Minu isa oli alkohoolik. Jah! Ma olin kurb. Ma oleks tahtnud, et ta ei oleks iga päev pidanud viinakuradiga võitlema. Ma oleks tahtnud, et ta oleks saanud näha minu lapsi kasvamas. Ma oleks tahtnud, et ta oleks saanud kaasa elada meie Hispaania seiklustele. Ma tean, et ta oleks rõõmu tundud. Ta oli alati toeks. Ta oli alati olemas, kui ma hädas olin. Ta oli alkohoolik. Jah! Aga tänu temale olen ma see, kes ma täna olen. Mitte sellepärast, et ta alkohoolik oli. Kõige muu pärast, mida ta oli siis, kui tal ei olnud viinapudelit näppude vahel. Ta õpetas mulle nii palju! Elu! Mõistmist. Seda, kuidas igas halvas asjas on ka midagi head. Positiivsust. Seda, kuidas ka kõige raskemal ajal on võimalik elust rõõmu tunda. Ta õpetas mind kastist välja vaatama ja elu teise nurga pealt vaatama. Ma tean, et minu elu kõige ilusam päev saab olema minu pulmapäev. Ja ma tean, et see saab olema ka kõige kurvem päev. Sest teda ei ole seal, et mind üle anda. Sest ta võitles iga jumala päev viinakuradiga...ja kaotas. Tal muidugi vedas! Ta oli olemas inimene, kes oli valmis teda igast august üles korjama. Kes suutis tema kõrval hakkama saada läbi kõikide nende raskuste. Aga enamustel ei lähe nii hästi. Ja nii saavad nendest samasugused "pompsikud" nagu ühes blogipostituses kirjeldatud, mida ma lugema sattusin. 

Aga nüüd sellest postitusest lähemalt. Originaali leiate siit.

Ühel päeval sõitsin mööda Tapale poodi. Möödusin ühest bussipeatusest ning silma jäi häiriv asi - ühes bussipeatuses bussijaama pingi olid vallutanud kaks umbes 40-50 aastast meest, käes suured kaheliitrised õlleballoonid, samal ajal kui noor ema pidi oma väikese umbes 2-3 aastasega bussi ootama paviljoni kõrval, laps istus murule, et mängida. 

Ma olen täiesti veendunud, et sa ei oleks seda tähele pannud, kui seal pingi peal oleks kaks tursket meest istunud ja nooruke ema oleks bussi oodanud paviljoni kõrval. Siis oleks ta seda ju vabatahtlikult teinud...

Mis seal ikka, bussijaamadesse pannaksegi ju pingid selleks, et paar alla käinud pomsikut saaks seal istuda ja "chillida", mitte selleks, et väike laps saaks seal oma jalga puhata, enne bussile minekut. 

Kusjuures mul tuli sellega meelde lugu, kuidas kusagil pandi parkipinkide alla orad, et alkohoolikud ei saaks seal magada. Äkki peaks Eestis sama tegema? Paneme pargipinkide ja poetreppide peale ogad. Siis me ei pea neid rõvedaid pompsikuid linnapildis nägema. Ignoreerime ja teeme näo, et neid ei eksisteeri...

NÕME. Lihtsalt nõme, et paaril täiskasvanud pomsil (rõhutan et siiski TÄISKASVANUD) pole piisavalt mõistust, et leida endale mõni "privaatsem" koht enda ballooni tühjendamiseks. Eks see mõistus ole juba ära joodud. 

Ma arvan, et kui keegi tunneb, et tal ei ole siin maailmas enam mitte kedagi ja tema elul pole eesmärki ning tal on täiesti ükskõik, kas ta sureb täna või homme, siis vaevalt ta väga pikalt juurdleb, et milline on see kõige mõistlikum koht, kus ta mitte kedagi siin maailmas ei häiri. 

Ja nii nad istuvad pargis, poe ees, bussijaamas, tegelikkuses ju IGAL POOL, joovad ja haisevad. Ning meie, normaalsed inimesed, peame seda kannatama ning meie, normaalsete inimeste LAPSED peavad seda NÄGEMA.

Normaalsed inimesed. Ma tahaks lihtsalt nutta iga kord, kui keegi midagi sellist kirjutab. Ja see lause, et “Kujutate ette, minu lapsed peavad seda nägema..” No ja mis siis juhtub, kui lapsed midagi sellist nägema peavad? Ma usun, et kui lastele selgitada, miks see onu seal viinapudel näppude vahel istub, siis läheb elu edasi ja kõik on ok. Kusagil foorumis oli tuline arutelu teemal, et kujutage ette, kui minu laps peaks nudisti nägema??! Minu laps! No minu lapsed on üsna palju neid nudiste näinud siin Hispaania rannas. Teate mis? Neil on täiesti ükskõik. Üks nendest nudistidest ronis üsna minu laste nina alla mardikat päästma. Mitte mingisugust reaktsiooni. Laste jaoks oli ta nagu iga teine naine selles rannas. 

Tallinnas on see lugu tegelikult veel hullem. Neid nõmedikke on ju igal pool. Nad tulevad ühistransporti, haisevad ja laaberdavad seal. 

Tallinnlased! Kuidas te tulete toime, et te igal pool nõmedikke näete? Kui harvad on juhused, et saab normaalsete inimeste järgi haisevas bussis koju sõita? Kuidas teie lapsed hakkama saavad, et nad peavad igal pool haisvaid pompse nägema?

Kui ma veel lõpurase olin ja kooli eksamile sõitsin, siis üks purupurjus kakerdis koperdas mulle bussis otsa. Ei olnud tal suud, et vabadada, vaid temal oli vaja energiat säästa selleks, et teise bussi otsa oma joobaritest kaaslaste juurde koperdada, et paari sõõmukese kangema kraamiga suud kasta.

Lõpurase… Kas selline sõna on olemas? Lõpurase... Aah ok. Googeldasin. Selgus, et lõpurase on ikkagi päris sõna. Vabandused.

Mul ei ole sellistest inimestest isegi kahju. Miks peakski olema? Nad elavad selleks, et juua. Joovad selleks, et elada. Ja muud midagi. Nende tööpäev algab kell 10. Ärkavad natuke enne kümmet ja lippavad poodi. Seisavad järjekorras, balloonid näpus, lasevad inimesi veel enda ette, kui tundub, et nende järjekord kassas jõuab enne 10t kätte. 

Mul ei ole kahju nendest mõrvaritest ja vägistajatest, kes vahele jäävad ja elu lõpuni trellide taga peavad istuma. Inimesed ei joo sellepärast, et juua. Igal ühel neil on oma lugu rääkida. Pikk ja valus. Täis ebaõnnestumisi ja läbikukkumisi, valesid valikuid ja luhtunud suhteid. Ma olen täiesti veendunud, et tänaval võib olla mõni pomps, kelle naine sai mõne õnnetuse tõttu surma ja ta lihtsalt ei näinud enam oma elul eesmärki. See oli naine, kellelga ta tahtis elu lõpuni elada ja nüüd teda enam ei ole ja kõik on halvasti. Ja siis vaadatakse teda põlastusega. Ise on ta süüdi! Vastik haisev pompsik.

Ja need inimesed on osa meie ühiskonnast. ÜHISKOND, kah mul asi. Kui mina näen ränka vaeva, et teenida endale leib lauale, siis Tema, allakäinud joodik, on veel nii jultunud, et lihtsalt tuleb ja küsib minult ühte eurot laenu, sest viinarahast jääb puudu. Ma vaatan teda põlastusega ja saadan ta kuu peale. Tema muidugi laseb kuuldavale oma kuivadelt huultelt sõimusõnu, et kas mul on siis nii kahju sellest ühest eurost. ON KÜLL, sest mina nägin vaeva, et seda teenida ja ma ei kavatse seda kulutada enda jaoks MITTE MILLEGI PEALE.

Siin Hispaanias on iga poe ees mõni õnnetu, kes raha kerjab. Nad lihtsalt istuvad seal oma siltidega hommikust õhtuni. Ma ei ole näinud põlglikke pilke või halvasti ütlemist. Üsna paljud teretavad viisakalt ja ajavad juttu nendega. Tihtipeale antakse neile raha ja vahel ka jagatakse poest ostetud toidukraami. Ma usun, et see on hea viis õpetada oma lastele tolerantsust. Jah, nad on omadega põhjas. Jah, nad ei suuda end kokku võtta. Aga me ei vihka neid. Mul tuleb sellega meelde, kui kunagi ammu, kui ma veel Ruusmäel elasin, siis liikus ringi üks video, kus paar poissi Missost lasid kodutul oma enda uriini juua ning vastutasuks andsid pudeli õllet. Kui me kohtleme alkohoolikuid põlastusega, siis me kasvatame ka lapsi, kes kohtlevad neid samamoodi. 

Ja ometigi on see joodik kuskil kellegi NORMAALSE inimese poeg, vend, või isa. Ja see normaalne inimene on KURB. Kurb, sest teda on "õnnistatud" ühiskonna probleemiga. Ning ainus KES neid aidata saaks, on ju tegelikult NEMAD ise.

Normaalne. Õõõõõh. Kui ma sellist juttu loen, siis mul on tunne, et ma olen pigem see nõme alkohoolik, keda absoluutselt sinu arvamus ei koti, kui see "normaalne". 

Ja nüüd mina, normaalne inimene, kes ma ei tarvita teglikult ühtegi tilka alkoholi ütlen, et klaasike veini, või pudel õlut nädalas pole hullu ning see ei tee Sinust alkohoolikut. Aga kui Sa ei suuda enam oma näppe pudelist eemale hoida ning kogu aeg on Su mõttes alkohol, siis pöördu kuskile, kus saada abi. Sest MUIDU tõenäoliselt ootab Sind kunagi paarkümne aasta pärast sama saatus, mis neid pompsikuid, kes meile hetkel pinnuks silmas on. Sa mõtled küll, et Sinuga ei juhtu, aga 20 aasta pärast Sa veel mõtled: "Tal oli õigus."Niiet parem, tee oma elus kõik nii, et Sa saaksid mõelda: "Õnneks, mina polnud üks neist, allakäinutest. "

Vihkamine ei ole ok! Ma olen ise istunud bussi peal, kus üks kodutu vanem naisterahvas nii kõvasti mädanenud kala järgi haises, et üks kaassõitja maha hüppas, et oksendama minna. Minu naabriks oli kaks aastat alkohoolikust meesterahvas. Jaan! Kord oli selline tore seik, et mulle tuli ämm koos minu elukaaslase õega külla ja nad juhtusid tulema trepikojast üles täpselt sel hetkel, kui Jaan ka oma kodu poole loivas. Ta oli jumala purjus ja oli end korralikult täis lasknud. Ja unustanud enda püksinööbi kinni panna. Ja nõnda ta siis haises seal ja tema püksid vajusid iga trepiastmega aina allapoole. Nii kaua, kuni tema tagumik kogu maailmale näha oli. Ja see oli kindlasti rõve. Aga muul ajal oli naabri Jaan üsna muhe mees. Viskas kõvasti nalja ja kõik maailma probleemid sai temaga läbi arutada. 

Mida sina arvad sellest loost? Kas sul on kahju nendest pompsikutest, kes poe trepil istuvad? Kas nad on sinu arvates rõvedad? Äkki peaksime Eestis ka kasutusele võtma need kodutute vastased meetmed? Paneme ka kõikjale ogad püsti, et neid linnapildis näha ei oleks? Ignoreerime? 

Leiad mind ka Facebookis ning Instagramis.

elu

teisipäev, august 30, 2016

Vaatasime eile Kentiga sellist filmi nagu Donnie Darko. 

Filmis oli üks koht, kus õpetaja joonistas tahvlile nö. elujoone, kuhu ühele poole asetas sõna “hirm” ja teisele poole “armastus”. Ehk siis positiivne versus negatiivne. Must ja valge. Hea ja halb. Seejärel jagas ta õpilastele kätte kaardid, millel kirjeldatud tegevused oli vaja kahte lehte laiali jaotada. 

Peale vaadates tundub kogu ülesanne üsna lihtne, eks ole? Mari spikerdab-halb. Kristjan ei öelnud klassi sisenedes tere-halb. Triinu koristas eile kõik toad ära-hea. Toomas leidis rahakoti. Raha võttis endale, kaardid tagastas lähimasse panka-halb. 

Kui nüüd aga pisut analüüsida, siis on üsna keeruline ühtegi nendest tegevustest asetada kindlasse kategooriasse. See, et Toomas kellegi teise vara endale haaras, oli ilmselgelt halb. Samas! Äkki ta tegi seda armastusest kellegi vastu, kes parasjagu väga hädas on? Siis on selles ka midagi head. Edasi analüüside leiaks tõenäoliselt veel nii positiivset kui ka negatiivset antud teguviisi juures. Sedasi arutledes on väga vähe asju, mida 100% saaks ühele või teisele poole asetada. Elu lihtsalt ei ole nii lihtne.

Huvitav on see, et lapsed analüüsivad ja küsivad hästi palju. Analüüsimine on inimloomuse osa. Mul on kodus 6 aastane laps, kes arutleb absoluutselt kõik asjad põhjalikult läbi. 

Võtame ühe näite. Ma teatan Kennethile, et Marsile lendamiseks on vaja tal mõnda aega koolis käia ja seejärel avaneb tal võimalus kosmoselaevaga sõit ette võtta. Seejärel mängib Kenneth mulle ette hunnik erinevaid tsenaariumeid, et veenduda minu väite vettpidavuses. Aga äkki kosmoselaev tuleb ja pargib meie tagahoovis ning võtab mu kaasa? Aga kui ma lähen sinna kohta, kus need kosmoselaevad on ja ütlen, et ma tahan ka kaasa tulla, mis siis saab? Aga kui ma ise ehitan endale kosmoselaeva, siis ma ju ei pea kooli minema. Ehk siis väide-analüüs-veendumus. 

Kui lastel see “faktides” kahtlemine nii loomulikult tuleb, siis on meil massides täiskasvanud inimesi, kes on kuhugi oma analüüsimise oskuse/vajaduse/tahtmise ära kaotanud. Ma ei kujuta ettegi, kui palju meil on neid, kes on täiesti veendunud, et absoluutselt kõik veganid on lapsepiinajad, kes sunnivad oma võsukesi hommikust õhtuni ainult porgandeid sööma, sest nad lugesid ühte artiklit, kus üks laps satus sellise vegandieediga haiglasse. Ja siis nad jooksevad mööda sõbrannasid ja räägivad kõigile, et kuidas on olemas mingi uus sekt, kes ainult maltsa söövad ja oma lapsi porganditega mürgitavad, aga nii palju viitsimist ei ole, et natuke internetis ringi kolada, ehk mõnda raamatut antud teemal lugeda. End natukenegi rohkem veganite eluga kurssi viia. Ei mingit analüüsi. Ei mingit info töötlust. Üks artikkel. Üks näide. Üks äärmus. Ja ometi on tema peas KÕIK sellised. 

Inimesed ei viitsigi enam fakte kontrollida. Lihtsam on ju uskuda mingit pastakast välja imetud infomulli ja siis sellele toetudes sajaga poolt või vastu olla. Ma lugesin just hiljuti ühte blogipostitust, kus oli hästi näha, kuidas inimene nii väga usub midagi, aga on täiesti võimetu oma seisukohta argumenteerima. Ta nii väga usub! Ta lihtsalt ei saa väga hästi aru, et mis tema uskumuse tugitalad on, millele tema püstitatud “faktid” toetuvad.

Eriti huvitav on see, et meil on praegu nii palju erinevaid kohti, kust infot otsida. Ei pea vaeva nägema, et millegi kohta rohkem õppida. Kui ise ei viitsi internetis ringi tuuseldada või raamatuid lugeda, siis meil on nii palju spetsialiste, kes rõõmuga infot jagavad. Kui on näiteks küsimus, et kas veganlus on hea või halb, siis piisab sellest, et haarad oma telefoni, otsid guuglist mõne toitumisnõustaja numbri ja küsid järele. Kui esimese info pisut kahtlane tundus, siis saab ju veel 2-3 tükki läbi helistada ja siis nende jagatud infot võrrelda.

Kui ma pimesi usuks kõike, mida mulle läbi sotsiaalvõrgustiku peale surutakse, siis ma ei saaks siin Hispaanias üldse vabalt ringi liikuda. Ma käin poes koos moslemitega, rannas jalutades näeb iga 10 meetri tagant suure kotihunnikuga marokolast. Ei möödu päevagi, kui ma mõnda värvilist ei näeks. Täna käisin poes ja üks rastafari sõitis mulle rulluiskudel vastu. Mida kuradit ma siis tegema pean nüüd? Iga kord, kui rannas moslemit näen, siis karjun pomm ja peidan pea liiva alla? Või ei lähegi randa. Poodi? Tänavatele? Sellepärast, et keegi facebookis kirjutas, et nad KÕIK käivad pommivööd ümber kõhu ringi?

Inimesed korjavad endasse mingid infokillud siit ja seal, aga neil ei ole aega, et neid läbi analüüsida. Kui varem võis tulla üks teadlane ja väita, et tema uurimustöö tulemusel selgus, et maakera ei olegi lapik ja kõik kahtlesid tema väidete õisuses, siis praegu piisab sellest, et tüüp loeb läbi pealkirja “Lapsevankrid on lastele ohtlikud!” ja sellest piisab, et minna kommentaariumisse kaasa rääkima, kuidas vankrid tõesti ongi saatana enda leiutis. See on hea näide sellest, kui vähe infot inimesed vajavad, et järeldusi teha. Artikkel ise rääkis üldse lastest, kes vankris püsti tõusevad ja sealt alla lendavad. Aga ega sisu ei olegi oluline. Pealkiri ju ütleb kõik ära, eks ole?

Enam ei ole vaikust, mis paneks elu üle järele mõtlema. Hommikul ronitakse vetsu koos oma telefoniga, et teiste elule pilk peale visata. Seejärel süüakse kähku hommikusöök koos värske Postimehega. Kõikjal mängib taustaks muusika. Autos, tööl, poes, trenni tehes. Isegi parki jalutama minnakse koos muusikaga. Õhtul on telekas ja magama minnakse koos läpakaga. Pidev infomüra, aga ei hetkegi vaikust. Vaikust, et analüüsida mingeid infokilde, luua seoseid ja jõuda järelduseni. On ainult üksikud fraasid, uudiste pealkirjad ja pildid. 

Ma mäletan, kui ma kord Lõunakeskuses Starmani müügimehega kokku põrkasin. Kuigi mul telekat ei olnud, siis ta pakkus mulle nende sigavinget uut vidinad, millega saab absoluutselt igal pool telekat vaadata. Ja see segadus tema näol, kui ma küsisin, et miks peaksid inimesed tahtma igal pool telekat vaadata. Kas inimesed juba praegu ehk liiga palju teleka ees ei istu? Ta ei saanud absoluutselt aru minu mõttekäigust. Aga kõik ju tahavadki vetsus ka oma seepi vaadata!? 

Vähemalt on praegu veel öö, kus aju saab rahus ja vaikuses infot läbi analüüsida..

Kui palju teie analüüsite enne, kui seisukoha võtate? Kas üldse on vaja analüüsida või piisabki paarist delfi artiklist, et järeldusi teha? Mis teie antud teemast arvate?

elu

teisipäev, august 30, 2016

Sattusime sõbrannaga juttu ajama, kui korraga tulid tited teemaks. Mul pole õrna aimugi, kuidas see jutt sinna jõudis, sest minu arvates me just rääkisime vaipade puhastamisest, kui ta korraga heldis, et beebid on ikka nii nunnud. Ja sinna otsa tuli referaadi pikkune kirjeldus kõikidest armsatest asjadest, mis talle beebidega seonduvad. Pisikesed sõrmed ja varbad, esimesed sõnad ja sammud, sülle ronimised ja muu selline. Selle jutu lõppu ohkas ta, et “Beebid on ikka nii armsad, eks ole?” 

Kui ma talle siis ütlesin, et ma nagu päris 100% nõustuda ei saa, sest mul tuleb oma sada asja pähe, mis beebide puhul üldse nunnu ei ole, siis ta solvus mu peale ja teatas, et ma olen esimene, kes temaga nõus ei ole ja endal on mul veel lapsed olnud ja kuidas ma siis nõnda ütlen…

Äkki ongi viga minu ajus, mis täiega näkku paneb? Teeme siis ühe näite. Ütleme, et sa lähed aasale lilli korjama! Päike loojub ja puha! Linnud laulavad ja korraga ilmub nurga tagant välja sinu kallim, kes sind pikalt keset seda imelist aasa kirglikult suudleb…ja siis sa astud lehmasita sisse. Iga kord, kui sa sellele päevale tagasi mõtled, siis esimese asjana tuleb sulle meelde see hetk, kui sa selle sitase jalanõu pidid jalast võtma ja sa istusid seal pingi peal koos oma haisva saapaga ja mõtlesid, et kas visata minema või äkki ikka pesta puhtaks…

No mul on lastega sama teema. Ma tean küll, et mu lastel olid ka nunnud varbad ja sõrmed ning sigavinge hambutu naeratus, aga kui ma beebidele mõtlen, siis mulle tuleb esimesena pähe gaasivalud ja unetud ööd, kui hambad seda naeratust kaunistama hakkasid..

Võtame siis kokku, et miks ma julgesin oma sõbrannale väita, et KÕIK ei ole beebide juures nunnu:

• Mäletad neid öid, kui sai 8 tundi jutti magada ja hommikul kohvitassi taga vaikust nautida. No mida kiiremini sa unustad, et selline ilus kombo olemas on, seda parem. Nüüd sa oled üleval siis, kui laps tahab ja magad siis, kui laps lubab. Vaikus on nüüd üks tore kohustus, mille sa pead tekitama, kui sa vähegi vaba aega tahad. Oma aeg tähendab seda, et sa mitte ei korista lõugava muusika saatel kappe vaid hiilid hiirvaikselt ühest toast teise ja üritad oma tegevuste juures võimalikult hääletuks jääda. Kui hästi läheb, siis saad kunagi kauges tulevikus taas inimese kombel magada. Halvimal juhul hakkavad su lapsed normaalselt magama siis, kui sul juba liigesed valutavad ja vanadus vägisi kallale kipub.
• Uni ei ole muidugi ainuke probleem. Just siis, kui sa suudad leppida sellega, et uus ilmakodanik sinu uneaega oma suva järgi reguleerib, siis tulevad gaasivalud külla. Ja siis ei uinu sinu nunnu beebipõnn mitte vaikse karuselli tilina peale, vaid enda lakkamatu röökimise saatel. No ja kui gaasivaludega peab hea õnne korral vaid paar kuud tegelema, siis hambad…neid on terve suu täis. Ja need tulevad ühekaupa. Ma mäletan veel üsna eredalt, et kui just oli ühe hambaga trall ära lõppenud ja laps oli paar nädalat üsna asjalikult öösiti maganud, siis hakkas järgmine tulema..Ma vist isegi kuhugi kirjutasin, et minu suurim unistus on see, et lastel kõik hambad suus oleksid. 
• Sa pead leppima sellega, et nii kaua, kuni sinu beebi ainult nunnult laliseb, siis sul pole õrna aimugi, mida ta tahab. Süüa? Juua? Mähe märg? Ei? Äkki ikka süüa? Külm? Soe? No mida sa tahad? Maha? Sülle? Appi!!! Mida ometi?? Ja siis ta jääb täiesti tühja koha pealt vaid ja naeratab edasi.. No mida effi sa see 30 minutit jutti jaurasid, kui sa tegelikult midagi ei tahtnud. Seda “tahan peaga vastu seina joosta” hetki oli ikka päris palju. 
• Potitamise teema. Kõik tahavad nunnudest beebidest rääkida, aga keegi ei jaga infot, kui kaua peab ühte last potile õpetama. Kuidas terve elamine pidevalt pissi järgi haiseb ja kuidas laps potil paar minutit istub ja siis püsti tõusteb ja sekund hiljem nurga taha loigu laseb. No ja siis see imeline hetk, kui laps sulle suure naeratusega vastu jookseb ja teatab, et tal on kaka püksis, mille ta loomulikult sekund enne pükste jalast tõmbamist laiaks istub. Oh kui nunnu, eks ole?
• Riietamine! Kui muidu sai kapi pealt võtmed haaratud ja kodust nelja tuule poole jalga lastud, siis nüüd on kodu uksest välja pääsemine tõeline katsumus. Eriti talvel. Eriti, kui sul on kaks ahvipärdikut kodus, kes mõlemad õue tahavad minna, aga kumbki riideid selga ei taha panna. Ja kui ühe pooleldi jõuga riidesse saad, siis teine ei ole absoluutselt valmis koostööd tegema ja nõnda esimene aina kuumeneb. Kui  lõpuks läbi kisa ja kära mõlemad riidesse saad, siis oled juba pooleldi hiljaks jäänud. Mis siis, et seekord alustasid kogu tralli pool tundi varem. Ikka jääd hiljaks. See on raudselt mingi needus. Vähemalt mul oli toona selline tunne. 
• Lapsed on nagu koerakutsikad. Kõik, mis nad kätte saavad, on vaja puruks rebida või suhu toppida. Kui laps hakkab roomama, siis peab absoluutselt kõik asjad tõstma riiul kõrgemale. Isegi need, mis tunduvad olevad purustuskindlad. Nendega võib laps ju endale vastu vahtimist virutada. Lisaks sellele peab ka midagi tegema juhtmete ja pistikutega. Aga ega sa sellega pääsenud pole. Siis hakkab laps ju ennast püsti ajama. See heldimus, et oh sa nunnukene..varsti hakkad kõndima ja puha, lõppeb üsna kiirelt, kui sa avastad, et nüüd ta ju ulatub riiul kõrgemale ja suudab vabalt ka esimesi sahtleid lahti kangutada. See on üldse kõige vahvam iga. Laps suudab peaaegu kõigega endale viga teha ja absoluutselt igal pool maha kukkuda. Ma olen näinud kodusid, kus on KÕIK vähegi ohtlik nööriga kinni tõmmatud, kinni teibitud, naeladega kinni löödud ja laps käib ringi kiiver peas, aga ikkagi on üleni sinine. Lapsed on ikka osavad, onju?
• Segadus. Kõik on kogu aeg segamini. Isegi, kui kogu aeg koristada. Arvesta sellega, et kui sul läheb vähemalt 15 minuti, et kõik legotükid kokku korjata, siis neil läheb ainult 1 sekund, et need kõik kastist välja kallata. Jeee! 
• Pesu pesemine. Laste pesemine. Üldse pesemine. Issand jumal, kui palju pesemist! Ma parem ei hakka rääkima, kui tihti peab beebinduse ajal põrandaid pesema, sest põnn reaalselt põrandat lakkumas käib…
• Ma tean, et ma juba koristamisest rääkisin, aga see väärib omaette punkti! Kas sa veel läbipaistvaid aknaid ja säravpuhtaid peegleid mäletad. No mina enam ei mäleta. Ja mu lapsed lähevad kooli see aasta. See on nagu mingi haigus. Või missioonitunnetus. Aknad peavad ikka näpujägi täis olema?
• Hea mõte oleks vist pastakad ja vildikad esimestel eluaastatel aknast alla visata? Või siis mitte uusi ja hinnalisi asju osta. Mis siis, et sa ise maru palju enda 3000 eurist diivanit hindad. Sinu 2 aastasel põnnil pole sooja ega külma sellest rahast. Aga seevastu hindab ta väga oma kriipsujukut selle 3000 eurise diivani peal. Ja ilmselgelt ei mõista sinu paanikat, kui sa seda sama palju ei hinda. 
• Sul ei ole privaatsust. Esimesed aastad on muidugi erilised! Kui sa varem võisid arvata, et vetsupott on koht, kus inimesed õndsas üksinduses istuvad, siis üsna kiirelt võiks seltskonnaga ära harjuda. Variant on ka alati uks lukku panna ja siis meeleheitlikku kriiskamist ukse taga kuulata. Hiljem läheb muidugi kergemaks ja vähemalt vetsus saab taas privaatselt olla. Mul on praegu muidugi nii, et iga kord, kui ma otsustan, et ma tahaks natuke omaette olla, siis olen ma korraga kõige tähtsam inimene maailmas mind on kohe kohe vaja, sest kes see teine vastab küsimustele, et kui kaua ikkagi läheb aega, et kuule jõuda ja kas mõni kosmoselennuk võib meile aeda ka maanduda ja meid kaasa võtta ning mis juhtub, kui meteoriit maale kukub ja kas aknad lähevad ka katki, kui me meteoriidiga pihta saame. Pluss veel miljon küsimust dinosauruste kohta. Ma olen varsti suure tõenäoosusega dinosauruse teadlane, sest nad käivad vähemalt 25 korda päevas minu käest üle küsimas, et mis ikka selle või tolle dinosauruse nimi oli ja miks too lendab, aga too hoopis jookseb? 
• Teadmatus! Ei ole ühtegi õpikut, mis ütleks: “100% garanteeritud, et nende kasvatusmeetodite kasutamine toimib absoluutselt kõikide laste puhul ja tagab, et sinu lapsest tuleb hea, armastab, hoolitsev geenius!!” Isegi, kui sa arvad, et sa annad 110% ja oled ilgelt tubli ja teed kõik õigesti, siis võib su laps 20 aasta pärast kodust jalga lasta ja teatada, et sa olid ilgelt nigel ema ja söö nüüd seda suppi, mida kokku keetsid. Seega jah! No pressure! :D

Jep! Selline ta tuli. Et kõik nüüd ei mõtleks, et ma mingi lapsevihkaja olen, siis järgmises postituses ma vähemalt proovin sama palju positiivseid asju välja tuua :D

Mis teie arvates kogu selle vanema ameti juures kõige keerulisem on? Kas kõik beebidega seondub on ALATI ülinunnu ja midagi kohutavat polegi?

Ägedad videod lastest leiad minu Facebookist. Lisaks selle postitan ma sinna peaaegu iga õhtu pilte päikeseloojangust. Mingi haigus külge karanud vist.  Kaunid pildid Hispaaniast ja Hispaania loodusest leiad mu Instagramist.

lapsed

laupäev, august 27, 2016

Täna, kui ma Kenti triiksärke nööri pealt korjasin ja järgmised pessu viskasin, siis ma mõtlesin, et kas ja kui palju peaks oma elukaaslase nimel pingutama? Ma oleks ju võinud Kenti särgid pesemata jätta või siis ainult enda riided kuivama viia. Võib ju tunduda veider jätta pooled riided masinasse, kui ma nagunii nööride juurde jalutan, aga samas ei ole ju need ikkagi minu riided. Seega pole minu mure? 

Kas ja miks peaks üldse arvestama inimesega, kellega sa parasjagu koos elad? Kas piisab ainult sellest, et ma teda armastan või peaks teise osapoolega ka pisut arvestama? Kas ma pean õhtusööki valmistades mõtlema selle peale, et Kent ju kruupe ei armasta ja mulgiputru pole seega mõtet teha või pole tegelikult vahet, sest Kentil endal ka käed otsas ja kui talle mu söök ei meeldi, siis võib ta ju uue valmistada?

Lisaks kõigele eelnevale on ju veel hunnik ülesanded, mida mitte keegi väga teha ei taha. Kes need ära teeb? Kes peaks prügikasti välja viima? Kes peaks vetsupotti puhastama ja kelle kohustus on muru niita? Kuidas on aus? Kas aususel on üldse suhtesse asja? Mina klooritan vetsupotti aga kuna vetsupoti klooritamine võtab hullult palju aega ja on lisaks sellele ka mürgne, siis on aus, et sina pead prügi välja viima ja muru niitma? Kuidas üldse kaks inimest suudavad koos elada nii, et nad mõlemad rahul oleks ja tunneks, et nende soovide ja vajadustega on arvestatud? Lisaks KÕIGELE eelnevale on ju ka veel vaja otsustada, et kas elutuppa tuleb parkett või PVC ja kas magamistuppa paneme lillad sitskardinad või pruunid sametkardinad. Sellest viimasest on küll paljudel meestel suva, aga nagu Kent täna ütles, siis äkki nad lihtsalt nõustuvad, et mitte naisega tülli minna ja nende elu suurim unustus on need lillad sitskardinad põlema pista ja siis lõkke ümber tantsu lüüa...

Äkki oleks lihtsam nii nagu vanasti. Naine koristab, peseb riideid, tegeleb lastega, kastab lilli, valmistab moosi ja teeb süüa ning samal ajal mees käib tööl ja vaatab õhtul Aktuaalset Kaamerat? 

Lihtsam võib ju olla, aga vaevalt selline kooselu väga õnnelik oleks. Tänapäev on ikkagi kompromisside päralt! Poolele teele peab vastu tulema. Päris nii ei saa, et teeme ainult minu moodi või ainult sinu moodi. 

Kui kaks inimest kokku saavad, siis algus on ju päris kena. Ainuke asi, mille üle vaielda saab on see, et kas lähme Tokyo Sushi baari või Meat Marketisse ja kas vaadata õhtul telekast "Süü on tähtedel" või "Kiired ja vihased 7". Probleemid algavad alles siis, kui kokku kolitakse. Söögikohavalik on selle kõrval lapsemäng! Ühele meeldib, et nõud pestakse kohe ära, teisele ei meeldi üldse nõusid pesta. Ühel pole midagi selle vastu, et riided vahel põrandal vedelevad, teine ei suuda ilma närvi minemata isegi sassis sokisahtlit vaadata. Ühele meeldib süüa laua taga, teisele diivani peal. Siis peab kuidagi koos hakkama saama. Asjad läbi rääkima. Loobuma osadest oma vanadest harjumustest ning juurde õppima mõned uued trikid. Vahepeal läheb kõik hästi ning see ongi love story elu lõpuni. Vahepeal aga ei lähe nii hästi ja siis minnakse lahku nende põrandal vedelevate riiete ja pesemata nõude pärast. 

Kui me Kentiga 9 aastat tagasi leivad ühte kappi panime, siis olin mina 17 ja Kent 19. Lapsed, eks ole? 

Meil aga vedas, sest meil veel ei olnud tekkinud mingeid vanu harjumusi. Meil ei olnud mingit ettekujutust, mida üks ideaalne naine või ideaalne mees peaksid kodus tegema. Ei olnud nii, et mina olin harjunud, et mees kogu aeg poes käib. Ma elasin enne Kenti koos oma vanaemaga ja seega käis tema poes ja ma sõin seda, mida ta mulle kokku küpsetas. Tavaliselt olid need friikartulid. Oh õnnelik lapsepõlv! Kent aga ei olnud harjunud, et üks korralik naine tema pesu peseb või viigipükstele viike sisse triigib. Me polnud kunagi varem üksi elanud ja sellepärast polnud meil mitte mingisugust ettekujutust sellest, et kas meile meeldib, et vetsupaber on ühtepidi seina küljes või teistpidi.

Kumb siis? Ma endiselt pole suutnud otsustada, kumb parem on...

Ja nõnda me siis avastasime koos teineteise eelistusi ja püüdsime ka igal sammul kompromisse teha. Vahepeal muidugi päris kohe kompromissi ei tulnud. Mul läks vist 5 aastat enne, kui ma olin nõus Kentile vastu tulema ja talle süüa serveerima puhta laua peal. No nii, et ikka purud olid ära pühitud ja leib/sai kenasti taldriku peal, mitte koos kottidega laua peale visatud. Kent on olnud üldse meeletult kannatlik ja ma siiamaani imestan, et kuidas ta minu juurest jalga ei lasknud. Esimesed aastad me elasime nii, et mina jätsin laiali ja tema koristas, mina viskasin mustad nõud kraanikaussi ja tema pesi. Ainuke asi, mida ma olin nõus vabatahtlikult hommikust õhtuni tegema, oli söögi valmistamine! Kent käis toona öötööl ja siis ma tegin talle õhtul söögi valmis ja panin külmkappi. Jätsin veel südameid täis joonistatud kirjakese ka laua peale, et ta öösel tulles saaks hästi rõõmus olla ja ilusti söögi üles leiaks. Äkki sellepärast ta ei lasknudki minu juurest jalga? Nende kalapulkade pärast, mis ma talle külmkappi jätsin? Öeldakse ju, et armastus käib kõhu kaudu :D

Kuigi me oleme enamus asjad paika saanud, siis loomulikult on mul siiamaani asju, mida ma absoluutselt ei taha oma kalli elukaaslase jaoks teha. Ma ei viiitsi ta triiksärke triikida. Mis siis, et mul oleks ehk rohkem aega seda teha ja see teeks kohe kindlasti teda õnnelikumaks. Kent jälle ei taha seda triikrauda kunagi tagasi oma kohale panna. Mis siis, et ma olen talle 189 korda näidanud, kus triikraua koht on.

Aga kuidagi läbi aastate on meil õnnestunud omavahel hakkama saada ja mitte iga päev vaielda, et kes nüüd süüa teeb ja kumma töö on basseini puhastada. Kuidagi oleme hakkama saanud selle kuldse kesktee üles leidmisega.  

Milliseid kompromisse teie olete pidanud oma kooselu jooksul tegema? Millest loobuma ja mida ära õppima? Kas on midagi, mida mitte mingil juhul ei ole nõus elukaaslase nimel ära õppima?

elu

kolmapäev, august 24, 2016

Ma tahtsin sellest juba eile kirjutada, aga mul õnnestus iga kord pool postitust ümber kirjutada, kui ma “viimast korda” seda üle lugesin, sest ma nii väga tahtsin kogu selle teema viimase peal kirja panna. Sest ma iga jumala kord valan oma hinge nende postituste sisse, mida ma kirjutan! Ja siis tuleb üks geenius ja kirjutab kokku sellise üllitise, et hoia ja keela ja mul kukkusid kogu selle jama peale roosad prillid põrandale puruks ja nüüd ma pean oma mõtteid peas korrastama, et jälle uskuma hakata, et tegelikult on kõik inimesed ilusad ja head, mitte kahepalgelised tõprad.

Ma tahaksin alustada sellest, et mis kuradi põhjusel on vaja teisi inimesi arvustada nende valikute pärast. Ok! Ma saan aru, et kui su parim sõber hakkab kaljult alla hüppama, siis on ehk mõistlik plaani pisut kritiseerida ja asi pikemalt läbi arutleda. Selle jaoks ei pea Oprah olema, et aru saada, millega see plaan lõppeda võib ja mõista, et see ei ole koht, kus peaks hõikama, et kas sa tahad, et ma lükkaks sulle pisut hoogu juurde??! Ma mõtlen just neid olukordi, kui inimene on valinud endale seemendaja elukutse ja siis tuled sina kritiseerima, et sina küll nõnda ei teeks ja elus on ikka palju paremaid alasid (kusjuures mul on au tunda ühte selle ala esindajat). Veel totram on kogu see situatsioon siis, kui inimene ise ka parasjagu seemendamisega tegeleb ja siis sealt kõrvalt targutama kukub. Ma olen ise ka küll seemendaja, aga ainult poole kohaga ja teen seda ikka täiesti teistmoodi ja see teeb mind ikka nõnda palju paremaks.

Ma lihtsalt ei kujuta ette, et üks endast ja teistest lugupidav Äripäeva ajakirjanik vorbib valmis artikli, kus ta teeb maha elu24 ajakirjanikke, sest need ei oska ikka tõsistel teemadel kirjutada ja topivad internetiavarustesse mingit mõttetut jama. 

Igatahes on lugu lihtsalt selles, et mul õnnestus sattuda ühe blogipostituse peale, kus selgus, et on olemas terve grupp blogijaid, kes on siin maailmas ainult selleks, et saada kuulsaks ja jagavad sellepärast ilmselgelt liiga palju detailse oma elust. Kui palju on liiga palju? Palun selgitage mulle ära, et kus see piir täpselt jookseb? Mingid kriteeriumid peaksid paigas olema? Siis on lihtsam mitte nõmedaks klikihooraks hakata.

Selleks, et olla normaalne ja mitte liiga palju detaile jagav blogija, pead sa järgneva järgmiseid punkte:

• Sa ei tohi kirjutada absoluutselt kõigest. Ootan ettepanekuid, kus jookseb piir kõige ja mitte kõige vahel...
• Sa ei tohi omada kapis ainult musti ja valgeid riideid. On normaalne omada ka teisi värve. Isegi, kui sulle meeldivad ainult mustad ja valge riided. Võib lihtsalt tekkida oht, et keegi saab valesti aru ja nõnda langed sa "klikihoora" kategooriasse. Seda me ei taha!
• Sa ei tohi osta kosmeetikat, mis on parasjagu hästi popp. Isegi, kui sulle see meeldib. Loe eelmise punkti lõppu.
• Kodu võiks olla ikka nagu normaalsete inimeste kodu. Mingid popid kriidivärvid ja seinte mustaks võõpamise võiks ära unustada. Kes sa enda arvates oled?
• Oma toitu taldrikul ei tohi ilusti sättida. Loe eelnevaid punkte uuesti, kui sa veel aru ei saanud, miks see paha on.
• Tee kõike mõistlikuse piires. Liiga palju Insta pilte või Facebooki update teeb sinust odava tähelepanu otsija. Ole ikka normaalne! Nagu kõik teised. 
• Ära kirjuta teemadel, mis sinu lugejatele meeldivad. Isegi, kui nad tahavad teada selle koogiretsepti, mille pilti nad eile su Instas nägid..ära jumala eest neile seda paku! Sest sa ei ole odav klikihoor! Sa oled korralik blogija, kes kirjutab teemadel, mis on normaalsed! Eks ole!
• Kui sa abielluma hakkad, siis ära jumala eest pane kirja kõiki detaile. Pulmakutsed, kleit, meik, külalised, dekoratsioonid, ilupildid. Ära tee nendest eraldi postitusi. See võib tekitada mulje, et sa üritad oma pulmadest viimast välja pigistada ja endale uusi fänne saada! Ära sellist viga tee!

Teiseks ma tahaksin edust rääkida. Tuleb välja, et on leitud imeline retsept, kuidas saada kuulsaks blogijaks. Selleks on vaja sitaks hästi kirjutada. Kui sa seda ei oska, siis võid heaga endale kriipsu peale tõmmata, sest sinuga on jokk. Mine kobi ära kivi alla. Sul ei ole tulevikku! Teiseks on vaja rasedaks jääda. Persse! Siin läheb minu jaoks nüüd kõik aia taha, sest mul juba kaks huligaani jooksevad kodus ringi ja ma vabatahtlikult pagendaks end mõnda kinnipidamisasutusse, kui ma veel ühega peaks hakkama saama. Seega mul vist polegi lootust.

No igatahes pidavat nendest kahest küll ja veel olema enamus blogijate jaoks. Edu saladus on paljastatud! Või kas on?

Kas eduks piisab sellest, et sa oled rase, teed pulmad, kajastad igat detaili oma elust, värvid huuled tulipunaseks ja siis käid ja kirjutad? Või on edukad need blogijad, kes on järjekindlad. Kes iga päev näevad vaeva, et midagi suurt üles ehitada. Kellel on visioon. Kes kirjutavad, sest neile meeldib kirjutada. Kes kirjutavad oma lugejate jaoks ja saavad aru, millised on need teemad, mida nende lugejad näha tahavad. Kellel on olemas absoluutselt kõik iseloomujooned ja kes oskavad neid mästertasemel vallata just õiges koguses ja õigel ajal. Kes oskavad analüüsida ja saavad aru, mis on need iseloomuomadused, mis lugejatele kõige rohkem meeldivad ja siis oskavad neid rõhutada. Sest no natuke üle vindi võiks ju ikka olla. Aga siiralt! Mitte nii palju, et üle viskaks..Kas edukad on need, kes sätivad oma toitu taldriku peal nii kaua kuni see jahtunud on või need, kes lähevad magama siis, kui kõik teised juba ammu sügavas unes on? Kes ärkavad varahommikul, et neil oleks rohkem aega oma eesmärkidele lähemale jõuda?

Selleks, et olla edukas peab sul olema see miski, mida teistel ei ole. 

Kui su unistus on saada heaks blogijaks, siis ei piisa sellest, et sa enda toa seinad mustaks võõpad ja Kylie Jenneri lipglossi ostad. Siis ei piisa sellest, et sa H&M viimast kollektsiooni tead või Eesti presidendi onupoega isiklikult tunned. Edukaks ei saa ainult sellega, et sa jagad igat detaili oma elust. Sa pead olema faking segane! Sa pead olema võimalikult imelik ja äge ja eriline! Ja kui keegi tuleb ütlema, et sinu valitud viis edukaks saamiseks on vale, siis näita keskmist sõrme ja pane edasi. Või kui sa pisut tagasihoidlikum oled, siis naerata viisakalt ja mine edasi. Sest normaalsusega ei jõua mitte kuhugi. Kõik edukad inimesed ongi segased! Roki täiega! 

elu

teisipäev, august 23, 2016

Kent oli saanud paar päeva tagasi mööda kinnisvarabüroosid ringi kolades hea rannasoovituse. Pidavat olema tühi turistidest ja kuldsest rannaliivast. Tegevust aga pidi jätkuma tänu hiigelsuurtele rahnudele, kust saab vettehüppeid sooritada. Seega Kent tuli koju ja tegi ettepaneku koos lastega sinna minna. Kui lapsed kuulsid, et nad saavad kusagilt kõrgelt vette hüppada, siis nende suunurgad venisid kõrvuni. 

Ma juba vaikselt hakkan harjuma selle mõttega, et mu lapsed on sama segased nagu Kent. Kõigepealt ma pabistasin, kui nad vee all ujuma hakkasid, siis oli hirmus vaadata neid vette hüppamas. Eriti jube oli see, kui nad pea ees hakkasid vette hüppama. No ja pärast seda õppisid nad salto ära ja ma siis läbi sõrmede piilusin neid ja lootsin, et nad enda pead vastu basseini äärt ära ei löö. Nüüd mõned päevad tagasi tegid nad juba sünkroonis saltoga vettehüppeid (videot saab siin vaadata). Ehk siis tegemist on hulljulgete lastega. Kui Kent tegi ettepaneku rahnu pealt vette hüppama minna, siis see tundus juba nende saltode ja muu hulluse kõrval üsna käkitegu lastele. Mis see paar meetrit kivide vahele hüppamist siis ära ei ole?!

Läksime eile lähemalt vaatama. Sellest, miks seal turiste pole, sain ma üsna kiirelt aru. Sinna on üsna raske ligi pääseda, sinna on väga keeruline (kui mite võimatu) parkida ning rand pole väga turistikõlbulik. See viimane tähendab seda, et rand oli täidetud tulikuumade kivide ja teravate rannakarpidega. Plätudega oli seal praktiliselt võimatu kõndida, sest iga sammu järel vajusid jalad sügavale kiviklibude vahele. Samuti oli oht, et keegi võib pihta saada selle kivirahega, mis plätud ühku lennutasid. Seega tuli need jalast võtta ja paljajalu mööda kuumaks köetud kive joosta. Ouch! Kohalikud olid endale mingid rannasussid sebinud. Kujutate ette, eestlased! Rannasussid :D Nagu hiljem selgus, siis need sussid ei olnud mõeldud ainult kuumade ja teravate kivide eest kaitsmiseks.. 

Esimene pilk rannale

Käisime alguses kogu rannajoone läbi, et leida ideaalset kohta, kus saaks vettehüppeid koos lastega teha. See tähendas üsna palju ronimist ja turnimist, mida mina tegin koos oma rannakotiga. Kuigi kohalikud jätavad vahel pooleks päevaks oma isiklikud esemed järelvalveta, siis ma ikka ei julge veel. Tuleb välja, et argpüksidel on elu palju raskem...

Valituks osutus lõpuks muidugi esimene kivi, mille otsa me randa jõudes ronisime. Mitte, et kusagil mujal ei oleks olnud kohti, kus vette saaks hüpata. Ikka oli. Aga mujal lihtsalt ei olnud kedagi ees hüppamas, kes näitaks, et on piisavalt ohutu koht. Nagu vanarahvas öelda armastas, siis tundmatus kohas vette hüpata ei tohi ja nõnda rändasime me läbi tulikuumade kivide tagasi sinna, kust me alustasime. Positiivne oli see, et ma sain klõpsida hunnikutes lahedaid pilte. Enamus nendest on minu Facebooki lehel! Nende vaatamiseks vajuta siia!

Nüüd oli siis aeg vettehüppeid teha. Variante, kust alla sai hüpata, oli omajagu. Kahte nendest kasutati kõige rohkem. Üks oli umbes 4 meetrit, teine pisut üle 2 meetri veepinnast.

Pildil üks hulljulge prantslane, kes hüppas saltosid igalt poolt.

Lapsi oli rahnu peal päris palju. Osad vanemad olid ikka päris julmad ja sundisid oma lapsi rahnult alla hüppama. Ma õnneks ei pidanud. Mu omad hüppasid vabatahtlikult. Ronisid kivi ääre peale ja hüppasid. Ajeee! 

Chris

Kenneth

Pärast hüppeid käisime veel rahnude ümber sukeldumas. 

Täpselt selle koha peal, kus see tüübi jalad paistavad :D

Alguses ei tahtnud lapsed üldse vette minna, sest vesi oli suhteliselt külm ja noh..soolane. Nagu merevesi ikka :D Aga kui lapsed nägid kalaparvesid ja koralle, siis ei tahtnud nad enam välja tulla. Seal selgus ka tõsiasi, mille jaoks need rannasussid veel kasulikud on. Nimelt õnnestus meil oma jalad seal korallide vahel katki astuda. Chris oli ainuke õnnelik, kes pääses ilma ühegi vigastuseta. Eile ei olnudki nii väga tunda, aga täna on jalad ikka mõnusalt sinised ja valutavad igalt poolt. Chris täna hommikul jooksis juba antiseptiku ja vatitupsudega ringi ja ravis kõikide jalgu :D

Leiad mind ka Facebookis ja Instagramis.

PS! Ma hüppasin ka. Nii graatsiline pilt onju? :D

hispaania

esmaspäev, august 22, 2016

Kui me koos perega dzunglit avastamas käisime, siis õnnestus meil otsa komistada ühele suurele marjapõõsale. Päris esimese hooga muidugi kõhtu täis ei puginud, kuigi me olime üsna veendunud, et tegemist on murakatega. Kuna me pole Hispaanias üles kasvanud, siis me käime siin mööda metsi täpselt nagu väikesed lapsed. Vahime kõike suure uudishimuga aga midagi näppida ei julge. Igaks juhuks. Kui aga kodus selgus, et meil oli ikkagi õigus ja praegu ongi metsad neid maitsvaid marju täis, siis minusugune hull ei jõudnud järgmist päeva ära oodata, et saaks aga metsa kolama minna.

Eelmise päeva leid

Ma veedaks peaaegu kogu oma vaba aja metsas, aasal või mägedes. Metsahääled, vulisev vesi ja üksindus mõjuvad mulle teraapiliselt.  Marjad ja muu söödav kraam on ainult boonuseks. Aga! Siin on üks suur aga. Nimelt kardan ma meeletult koeri ja hispaanlastele meeldib oma koeri kõikjale lahti lasta. Erand ei ole ka see sama mets, kus need hiigelsuured marjapõõsad on. Kõik need liivased teerajad on seal koerte käpajälgi täis. No ja siis veel kitsepabulaid. Lisaks kitsedele ja koertele kasutavad neid radu ka motikamehed, kes mööda neid käänulisi teid oma sõiduoskused proovile panevad. Ma muidugi hakkasin mööda neid rattajälgi kõndides sellele mahajäätud motikale mõtlema, mille me eelmine päev avastasime. Äkki see rollerimees oli mõne minusuguse marjulise alla ajanud ja siis paanikas oma ratsu kraavi lükanud ja ise jalga lasknud? 

On veel kellelgi mõni teooria välja pakkuda, miks see ratas seal kraavis vedeles?

No igatahes õnnestus mul metsa jõuda ilma, et ma oleks ühtegi koera, kitse või rollerimeest näinud. Selgus, et minu probleemiks on hoopis see neetud marjapõõsas, mis minu mälestustes olid paksult marju täis. Pane ainult ämber alla, raputa ja võid kodu poole tagasi astuda. Ilma end vigastamata oli kätte võimalik saada mõned üksikud marjad. Sealt edasi jäid ülejäänud põõsa oksad suunaga mäest allapoole ja sinna ronimine tähendaks võitlust saja miljoni okkaga. Ma proovisin ka mõnda oksa enda poole tõmmata, aga selle tulemus oli ainult mõnus nõelravi. Seega ma andsin alla ja uurisin pisut mööda kitsast teed edasi, kui kuulsin põõsastes midagi sahtistamas. Karu? Kits? Ma pikemalt selle üle juurdlema ei jäänud ja lasin sealt kiirelt jalga. Las need marjad olla!

Ma ikka päris alla ei tahtnud anda. Mulle tuli meelde, et ma olin veel kusagil marju märganud. Lähemal maanteele. Ja mul oli õigus. See põõsas oli veel suurem ja veel rohkem marjade alla mattunud ja loomulikult oli sinna veel võimatum ligi pääseda.

Paar pilti nendest toredatest okastest, mis siin absoluutselt kõikjal on. Kitsede jaoks on muidugi puhas rõõm, sest need mitte ainult ei jaluta mööda neid okkaid vaid ka söövad neid kahe suupoolega. 

Põõsas ei jäänud küll enam suunaga mäest alla kuid kogu marjapõõsa ümbrus oli täis okkaid ja kõrget heina. Kui Eestis oleks mul üsna savi ja ma lükkaks julmalt kogu heina eest ära, siis siin ma enne mõtlen 10 korda, kui oma jalga kuhugi topin. Ma olin mägedest pisut eemal, aga see ei tähenda, et mõni madu seal põõsa all peesitada ei võiks. Või skorpionid. Või mürgiämblikud. Eestis leiab võib-olla mõne tigude pesakonna või kurvameelse kärnkonna. Siin on need kuradi kärnkonnad ka mürgised… No igatahes proovisin ma kord ühtepidi ja siis teispidii ja mõtlesin just seal õndsas üksinduses, et tooli oleks vaja, kui äkki ma kuulsin koera haukumist. Seal samas lähedal on üsna mitu majapidamist, kus on jõhkralt suured hundikoerad, seega mu süda vajus sügavale saapa säärde! Lõpuks, kui ma enam-vähem jälle hingata suutsin, siis ma hõikasin inglise keeles(sest ma loll ju ikka veel hispaania keelt nii hästi ei oska), et “Kas keegi on siin??” Selgus, et õnneks koer üksi ei olnud ja seega julgesin ma põõsast välja hüpata. Viipasin veel oma väriseva käega ja hõikasin, et ma kardan koeri ning lidusin vastasuunas kodu poole. Igasugune marjakorjamise isu oli kadunud. Kui ma nüüd selge peaga järele mõtlen, siis ega neid marju polnudki võimalik kätte saada. Vähemalt mitte selle varustusega, mis mul olemas oli. Ma oleks sealt lahkunud heal juhul ainult üleni verisena. Halvimal juhul oleks ma veel lisaks sellele ka mõne eluka käest hammustada saanud. 

Suur saak, eks ole?

Kui ma lõpuks maanteele jõudsin ja nukralt kodu poole tagasi lonkisin, siis ma olin ma tõsiselt pettunud endas. Kogu see koerte kartmise jama takistab mul normaalse inimese kombel rahuliku südamega mööda mägesid või metsaservi kolamast. Midagi peaks ette võtma. Ettepanekuid?

Tagasi jalutasin ma mööda mägesid ja klõpsisin pilte ilusast loodusest. Ja hiigelsuurest ringteest, mida keegi ei kasuta ja mille üks tee viib põllu peale. Vaata SIIT.

Koju jõudsin ma üsna hilja ning täpselt sel hetkel, kui ma Kentile seletasin, et miks ma nii vähe marju sain, siis märkasin ühte natuke suuremat satikat Kenti pea kohal kardina küljes. PRUSSAKAS! Juba teine, kes viimase paari päeva jooksul nii pool kogemata meie lahtisest veranda uksest sisse lendab. Ma kusjuures rääkisin Kentile mõnda aega tagasi, et ma nende sipelgatega veel suudan maja jagada, aga prussakad on juba kõrgem level ja ma nõnda raudsete närvidega pole. Ma lihtsalt ei kujutaks ette, et ma suudaks rahuliku südamega vaadata, kuidas prussakas mööda põrandat ringi sibab. Mul on siiamaani meeles, kuidas me lapsepõlves ühe tuttava ema kööki astusime, tule põlema panime ja terve armee prussakaid laiali jooksis. Siin on aga need saatanasigitised kõvasti suuremad ja mis kõige hullem üldse kogu selles maailmas! Need õudsad sitikad lendavad. Lendavad nii, et nende rõvedad tundlad õõtsuvad tuules. Fuh! 

No ja kuna Kent mulle selgeks tegi, et prussakad tungivad majja ainult mustuse haisu peale, siis ma olen täna päev otsa suurpuhastust teinud. Jälle! Aga positiivne külg on see, et need satikad on mind kõvasti suuremaks korraarmastajaks teinud. Ma usun, et ma olen siin elatud paari kuu jooksul juba 10 korda suurpuhastust teinud. Pluss ülepäeviti põranda pesemine ja muu jama. Mitte, et minu suurpuhastused ja pidevad mürgitamised neid kuidagi kõigutaks. Mõneks ajaks jääb neid vähemaks ja siis nad leiavad jälle mingi uue augu, kust ennast sisse suruda. Õnneks Prussakad on kõvasti suuremad, kui sipelgad ja õnneks surevad nad kõik ühe ja sama mürgiga! Aga ikkagi.

Mulle tuli selle prussakajamaga meelde üks seik, kui me lastega mööda Sabinillase tänavat jalutasime ja pöidlasuurust prussakat nägime. See oli üldse esimene kord, kui ma Hispaanias prussakat nägin ja üldse esimene kord poistel prussakat näha. Me siis vaatasime teda seal sibamas ja mu rõveduse tunne vist paistis teisele poole teed ära, sest kohalikud naised vaatasid me poole ja naersid. Ju siis nende jaoks on cucarachad sama tavalised, kui minu jaoks sipelgad..Kõige harjub. Kui ma ainult nende koertega ka nüüd harjuda suudaks..

Milline on Teie taluvuspiir sitikate ja satikate puhul? Kuidas ma nendest sipelgatest lahti saaks?

hispaania

neljapäev, august 18, 2016

Saime soovituse, et meie kodu lähedal on üks ilus ojakene, mille ümbruses kasvavad pojengid ja mille vesi peaks joodav olema. Ma proovisin sinna tegelikult juba ka varasemalt ühe korra minna, sest see on vaid 15 minutilise jalutuskäigu kaugusel, aga kuna ma kardan paaniliselt koeri ja mingi hetk läks haukumine üsna valjuks, siis ma andsin alla ja pagesin koju tagasi. Seekord läksime autoga ja kogu perega, mis oligi kõvasti lahedam. 

See motikas oli esimene asi, mille me avastasime. Seega pudel, mis meil joogivee jaoks kaasa oli võetud, jäi seekord täitmata. Pole õrna aimugi, kuidas see roller sinna ojja sattus.

Oja jooksis mäe jalamil. Sealt edasi läks teerada mööda mäge ülespoole. Rada ise oli kitsas ning mõlemal pool varitsesid väga väga okkalised taimed seega tuli olla tähelepanelik, et oma jalgu või käsi katki ei tõmbaks. Mis ilmselgelt ei õnnestunud, sest ükskõik, kui ettevaatlik ka ei olnud, siis väljusime me sealt dzunglist kõik katkistena.

Mmmh. Okkad! Need kuivanud okkad paistsid üsna hästi silma ja seega oli neid võimalik vältida. Aga palju oli selliseid rohelisi pikki vääte, mis esmapilgul tundusid süütud kuid tegelikult olid täis teravaid okkaid, mis jala külge end kinni haakisid.

Sellele pildile peab nüüd juurde mõtlema lindude hääled ja vee vulisemise. Siis saab selle õige tunde kätte.

Mis marjad need on? Keegi teab?

Päikese loojumine on igal pool ilus. Nii mäe otsas kui ka sügaval orus. 

Kiisu keset metsa. Kui me lahkuma hakkasime, siis ilmus metsa äärde üks naisterahvas, kelle auto hääle peale metsast veel üks kass välja hüppas. Ehk siis päris metsikud ei olnud. 

Rohkem pilte leiab minu Facebooki lehelt. 

Jälgi mind ka Instagramis.

hispaania pildipostitus

kolmapäev, august 17, 2016

Mis hetkest kogu see koolivärk nii aia taha läks? Mis hetkest juhtus nõnda, et rõõm esimese koolipäeva puhul asendus hirmuga, et kas mu laps üldse hakkama saab. Kas ta teadmised on piisavalt suured? Kas ta suudab tempos püsida?

Vanasti oli ikka rohi rohelisem ja taevas sinisem, eks ole? Aga mulle tundub, et kooliteemal oli tõesti olukord kõvasti lapsesõbralikum. Mul on tunne, et ainuüksi 20 aastat tagasi, kui mina esimest korda kooli läksin, siis ei olnud seda pinget peal, et kas ma ikka olen piisavalt tarkust täis topitud ja kas ma saan hakkama. Ma olin lihtsalt laps, kes oli saanud seitsme aastaseks ja kätte oli jõudnud september ja seega astusin ma sisse klassiruumi, mis oli täitunud võõraste nägudega ja ma istusin kusagile esimesse pinki(mis mul arus oli??) maha ja ootasin, et mis nüüd siis edasi saab..

Enne kooli minekut elasin ma korralikku maalapse elu. Ärkasin koos kuke kiremisega ja läksin magama, siis kui vanaema hääl kuidagi pimedasse metsanurka jõudis, kus ma parasjagu oma onnile viimast lippi külge lõin. Koju sattusime ainult siis, kui sööma kutsuti. Vahepeal möödusid päevad põllul rohides ja üritades umbrohtusid mitte porganditega segamini ajada, vahel kusagil karjamaal lehmasid edasi liigutades, et nad jalga ei laseks ja ikka süüa saaks. Ma mäletan, et arvutamise oskus tuli läbi igapäevaste tegevuste. Sugulasega koos olles komme jagades. Kui sul on 10 kommi, siis kuidas me võrdselt jagame? Kella tundmise oskus tuli söögiaegadest. Aga mingit jubedat numbrite tuupimist kusagil kinnises ruumis ma ei mäleta. Kõik oli vaba ja loomulik. 

Ma ei olnud käinud eelkoolis ega saanud eraõpetaja käest lugemistunde. Ka lasteaias püsisin ma alla aasta. Ma oskasin hädavaevu lühemaid sõnu kokku veerida ja ma ei tea, kuidas ma sellegi oskuse selgeks sain. Aga sellest piisas! Ma ei vajunudki kooli raskete hammasrataste vahele ja ei jäänud jalgu kiirele tempole. Ja seda kõike stressivabalt ja ilma suurema ettevalmistuseta. Kuidas see küll võimalik oli? 

Kui vanasti mindi kooli ja hakati esimeses klassis lugemist ja kirjutamist õppima, siis tänapäeval üritatakse lapsed nii palju tarkust täis pumbata, kui vähegi võimalik. Tänapäeva mooduvärk on korralik ettevalmistamine kooliks nii et laps ikka oskaks  kõiki esimeses klassi õppekavas olevaid teadmisi juba enne esimesse klassi minekut. No igaks juhuks. Ja siis tulevad need emmed, kes särasilmselt räägivad, kuidas nende esimesse klassi minev laps oskab lisaks korrutamisele ja jagamisele ka soravalt kahte võõrkeelt ning suudab vabalt kirjutada arutluse teema, et miks inimkond saeb oksa, millel ta parasjagu istub. Seda kõike tänu sellele, et samal ajal kui need ülejäänud tainapeadest tatikad puu otsa onni ehitasid, on tema teadmistejanuline põngerjas käinud õhtuti pärast lasteaeda eraõpetaja juures end harimas. Sest ta ju vabatahtlikult valis teiste lastega koos mängimise asemel laua taga istumise ja inglise keelsete sõnade õppimise. Seega harmooniline koos õppimine ja arenemine ning meeskonnatöö on asendunud sellega, et pooltel lastel on meeletult igav, sest esimeses klassis õpetatakse mingit nõmedat 5+5 tehet, mida tema juba KAKS aastat tagasi oskasid ja siis ülejäänud pooltel on meeletult paha olla, sest neil on piinlik oma sõrmi appi võtta, et see tehe ära arvutada, mis omakorda viib selleni, et nad oma elupäevade lõpui vihkavad matemaatikat. Nõnda tekib juba esimeses klassis suur lõhe laste vahele. Need paremad, kes suvel 500 lehekülge Tõde ja Õigust läbi lugesid ja siis need nigelamad, kes lühemaidki sõnu hädavaevu kokku veerivad. 

Kuhu me jõuame nii? Kui vanasti said lapsed oma esimesed 7 eluaastat ringi joosta ja mängida, siis nüüd on see asendunud lasteaias istumisega ning lisaks sellele veel eelkoolid ja eraõpetajad? Mõned lapsed viiakse lasteaeda kohale hommikul kelle 7 ja nad pääsevad nende seinte vahelt alles kell 6. Täiskasvanu tööpäev on 8 tundi pikk ja pärast seda ollakse nii väsinud, et diivani peale kukkumine ja telekast mingi ajuvaba reality show vaatamine on kõik, mis teha suudetakse.  Kuidas see siis mõistlik on, et laps peab ligi 11 tundi rattas olema? Ja seda kõike mille nimel? 

Eriti huvitav on see, et me oleme jõudnud nii kaugele, et meil on kooliealised lapsed, kes oskavad arvutada 5+5 ja võivad silmad kinni kirjatähtedega entsüklopeedia kirjutada, kuid ei oska nõusid pesta või üksinda pannkooke küpsetada. Neil pole õrna aimugi, kuidas nuga kasutada või tolmuimejat tööle panna. Ja veel enam! Nad ei oska metsas mängida, pole iial korvpalli korvi visanud või kummikeksu mänginud. Ja mis kõige hullem! Nad ei saa iial teada, mis tunne on mängida hommikust õhtuni väljas ilma, et oleks tunne, et see varsti lõppeb. Ilma selle teadmiseta, et varsti hakkab jälle kool või lasteaed. Aga nad teavad peast ligi 100 numbrit pii väärtust, sest nenda ema loeb neile lammaste asemel unejutuks hoopis 3,1415926535897932384626433832795028841971693.  See on ju nii palju väärtuslikum, kui teadmine, et mis tunne on päikeseloojangu ajal kive jõkke loopida. 

Meil on akadeemilist tarkust täis topitud lapsed, kes ei tea, mis tunne on vaba olla. Ainuüksi selle lause kirjutamine toob mulle pisarad silmi kõikide nende vaeste laste pärast, kes on tublide ja tragide vanemate poolt juba seitsmendaks eluaastaks koos abiõpetajatega ja lasteaiaga nii tarkadeks lasteks õpetatud, aga kes ei saa iial teada, mis tunne on olla vaba kõikidest kohustustest. Sest koos kooliga hakkab lõputu jada, mis algab koolitöödega ja lõppeb arvete maksmise ja matuserahade pärast muretsemisega..

Ma ei tahaks olla valiku ees, et kas ma lasen lastel hommikust õhtuni ringi joosta ja õppida lihtsamaid teadmisi koos igapäevaste tegevustega või sundida neid raamatute taha. Kuid nende üleharitud koolieelikute tõttu, kes on valmis vorbitud üliambitsioonikate vanemate poolt, tänu kellele oskab nende 7 aastane võsuke esimesse klassi minnes silmagi pilgutamata ette jutustada kogu Vana-Rooma ajaloo ning kuulmise järgi ära öelda kõik kuulsamate heliloojate loomingu, siis pean ma oma lapsi pidevalt mänguhoost välja tõmbama ja neile numbreid ja tähti ette laduma. Sest äkki nad muidu ei saa hakkama koolis...

Kas Teil on tunne, et lapsed vääriksid oma esimestel eluaastatel rohkem vabadust?

Leiad mind ka Instagramist ja Facebookist

teisipäev, august 16, 2016

August! Juba august. Ma üldse ei tahaks olla see inimene, kes ütleb, et alles me ju jõudsime siia aga... no ALLES me ju ületasime selle Hispaania riigipiiri. Ma mäletan veel nii selgelt, kui õnnelik ma olin, et see vihmane, ülikallite teemaksude ja kullahinnaga kütust müüv Prantsumaa lõpuks selja taha jäi ja me veidi vähem vihmasesse Hispaaniasse jõudsime. Ma mäletan seda "Woooohooo" tunnet ja rõõmu ja vaimustust. Ma mäletan seda mõtet, et 4 kuud on nüüd aega, et kohaneda ja harjuda uue eluga enne, kui lapsed kooli lähevad. Kuhu see aeg kadus? See 3 ja pool kuud? Aru ma ei saa.. Ja nüüd on ligi hiilimas mingi paanika, mis ei ole üldse minu moodi. Ma olen tavaliselt selline chill, aega on, võtame rahulikult, paanikaks pole põhjust, kõik laabub tüüpi inimene. Ja täna ma ei tunne ise ka end ära, kui ma peeglisse vaatan. Kes see närvipundar seal on? Kuhu mu roosad prillid kadusid?

• Ma pabistan laste pärast. Kooli pärast. Mis siis, kui nad ei saa hakkama? Mis siis, kui nad ei suuda õppida samaaegselt keelt ja uusi teadmisi. Mis siis, kui nad maha jäävad. Veel enam. Äkki nad ongi juba maha jäänud. Miks ma varem ei ole uurinud, mida siin Hispaanias esimeses klassis õpitakse? Nad lähevad ju mingi 3 aastaselt juba "kooli". Äkki neil on algteadmised ammu selged ja õpivad juba tuumafüüsikat või kõrgtasemel astronoomiat. Äkki neil on ammu juba 5+9 selge ja nad loevad juba väikeste kirjatähtedega kirjutatud psühholoogia raamatuid? Miks ma küll ei ole nendega iga õhtu taevatähti uurimas käinud? Oeh.
• Ok! See on ilmselgelt rumalus. Vaevalt nad veel kirjatähtedeni jõudnud on. Aga see keeleküsimus jääb ikkagi õhku. Kas lapsed suudavad piisavalt kiiresti keele selgeks saada. Kas nad suudavad endale sõpru leida ja kohaneda? 
• Kui mul õnnestub sellest koolipaanikast üle saada ja mõista, et kolm kuud tagasi ei osanud lapsed mitte ühtegi sõna ei inglise ega ka hispaania keeles ja tänaseks suudavad nad öelda täispikki laused inglise keeles ja on ära õppinud ligi 400 hispaania keelset sõna, siis mitte ei rahune ma maha vaid hakkan hoopis pabistama elukoha pärast. Meil on üsna pea vaja uut elukohta otsima hakata, sest vastasel juhul võib juhtuda, et lapsed ei saagi kooli. Täpselt nagu Eestis jagatakse ka siin kohti elukoha alusel..Seega see teema on üsna pea ukse taga.
• Nüüd ma jõuan aga tagasi keelepaanika juurde. Mul on ka ju vaja see hispaania keel lõpuks selgeks saada.  Lisaks laste abistamisele koolitöödes tuleb mul hakkama saada ka õpetajatega suhtlemisega ja kuigi ma olen tubli ja suudan moodustada juba mõningaid lauseid, siis vaevalt on mingit abi lausest “flores amarillas või nosotros comemos carne”(kollased lilled, me sööme liha), kui mul on vaja õpetaja käest küsida, et kuidas siis ka poistel läks… Saate aru jah? Kuidas ma saan olla oma lastele toeks koolitöödes, kui ma ei saa isegi juhendi tõlkimisega hakkama. Lõpuks on raudselt nii, et nemad aitavad mind. Mitte vastupidi. Emme!! Kuidas sa ei tea. Siin on kirjas, et ühenda joonega samasugused. Kuidas sa ei tea?!?! Ah?
• No ja vahel suudan ma veel tunda paanikat selle ees, et ma ju ei oska midagi siin suures laias looduses karta ja äkki ma näperdan mingit kohutavalt mürgist põõsast ja siis ma saan mingi jõhkra mürgituse ja pean mitu nädalat haiglas passima. Või astun skorpioni peale. Või hammustab mind mingi õudne moskiito ja siis ma lähen üleni paiste ja mõtlen, et miks ma üldse siia Hispaaniasse kolisin ja Eestis oli ikka hea ja turvaline..
• Kui ma juba oma mõttega Eestini jõuan, siis ma hakkan jälle mõtlema laste kooli peale ja pabistan end pooleks mõeldes, et äkki lastel oleks ikka Eesti koolis parem ja turvalisem ja neist kasvaksid enesekindlad geeniused. Samas pole ma just eriti palju kuulnud inimesi ütlemas, et nende parim aeg elus oli koolis käies ja ka mina meenutan kooliaega, kui kõige õudsama piina, seega äkki on neil siin lapsi armastavas ühiskonnas rohkem lootust koolielu nautida..

Igatahes. Ma lähen joon nüüd kohvi ja üritan selle muretsemise ära lõpetada. Päike paistab. Taevas on sinine. Lapsed on meeletult rõõmsad ja naudivad iga päeva, mis me siin veedame. Kõik on super! Mul oli lihtsalt vaja kusagil end välja elada..

Mis Teil mureks? Mis Te teete, kui paanika selja tagant ligi hiilib?

elu

laupäev, august 13, 2016

Eile kirjutas mulle üks tüüp küsimusega, et miks minu mees tema naisele kell 00.06 kirjutas. Mida Teie teeksite, kui keegi teie postkasti sellise üllitise viskaks?

Karjuks? Drama Mama koos taldrikute loopimise ja tõe nõudmisega? Pisarad ja puha? Või siis alustaks hoopis missiooni nimega “kaval rebane”, mis algaks vaikimisega ja lõppeks kell 1 öösel magava elukaaslase arvuti taga paaniliselt facebooki kirju läbi lugedes? 

Mis mina siis ikkagi tegin? Seda, mida iga normaalne inimene peaks tegema! Naerma hakkasin loomulikult :D No ja pärast seda tegin seda teist asja, mida iga normaalne inimene peaks tegema. Lugesin Kentile ette selle kirja. Kes see mulle paremini vastata oskaks, kui mitte Kent ise. Või ehk oleks ma pidanud hoopis selle tüübi elukaaslasele kirjutama ja tema käest küsima?? Hmmm..

Koos Kentiga hakkasime siis otsima seda müsteerilist kirja, mis oli kirjutatud 27 juuli, kell 00.06. See polnud muidugi üldse nii lihtne ülesanne, sest Kent kirjutab igapäevaselt üsna paljude inimestega, seega oli korralikult kerimist. See aga tekitas omajagu põnevust. Mis kiri see ometi on? Mis seal vestluses on nii erilist, mis oleks selles armuvalus mehel tekitanud kahtluse, et midagi on susisemas. Ma ootasin punaseid südameid või kahtlaselt palju naerunägusid. Midagigii! Kui me selle vestluse lõpuks üles leidsime ja Kent selle avas, siis seal oli! Te ei kujuta ette, mis seal oli…

“Tere, Tiina!”(nimi ofcoors muudetud). 

Kõik? Mitte midagi muud. Kuhu jäid kaheti mõistetavad laused või “Ma helistan sulle homme ja siis räägime pikemalt.. ;) ;)” tekst. Kuhu jäid südamed? Kuhu? Ah? 

Miks peaks keegi üldse oma aega raiskama ja kirjutama sellise kirja:

“Tere! Kas sinu elukaaslane on Kent. Kas sa oskad mulle vastata, miks ta kirjutab minu elukaaslasele öösel kell 00.06. Way pass office hours…”

Ja seda kõike sellepärast, et Kent oli Tiinale kirjutanud tere? Tere ei ole ju väga hrimus, et naisel tekiks tunne, et mingi pervert teda ahistab. Samas mine tea. Võib-olla tõesti käis Tiina kaks nädalat ringi mõttega, et issand jumal. Ta kirjutas mulle tere. Mis nüüd saab. Äkki ta on mingisugune ahistaja? Appi! Ma igaks juhuks räägin oma mehele sellest murest, sest see on ju nii palju lihtsam, kui ise küsida või ignoreerida seda ühte ja ainsat tere, mis su postkasti potsatas..

Muidugi on ju ka teine variant…Et see tüüp on järjekordne armukadeduse valude käes vaevleb jobu, kes ei oska oma eluga muud ette võtta, kui salaja oma naise facebooki kirju läbi lugeda ja siis iga kahtlase “tere” pärast pöördesse minna ja siis verekoera kombel jälgi hakata taga ajama. Aga no see on ikka ebaloogiline eks ole? Pigem ikka see esimene variant. 

No ma ju igaks juhuks huvi pärast küsisin tema käest otse ka, et kumb variant on ja ta vastas mulle, et ikka see esimene. Et no naine näitas ja sellepärast. Teavitan. Ei midagi imelikku.

Tõesti? Kaks nädalat hiljem alles hakkate asjaga tegelema? Mu mees kirjutas ikkagi “Tere Tiina” ja ilmselgelt on ainuõige viis selle peale kaks nädalat hiljem paanikasse minna. 

Ma muidugi hakkasin mõtlema, et kuidas see vaene naine tööle läheb, kui juba ukse peal esimene inimene kohe külge üritab lüüa. Mida see õnnetuke poes teeb, kui mõni võõras poemüüja talle kassasse tere ütleb? Jookseb nuttes koju ja siis tema rüütel valgel hobusel kappab poodi, lööb meesterahvast teenindaja seina äärde ja nõuab vastuseid? Mida sa lööd mu naisele külge, ah?

Ma ütlen, et see on bullshit! Kui Kent oleks tõesti olnud täiesti võõras inimene, kes vaesele Tiinakesele mitte kunagi varem midagi kirjutanud ei ole, siis ma saaks veel aru, et võib-olla on pisut imelik, et keegi sellisel hilisel tunnil need jubedad kaks sõna kirjutas.. Aga Kent oli Tiina käest ka juba varem mingi küsimuse kirjutanud seoses selle sama reisiga, kuhu Kent minna ei saanud, sest ta minut aega check-in hiljaks jäi(loe siit). 

Kui asi oleks tõesti olnud selles, et Tiina kartis, siis oleks võinud see tore meesterahvas ka otse Kentile kirjutada. Mitte mulle. Kuidas mina peaksin teada, mida mu kallis elukaaslane öösel kellelegi kirjutab. Ega ma ta sekretär ei ole.

Inimesed! Usaldus on ainuke asi, mis siin maailmas suhteid elus hoiab. Kui tõesti on hirm, et elukaaslane vasakule paneb, siis miks ei küsita otse? Miks ei räägita sellistest asjadest? Kas on siis imelikum otse oma hirmudest rääkida, kui privaatsetes vestlustes tuhnida? Kui tõesti midagi toimub, siis näeb ju elukaaslase näost ära, kui tema käest otse küsida. Meistritasemel näitlejaid ei ole just eriti palju ja kui inimesel vähegi südametunnistus on, siis see paistab tema näost välja ju. Esimese asjana löödakse sellise küsimuse peale pilk maha, kui mingit süüd tuntakse. Ja kui tõesti ka otse küsimise peale ja ausa vastuse peale ei ole süda rahul, siis ehk oleks lihtsam mitte koos olla? 

Kuidas saab tunduda mõistlikum ja lihtsam nuhkida oma elukaaslase privaatsetes vestlustes. Kas see on siis õige asi, mida ühes tervislikus suhtes tehakse. Oma muredest ja hirmudest rääkimise asemel hoopis nuhime ja ajame jälgi taga. Ma olen kuulnud, et mõned suhted on lausa nõnda painatud armukadedusest, et kahtluse alla seatakse kõik sõbrannadega kohvi joomised ja pisut hiljem töölt koju jõudmised. Mõned on lausa nõnda hirmsad, et elukaaslasel keelatakse mõnede inimestega suhelda. Keelatakse väljas käia ja uute inimestega kohtuda. 

Kuidas sellised suhted üldse püsida saavad? See ei ole ju enam kerge armukadedus. See on elamine pideva terrori all. See on enda vabaduse ohverdamine kellelegi teisele. Ja mille nimel?

Igatahes ajas kogu see teema mind närvi. 

Kas Teil on olnud kokkupuuteid kontrollfriikidega, kes tunnevad, et neil on õigus olla teadlik kõikidest sinu tuttavatest? Tunnevad, et neil on õigus keelata sul osade inimestega suhelda, kes nende arvates on teie suhtele ohtlikud. Kes tunnevad, et neil on õigus nõuda päevaraporteid. Kus sa käisid, mida sa tegid? Kes näevad igas võõra mehe/naise pilgus ohumärki. 

Kas sellise inimesega saab olla tervislikku suhet? Sellist, kus mõlemad osapooled tunnevad end õnnelikult. 

Leiate mind ka Instagramist ja Facebookist

elu

reede, august 12, 2016