi seal leti taga ütles, et paar sentimeetrit kõrgust ei ole miskit..Selle peale näitas ta näpuga tädi poole, kes teises lennujaama otsas leti taga seisis ja küsis, et “Sheeee said thaaaat?”. No jah! See, kelle juurde ma pidi pappi köhima minema. Tema nii ütles. Selle peale ütles see tore meesterahvas, et võta see nüüd välja ja pane teistpidi. Mida kuradit! Ma tunnistan, et see ei läinud sinna sisse just eriti libedalt, sest sang takistas. Aga ta mahtus. Ja välja tuli ta muidugi veel keerulisemalt. Aga no kurat! Mahtus ju!. Ja siis ta sõna otseses mõttes naeris mu üle, kui ma seda kohvrit sealt välja tõmbasin. Ta isegi ei kavatsenud mind aidata. Ma olin suht närvivapustuse ääre peal ja küsisin, et mida kuradit sa naerad mu üle. Mahub ju! Tõmbasin vihaga selle kohvri välja ja lükkasin tagurpidi sisse. Nii nagu kästud. Ma olin juba suhteliselt segaduses, et kas ta üritabki enda päeva lõbusamaks teha ja mõnitab mind või ta on pime ja ei näe, et see kohver sinna ilusti sisse läheb. 

See ei ole minu tehtud pilt. Aga vähemalt saab aimu, kuhu ma oma kohvrit toppima pidin. Mulle üldse tundus, et nad ei hinnanud pagasi mõõtu mitte selle järgi, et kas ta mahub sinna vahesse vaid selle pildi järgi. Seljakott? Sobib. Kohver? Ei sobi. Mis siis, et mahub sinna...

See oli minu jaoks juba liiga palju ja ma hakkasin nutma seal ja küsisin, et mille pärast ma pean juurde maksma kohvri eest, mis mahub nii ja naa ja kui hästi tahta, siis suruks külili ka sisse. Ma ütlesin läbi pisarate et mina keeldun juurde maksmast kohvri eest, mis on õigete mõõtudega. Selle peale ütles ta “OK, oota!” Ja astus minema. Mida ma ootan? Keda ma ootan? Ma vaatasin küsiva pilguga nende kahe tüübi poole, kes temast sinna jäid ja need ei julgenud kumbki mulle otsa vaadata. Iga kord, kui ma nende poole vaatasin, siis nemad viskasid pilgu maha ja põrnitsesid põrandat. Mis kuradi lennujaam see on, kus keegi minuga normaalset suhelda ei saa. Ma ootasin seal umbes 10 minutit ja põrnitsesin koos nende kahe töölisega põrandat siis. Mingi hetk aga viskas täiega kopa ette sellest jamast ja ma avastasin, et see tüüp oli läinud kusagile teise leti taha tööd tegema. Siis ma küsisin ühe põrandat põrnitseva kotikleepsutaja käest, et kas ta oskaks ehk mulle selgitada, miks mind pärast sellist jama jäetakse keset lennujaama istuma. Selle peale palus see kotikleepsutaja mul veel kord kohver sinna vahesse toppida. Mis siis, et ta oli juba 2 korda näinud, kuidas ma seda sinna sisse topin ja välja võtan. Teeme siis veel kord… Panin sisse, tõmbasin välja ja lükkasin kohvri tema poole, et ta saaks selle lõpuks ära kleepsutada ja ma saaks lõpuks minema minna. Halleluuja! 

Turvakontroll oli nagu taeva õnnistus pärast sellist jama. Nad olid nii viisakad ja kohtlesid mind eriliselt viisakalt. Ma muidugi arvan, et see võis sellepärast olla, et ma nagu maffiabossi tütar välja nägin ja sellistega ei tasu jamada. Oleks ma kohe sinna kotikontrolli nii sisse astunud, siis oleks mind vast kätel sinna lennuki peale kantud. Aga ei! Ma läksin sinna oma Smurfi pusa ja tennistega. Järgmine kord olen targem. 

See tädi pagas hinnati ka väikesemõõduliseks. Mulle öeldi, et üle ühe eseme ei tohi lennukisse kaasa võtta.

Igatahes ei oleks ma endale andeks andnud, kui ma oleks maksnud 30 eurot otsa selle eest, et mu käsipagas ei olnud ühe tüübi arvates õige suurusega, kuigi ta mahtus sinna, kuhu ta mahtuma pidi. Nõme on lihtsalt see, et ma pidin seal lennujaamas nii palju vaeva nägema, et teha kellelegi selgeks, et ma ei kavatse seda maksta ja ma kavatsen sinna lennuki peale minna. 

Ruumipuudus?

Mis teie arvate? Kas ma oleks pidanud leppima ja maksma ekstra 30 eurot? Mida teie oleksite teinud samas olukorras?

Jälgi mind ka Instagramist ja Facebookis