Liisbett: Hirmus jalutuskäik

Lõpuks ometi õnnestus mul sisse häkkida oma vanasse blogisse. Mul on seal kontol kokku lausa 4 blogi, kaks nendest on laste "päevikud", mida ma polnud aastaid lugenud. Seega enamus eilsest päevast veetsin ma arvuti taga lugedes laste kohta asju, mis mul ammu meelest oli läinud. Näiteks seda, et Chris arvutilaua kapi lukuauku sibulakoori toppis või kuidas Kenneth ka beebina 5 minutiga magama jäi. Ja siis veel unekoolist, potitamisest, esimestest sõnadest ja kohutava kahese east.

Kuigi mineviku lapsed olid üliarmsad, siis mingi hetk avastasin, et ma pole oma oleviku lastele päev otsa tähelepanu pööranud ja nõnda otsustasime jalutama minna. Mõtlesin alguses, et teeme väikese jalutuskäigu ja seega jätsin oma telefoni koju laadima. Ilm oli super mõnus. Lapsed tahtsid aina edasi ja edasi minna ning lõpuks jõudsimegi omadega randa. Kell 9 läbi ja hakkas juba pimedaks minema. Meil oli aga ees ligi poole tunnine tee koju tagasi, seega käisime kiirelt hiigelsuuri laineid vaatamas, loopisime mõned kivid merre ja juba keerasimegi otsa ringi ja hakkasime kodu poole astuma. Too hetk ma veel mõtlesin, kui mõnus on õhtuhämaruses jalutada. Kogu linn on teistsugune. Ja õhk on värske! Et noh! Imeline ja puha...

Kui sild paistma hakkas, siis jäi mulle kaugustes silma üks noorem meesterahvas. Silla peale jõudes ja pisut ülespoole jõudes keeras see sama noormees samuti silla peale ning hakkas üsna kiirelt meile lähenema. Chris vaatas pidevalt selja taha ja küsis, et kuhu tal kiire on? See tegi mind aga üsna närviliseks, sest mulle tulid kõik need õudusfilmid meelde, kus mingi sarimõrvar suvalisi inimesi maha notib.. Umbes poole silla peal läks ta meist mööda. Kui ma lootsin, et sellele järgneb kergendus, sest ma ei saanudki nuga selga, siis vastupidi...Tundus, et tal pole kõik päris korras. Tal olid jalga lükatud tennised, mis olid vähemalt 2 numbrit liiga väikesed ja püsisid vaevu tal varvaste otsas. Ta komberdas kord ühele poole ja teisele poole ning peksis pidevalt silla käepidet. Selleks hetkeks tundsin ma end juba üsna rumalana. Esiteks sellepärast, et ma õhtupimeduses veel väljas olin ja teiseks sellepärast, et mul telefoni pole. Kuigi ma mõtlesin, et kui ta mulle nüüd kallale tuleks, siis mul poleks sellest telefonist palju kasu. Löögiriistana ehk ainult.

Me olime üsna nigelas positsioonis. Sillalt alla jõudes oli ühel pool maantee ja teisel pool võsa. Ta liikus komberdades edasi ja tiris puudest möödudes lehti ja oksi alla. Sealt edasi oli võimalik kas edasi minna või siis mäkke üles minna. Ma nii lootsin, et ta valib selle esimese, kuid meie edasine tee jäi samaks. Mul polnud ka mingit muud teed, mida valida. Kodu poole läheb see üks ja ainus. Mäest otse üles.

Ma proovisin temast maha jääda. Jäime poistega veel mäe alla kive loopima. Ta kõndis kord ühel pool teed, siis teisel pool ja vahel keset autoteed. Pidevalt taha minu poole vaadates. Vahel ta jäi seisma. Need hetked olid kõige hirmsamad. Ta lihtsalt seisis kusagi lambi alla ja põrnitses meie poole. Ma rääkisin poistega juttu ja püüdsin mitte välja teha. Justkui me ei näeks teda.

Mul polnud ürna aimugi, kas ta kardab meid või on tal mingid muud plaanid. Mul polnud õrna aimugi, kas ta vajaks abi. Ehk on tal mõni puue ja ta ei tea, kuhu ta läheb. Aga ma ei saanud oma kahe lapsega riskida ja seda küsima minna. Sest pime oli. Ja ma kartsin. Mingi hetk ma nägin, et ta ületab teed ja pärast seda kadus ta mul silmapiirilt. Julgesin edasi minna.

Ja ta oli kadunud..Ma ei tea kuhu. Seal polnud kuhugi väga minna. Ainult põlu peale. Ma olin veel üsna ärevil kuni poole mäeni. Sinnamaani on vaid kortermajad, mis on kõrge aiaga piiratud. Ühtegi hingelist seal ei liikunud. Vaatasin iga natukese aja tagant taha, et ega kedagi mul kannul pole. Ülevalpool on juba eramajad ja elu rohkem. Kes tuli koju, kes hakkas peole minema. Seal julgesin ma jälle pisut kergemalt hingata.

Tagasi mõeldes tundus ta eksinud. Ilma kindla suunata. Lihtsalt kulges kusagile ja oli üsna paranoiline. Ma eeldan, et ta kartis mind. Ja ma eeldan, et ta hüppas lõpuks põllu peale, et ma tal enam kannul ei oleks. Aga need on kõik eeldused ja see on viimane kord, kui ma ilma telefonita kusagile ööpimeduses ronin. Ma mõtlesin juba, et oleks kasvõi elektrišokirelv. Üks kõik mida. Midagigi, millega end kaitsta, kui keegi kallale peaks tulema.

Huuh! No igatahes oli hea koju jõuda. Kohe, kui me hoovi astusime, siis hüppas põõsastest umbes 4-5 kassi välja, kes siis kabuhirmus igas suunas jookus panid. Nende jaoks olime meie vist sama hirmsad, kui meie jaoks see eksinud tüüp seal mäe all...

Ooh! Ma nii tahtsin täna ka õhtupoole jalutama minna. Mere ääres oli päikeseloojangu ajal valgus nii ilus. Mul lihtsalt polnud telefoni kaasas, millega seda jäädvustada. Pärast eilset aga ei julge enam...

Milline Teie kõige hirmsam jalutuskäik on olnud?