Täna hommikul, kui ma proovisin oma silmi avada, sain aru, et miski ei ole päris õige. Minu esimene mõte oli, et kell on juba 12 ja ma olen ikka voodis. Ja teiseks arutasin endamisi, et miks mu enesetunne on allapoole igasugust arvestust. Minu puhul on selline mõttetöö täiesti normaalne, sest ma olen haruharva haige. Kui mu elukaaslane tuli mulle kohvi pakkuma ja ma selle ka vastu võtsin, kuid juua ei suutnud, siis oli selge, et ma olen haige. Vastasel juhul ei loobuks ma kunagi tassikesest kohvist voodis.

Positiivne on muidugi see, et nüüd mul on aega mõelda ja kirjutada, mida ma viimastel päevadel teinud olen :)

Igatahes otsustasin ma paar päeva tagasi, et ma peaksin ka natuke ägedam olema ja endale ühe app´i tõmbama, mis aitaks mul jälgida edusamme jooksmises. Kui palju ja kui kiirelt ma teekonna läbin. Ma pidin ikka olema väga naiivne, kui ma mõtlesin, et piisab sellest, kui ma lähen App Store´i ja mängleva kergusega tõmban selle vidina alla ja elu ongi lill. Karm reaalsus lõi mulle julmalt vastu vahtimist ja naeris mu imestunud näo üle, kui ma otsingu tulemusel kümneid erinevaid jooksuäppe jõllitasin. Google ei olnud ka kuigi abivalmis ja andis mu otsingule vastuseks veel omakorda kümneid artikleid, milles on välja toodud 5-10 kõige vingemat äppi, ilma milleta on lollus üldse kodust välja minna.

Seega aja säästmise eesmärgil valisin tuimalt esimese, mis mulle ette sattus ja selleks on:
Nike+ Runner App

Nike+ Runner App kirjeldab end järgnevalt:
  • Rakendus võimaldab jälgida oma teekonda(track your route), kiirust, vahemaad ning tempot
  • Saad püstitada endale eesmärke(näiteks täna jooksen 30 minutit või 5 kilomeetrit)
  • Võimaldab kuulata muusikat oma telefonist või Spotify´st(juhul kui oled seal Premium liige)
  • Saad oma sõpradega erinevaid eesmärke püstitada ja neid lukku panna(võistlusmoment on alati hea motivaator)
  • Saad jagada oma tulemusi(sharing is caring right?)
Minu jaoks oli siiski põhiline, et ma näeks kui pikalt ja kui kiirelt ma jooksnud olen. Oli aeg jooksma minna ja vidin ära katsetada.

Ilm on viimastel päevadel nigelam olnud ja kuna ma päris läbimärjaks ei taha jooksmise ajal saada, siis ma olen jooksmas käinud õhtul, kui taevas selginema hakkab. Üleeile avanes aknast selline imeline vaade:

Lausa kutsub jooksma, eks ole?

Niisiis! Jooksmise ajal oli päris mõnus, et äpp teavitas mitu kilomeetrit jooksnud oled ning annab keskmise kiiruse, millega selle läbisid. See andis mulle innustust joosta kilomeeter rohkem, kui ma seni olen jooksnud. Viimase kahe päeva tulemused on järgnevad:



Ma jooksen maanteel ja liikluskultuur on ikka üli lahe! Kõik autod sõidavad võimalikult kaugelt minust mööda ja arvestavad minuga. Ma ise tõmban ka asfaldi pealt tee äärde. Ehk siis vastastikune mõistmine. Eile aga otsustas üks kohalik rullnokk minust kaks korda mööda sõita nii tee ääres, kui vähegi võimalik. Äge onju? Õnneks päris otsa ei sõitnud, aga palju puudu ka ei jäänud.

Mis aga eriti vinge on? Mu vanem poeg otsustas, et tema tahab ka tugevaks saada ja meiega koos joogat teha. Ma vaatasin talle mõned sekundit suure hämmastusega otsa(kuna varasemad korrad on ta jooga ajal oma tuppa pagenud) ning panin kiirelt video peale enne, kui ta ümber peaks mõtlema. Ja siin me oleme. Äge, et lapsed eeskuju võtavad. Nii trenni kui ka söögi koha pealt.



Kell ei ole veel 9 ja ma pidin tule põlema panema, et ma klavi tähtedelt mööda ei paneks! Kas see tähendab, et suve soojus hakkab vaikselt otsi andma? Ma parem elan edasi oma roosas unenäos ja kujutan ette, et suvi kestab igavesti!

Mis täna põnevat juhtus?

Ma mõtlesin, et olen täna see aktiivne ema, kes koos oma lastega jooksma läheb. Nemad rattaga ja mina ikka tennistega.

Lapsed särasid nagu kevadised päikesed, kui ma neile seda uudist teatasin. Sekunditega olid nad valmis, kiivrid pähe ja minek.

Paar sammu maantee poole astudes märkasin ma keset teed kassi lebamas. Käsutasin lapsed seisma ja läksin lähemalt kaema. Jah, kass oli surnud. Iga kord, kui ma olen teel näinud surnud looma, siis ma olen mõelnud, et miks inimesed neid ometi tee äärde ei vii. Ma pole iial ühtegi looma alla ajanud, kuid nüüd seisis mul ees see ülesanne loomake tee äärde viia.

Alguses tundus see lihtne tööots. Võtsin toast prügikoti ja astusin julgel sammul kassi poole. Proovisin kassi käte vahele saada, kuid ta oli väga raske ja kangestunud ja ma taganesin. Läksin laste juurde mõtlema, et mida hekki ma teen? Ja miks ma sellega hakkama ei saa. Korrutasin endale, et võta kätte ja vii tee äärde.

Muidugi võiks ju öelda, et mida ma üldse nii väga seda kassi tee äärde tahtsin viia. Aga põhjuseid on mitu.
  1. Surnud loom võiks rahulikult lebada tee ääres. Kui omanikud ta leiavad, siis parem ühes tükis.
  2. Mu lapsed sõidavad seal samas rattaga. Ei ole ilus vaatepilt.
  3. Ma tahtsin jooksma minna. Loe nr. 2.
Igatahes ma läksin ja proovisin uuesti, kuid ma lihtsalt ei suutnud teha üles tõsta. Mitte sellepärast, et ta oleks tonni kaalunud vaid ma lihtsalt ei suutnud.

Helistasin Kentile ja kaebasin oma muret. Küsisin, et kas oleks väga kole minust kass tee pealt labida peale tõsta ja siis ta nii tee äärde toimetada. Kent arvas, et parem siis juba labidaga, kui üldse mitte. Mõeldud tehtud. Tõstsin kassi kähku labida peale ja toimetasin ilusti tee äärde. Arvestades, et ma ei taha isegi surnud hiiri kodust välja vedada, tundsin end nagu supernaine.

Pärast kõiki neid katsumusi oli 500 meetrit kodust eemal surnud orav. Õnneks tulid ratturid vastu ja lapsed ei pidanud koledat vaatepilti nägema. Orav nägi tõesti väga nigel välja. Ja ei, teda ma ei tõstnud tee äärde, mul polnud kilekotti kaasas!

Kuidas Teie käitute kui ajate looma alla? Kas vaatate auto vigastused üle ja sõidate edasi või toimetate looma tee äärde?

Liis
Teate neid päevi, kui ärkate hommikul üles ja avastate, et kohv on otsa saanud. Kui elada linnas, siis on ju lihtne. Viskad midagi enam-vähem normaalset selga ja käid üle tee asuvas poes. Siin võiks muidugi hea nalja teha, et ma võiksin ju siis üle tee naabrilt kohvi laenata, aga siis nad tuleks laenaks minu käest mõni teine päev suhkrut, mune, jahu ja siis panni ja kutsuksid lõpuks mind enda juurde pannkooke tegema. Mis mul siis privaatsest ja luksuslikust maaelust alles jääks?



Igatahes! Kohv oli otsas. Ma püüdsin veel viimastest riismetest midagi kokku teha, kuid see ei maitsenud nagu kohvi. Ma proovisin mitte välja teha ja lõin oma peas illusiooni, et ma olen rohkem kui rahul, et mul kohvi ei ole, kuid lõpuks pidin ma endale tunnistama, et üks tass kuluks ära küll.

Siis ma mõtlesin, et üks hommikune jooga parandab raudselt mu tuju, kuid mingil põhjusel on meie interneti mahupiirid täis saanud ja nüüd peame kuu lõpuni aeglast internetti taluma. Mäletate seda aega, kui istusite raamatukogus mõne vana veski taga ja pilti tuli jupiti lahti(pidi vanasti ikka kõva kannatus olema). No hetkel palju parem seis kodus pole. Ja kannatust ka enam ei ole nii nagu siis kui ma veel noor olin(ha ha). Ma proovisin olla kannatlik, seadistasin video kõige madalama kvaliteedi peale ja panin pausile. Mõne hetke pärast tagasi tulles ei olnud video just õige palju edasi liikunud, seega otsustasin ta lihtsalt mängima panna. Ja siis..samal ajal kui mina proovisin oma peas tühjust tekitada, jooksis video kokku ja mu noorem poeg karjus mulle, et "Emme!! Jalad peavad sirged olema! Sul on kõverad! Hoia silmad kinni, ma ise räägin, mis tegema peab!".

Nii, kohv oli otsas ja jooga sai suure vaevaga läbitud. Õnneks enamus harjutused on pähe kulunud. Ja siis muidugi olid nõud pesemata, midagi süüa ei osanud teha ja tuju oli nullis. Ja mu pea valutas enamus päevast.  Seega ma käisin päev otsa oma laste juures ja ütlesin, et ma vajan kallistusi, sest mul on vaja tuju paremaks saada. Õnneks nad jagavad neid hea meelega.

Lõpuks ma otsustasin, et ma hakkan lastega suurt kunsti tegema. Võtsin välja rohkem kui aasta tagasi saadud klaasivärvid ja sellised värvid, millega saab akna peale marmelaadikleepse teha ja hakkasime pihta. Õhtu lõpetasime kell pool 11. Ja seda mannavahuga, sest lapsed ütlesid nii nukra häälega, et neil on kõht tühi ja mul hakkas nendest nii hale, sest mul oli päev otsa halb tuju olnud.

Seega vahel lihtsalt ei õnnestu enda tuju kuidagi üles saada. Energia oli otsas ja kõik asjad vedasid viltu.

Tahtsin siia lõppu toredaid pilte panna tänasest päevast, aga internet jooksis kokku selle peale. Kõige mõistlikum on vist magama minna!

Mis Teie teete sellistel halbadel päevadel, et oma tuju tõsta?

Liis


Kes täna vihma kätte jäi?

Täna õhtul sai taas üks jooksuring tehtud. Oma vahepeatuses imetlesin sünget taevast ja mõtlesin ilusaid mõtteid. Arutlesin endamisi, et kui ma poleks jooksma tulnud, siis oleks ma sellest vaatepildist ilma jäänud ja see tegi tuju veelgi rõõmsaks.
Rahulikult kodu poole joostes tulid mulle meelde riided, mis õues kuivasid. Koju jõudes seadsin oma sammud tagaaeda ja hakkasin riideid rahulikult nööri pealt korjama ja kokku voltima. Nagu aru saate, siis mul oli tunne, et aega on veel ilmatuma palju.

Korraga leidsin ma end lahinguväljalt. Vett sadas taevast ämbrite viisi, oa-suurused raheterad lendasid mulle vastu selga ja põrkasid maast mu jalgade pihta. Justkui oleks keegi mind hernepüssiga tulistanud. Ei, ausalt! Valus oli. Mingi hetk mõtlesin, et kas ma pean kaevikut otsima või kodu poole liduma. Riided tundusid ka tähtsad olevat. Haarasin riideid nii, et pesunöör läks katki ja osa pesu kukkus maha. Vaatasin neid hetkeks ja loobusin. Jooksin kodu ukse poole, tõmbasin ukse lahti ja hüppasin sisse. Sel hetkel lõi kogu taevas valgeks ja tundus nagu keegi oleks pommi meie õuele visanud! Pauk oli nii suur, et maja värises. Aga noh, pääsesin ;)





Kirjutamine ei ole tegelikult nii lihtne, kui tundub. Ma olen proovinud nädalavahetuse mõtteid kirja panna juba kaks õhtut, kuid sõnad minu peas pole voolama hakanud. Ja kui nad voolama ei hakka, siis ma võin kasvõi pea peal seista ja muid trikke teha, aga sõnastus ei taha paika loksuda ja teksti mõte kaob ära. Minu puhul on keeruline veel see, et ma ei ole hommiku ega õhtu inimene. Ja nendel kahel ajal mul lapsed magavad. Praegu, proovides kirjutada, tulevad lapsed iga paari minuti tagant minu juurde, et ma aitaks neil lego juppe lahti teha või et ma tuleks rattaga sõitma või aitaks neil keerulistest maailma asjadest aru saada. Pika jutu lõpetuseks tuleb veel pikem jutt. Pool sellest on kirjutatud kahe eelneva õhtuga.

Lõppenud nädalavahetus andis palju mõtlemisainet.

Reedel toimus sünnipäev Baltimaade kõige kõrgema mäe otsa. Kui päike vajus silmapiiri taha ja pimedus kattis maad, ronisime Munamäe torni tippu tähti vaatama. Kui me üles jõudsime olime kõik mõnda aega sõnatud. Nii lähedal tähistaevale pole ma varem oma elus olnud. Viskasin kõvale kivipõrandale pikali ja vaatasin. Kõik tähtkujud paistsid nii suured ja selged. Kogu minuga kaasas oleva seltskonna sumin kadus kuhugi kaugustesse kui ma seal üksinda põrandal lebasin, mõeldes ja unistades. Ja nautides seda sumisevat vaikust. Ma avastasin uue unistuse. Tahan oma elus olla veelgi lähemal tähtedele. Kusagil kõrgel, kus isegi pilved minust madalamale jäävad. Ja siis lebada taas pikali maas, vaadates miljoneid tähti ja mõelda tagasi sellele päevale, kui ma Munamäe tornis oma väikese kodumaa taevast imetlesin.

Sünnipäevast veel nii palju, et olin taaskord kaine. Mitte sellepärast, et ma tahaks jubedalt erineda ülejäänud maailmast või lihtsalt äge olla. Ei! Ma olin kaine enda pärast (see,miks ma enam ei joo on taaskord juba pikem jutt, kunagi jagan teiega!). Aga sain taaskord kinnitust, et õiges seltskonnas ei ole halb olla kaine! Kui inimesed on vabad, enesekindlad ja eluga rahul, siis on nad seda ka purjus peaga! Ma pole väga pikka aega nii palju naernud, kui sellel õhtul. Ja mitte teiste üle vaid ikka teistega koos!

Laupäeval oli vaba päev. Ma üritan oma vabadel päevadel mitte mõelda tööst ja kohustustest. Enamus ajast ei tule see välja, sest ma ei saa eriti hästi hakkama tegevusetusega. Kui ma liiga kaua magan, laisklen, vaatan telekat või päevitan, siis ma tunnen, et ma raiskan väärtuslikku päeva. Meil kõigil on päevas 24 tundi ja ma olen endale pähe võtnud, et iga tund on väärt tegutsemist. Aga nii põlevad inimesed kiirelt läbi, seega ma proovin puhata. Laupäeval tuli see üle pika aja ka päris edukalt välja. Tegelesin päevitamise ja raamatu lugemisega. Ja kuna ajutreening on alati väärt ajaviide, siis ei tulnud seda paha tunnet aja raiskamise pärast. Õhtu poole veetsime kvaliteetaega peretuttavatega.

Pühapäev on tõeline ajutrenn! Veetsin terve päeva koolitusel, mis toimus ühes mõnusas maakodus. Rääkisime motiveerimisest, unistamisest, planeerimisest, teineteise mõistmise tähtsusest ja paljust muust.

Mul on vedanud, et olen leidnud enda lähedusse inimesed, kes on samade põhimõttetega, mis mina. Võtan lühidalt kokku mõned mõtted, mis pühapäevasest päevast meelde jäid.

  • Õige toitumine ja trenn on olulised, et tunda end hästi. Piisab vaid ühest hommikusöögist, et saada aru, kuidas õige toitumine annab energiat ja head enesetunnet tundideks.
  • Teineteise mõistmine perekonnas on oluline. Kuula oma partnerit, küsi, kuidas ta end tunneb, veeda temaga koos aega, arvesta temaga. Kui kodus on kõik korras, siis tunned end ka mujal hästi.
  • Act as if! Võtame kõige lihtsama näite. Kui sul on halb tuju ja sa tahaksid end paremini tunda. Kujuta ette, et sul on hea tuju. Proovi! See toimib.

Ma hetkel võtan oma postituse kokku! See on niigi liiga pikaks läinud. Proovin tihemini oma mõtteid kirja saada, et ei tekiks nii pikka vahet sisse.

Järgmine kord võtame toitumise ette!

Unistage suurelt!
Kõigi oluliste asjade puhul on ajastus alati vale. "Teen seda kunagi hiljem" on ütlus, mis viib Teie unistused koos Teiega hauda kaasa. -Timothy Ferriss
Täna hommikul, kui ma üles ärkasin ja trennile mõtlesin, hakkasid mu jalalihased tuikama. Justkui prooviks nad sosistada mulle, et me vajame nüüd mõnda aega puhkust. Ehk isegi natuke rohkem, kui mõnda aega.
Kui ma end siiski kokku võtsin ja venitusharjutuste järel jooksma läksin, siis mõtlesin ma sellele hommikusele sosistusele pikemalt. Mainiksin siin kiirelt ära, et jooksmine on parim aeg oma peas pesitsevate sasipuntrate lahti harutamiseks. Mõtlesin kõikidele hetkedele, mil olen oma elus midagi ette võtnud ja pooleli jätnud. Tihti arvatakse, et alustamine on hästi keeruline. Tegelikult on otsuse vastu võtmine ainus asi, mida alustamiseks vaja on. Kui sa kord juba millegagi alustad, siis saad üsna kiirelt aru, et see esimene samm oli see kõige lihtsam.
Ma võin näiteid tuua ettevõtlusest, maale elamisest või suitsetamisest. Kuid hetkel kõige aktuaalsem on siiski trenn. Mida peab tegema selleks, et tunda end jälle elusana? Selleks pole vaja muud, kui end pisut liigutada. Miks see jooksma minemine ikkagi nii rakse on? Kui sa pole juba aastaid end liigutanud, jõusaalis käisid viimati siis, kui algas ülikooli esimene kursus, jooksmas käisid viimati keskkooli viimases klassis(vilkuva rohelise tulega üle tee jooksmine ei loe!), venitusharjutused on kapi kõige ülemiselt riiulilt moosipurgi haaramine. Ilmselge on see, et trenn ei ole osa sinu elust. Paljud, kellega ma sel teemal rääkinud olen, on väitnud, et mul lihtsalt ei ole selleks aega. Ma tahaksin küll, aga no kuna ma jõuan? Ma saan tegelikult aru, et alustada millegagi, mis ei ole osa sinu rutiinist, ei ole kerge. Kui sa ärkad hommikul üles viimasel hetkel, et jõuda tass kohvi juua ja riideid vahetada. Kui jooksed bussi peale või kiirustad autoga tööle. Kui tuled töölt koju ja suuda mõelda vaid diivani lohutavale embusele ja pead tühjaks imeva televiisori vaatamisele, siis trenn siia vahele tõesti ei taha mahtuda. Aga samas peab tunnistama, et meil kellelgi ei ole aega asjade jaoks, mida on võimalik teadmata kaugusele edasi lükata. Asi on siiski tahtmises ja kui tahtmine on, siis uskuge mind! Te leiate aega ka. Aega, mil ärkate hommikul varem üles, et sõita tööle rattaga või joosta enne tööle minekut paar kilomeetrit. Õhtul koju jõudes võtavad venitusharjutused ja mõned kätekõverdused aega vähem kui 10 minutit! Saate aru, mis ma mõtlen?
Seega alustamine ei ole raske, kui võtta õppust Timothy Ferriss´e tsitaadist. Alusta täna, mitte homme. Selleks on vaja vaid hoog sisse lükata. Otsus vastu võtta. Siin võiksin ma omaette referaadi kirjutada vabanduste otsimisest, aga sellest pikemalt mõni teine kord.
Mis siis ikkagi on raske? Rasked on need hetked, mis mul täna hommikul olid. Need hetked, kui lihtsam on mitte teha. Need hetked, kui esimene vaimustus hakkab vaibuma.
Trennist rääkides. Veel täpsemalt- jooksmisest. Detailidesse laskudes- õues jooksmisest.
Rasked on need hetked, kui lihased valutavad ja sa kohe üldse ei taha mõista, et see ongi alguse asi ja mõne aja möödudes sa tunned oma lihaste pingeid aina vähem ja vähem. Ei taha mõista, et sa treenid oma kopse, et nad suudaksid sisse ahmida koguseid, mida viimati ehk keskkooli alguses suutsid. Ei taha mõista, et trenn on lõppude lõpuks ikkagi kasulik.
Rasked on need hetked, kui väljas ei ole enam soe. Kas ma vihmaga läheksin jooksma? Või mõtleksin, et oh..jätame täna vahele ja vaatame parem Reporterit. Sest see, mis maailmas toimub on tähtsam, kui minu tervis ja hea enesetunne. Kui mitte joosta vihmaga, siis peaks vist terve sügise vahele jätma! Või kui tuleb talv? Kas ma lumega läheksin jooksma. Oh ei! Kindlasti mitte. Ja suusatada ma ka ei oska ning uisuväli on liiga kaugel. Auto peaks õhtuti puhkama ja mis ma ikka sinna uisuväljale teistele ette ronin.
Ehk siis teate küll! Need rasked hetked. Kui on lihtsam pooleli jätta, kui edasi minna. Siis kui on lihtsam diivanil istuda või internetis aega surnuks lüüa. Need hetked.
Alusamine ei ole raske. Aga oma eesmärkide lõpule viimine. See on pähkel!
Selleks, et mitte pooleli jätta on tegelikult suurepärane vahend. Me ettevõtluses kutsusime seda eesmärgistamiseks!(Jah, ma tean, et see termin on ka tavaelus täiesti olemas). Kuid minu jaoks muutus eesmärgistamine tähtsaks teemaks ettevõtet juhtides.
Eesmärgistamine ennetab pooleli jätmist. Paika peaks panema lühiajalised eesmärgid(näiteks kuu aja pärast tahan olla võimeline joosta 5 km) ja ka pikaajalisi(näiteks jõuludeks tahan kaaluda 51kg, olla võimeline jooksma 10 km). Lühiajalised eesmärgid peaksid olema teostatavad, et nad hoiaksid sind pidevalt liikumises. Kui panna oma eesmärgid liiga utoopilised, siis tuleb kiirelt ebaõnnestumise tunne ja see pigem kiirendab alla andmist. Oluline on meeles pidada, et meid hoiab liikumises see õnnetunne, et me saame hakkama. Selleks on vaja präänikut ja eesmärgi teostamine võiks olla üks nendest. Pikaajalised eesmärgid võiksid olla suuremad, kui see, mis sa usud, et suudad saavutada. See on põhjusel, et see paneb sind rohkem pingutama. Need on eesmärgid, mille teoks saamisel on õnnetunne eriti suur!
Lõpujutuks!
Ära karda alustada, see on lihtne!
Kui oled alustanud, siis tea, et raskem osa on alles ees. Tee kindlaks, miks sa seda teha tahad. MIKS on kõige olulisem. Kui sa tead oma miksi, siis see aitab sul oma eesmärgi poole sihikindlalt liikuda.
Ära unusta eesmärgistamist. Lühiajalised ja pikaajalised eesmärgid pakuvad sulle protsessi käigus head enesetunnet! Kui oled mõne oma eesmärgi saavutanud, siis tähista! Vii end välja sööma või luba endale midagi head ja paremat.
Lähitulevikus proovin toitumisest rääkida. Hetkel on väga aktuaalne teema söögid, mis aitavad kaalu tõsta.
Seni!
Unistage suurelt!




Üks paljudest teemadest, mida ma oma blogimise karjääri jooksul läbi tahtsin võtta, oli trenn. Nädal tagasi oli minu jaoks trenn hommikuti voodist üles tõusmine ja kohvikannu nupu vajutamine. Venitusharjutusteks võis lugeda autosse pugemist ja sealt välja ronimist. Tundub nagu korralik maratonijooks, eks ole? Siin kohal peaksin vist mainima üht fakti minu kohta. Kui minu varasemast jutust võis eeldada, et ma pole kõige parimas vormis ja tahan trenniga lisakilodest vabaneda, siis kahjuks või õnneks pean tõdema, et ma kaalun alla 50 kilo. Trennist hakkasin mõtlema sel hetkel, kui varvaste puudutamine muutus tõsiseks katsumuseks ning selja sirgu hoidmine tähendas korraliku keskendumist. Siis kui kael ja selg valutasid nädalas mitu korda. Minu elukaaslane hakkas õhtuti jooksma umbes kuu tagasi. Sel hetkel ei olnud ma veel valmis temaga kaasa jooksma. Üldiselt ma lähen kõigega kaasa, mida ta ette võtab. Vastupidi ka! Aga..ta alustas jooksmisest. Ja jooksmine oli minu jaoks õudusunenägu lapsepõlvest. Siis kui pidi jooksma maratoni või 500m läbi pargi konarliku ja kivise pinnase. Ma mäletan siiamaani mändide lõhna seal Kubijal, kui mind pandi vastu minu tahtmist 1 km jooksma. Ma mäletan siiamaani seda tunnet, mis minu rinnus oli, kui ma olin jooksnud 500 meetrit ja ma teadsin, et pool on veel minna. Ma mäletan seda hingetuse tunnet, kui finiši joon oli möödas ja ma murule pikali heitsin, lootes et ma täna veel ei sure ja paari minuti pärast suudan ma taas hingata. Ma ei vihka elus midagi..aga mulle kohe väga väga ei meeldi jooksmine.

Nädal tagasi midagi minu sees muutus. Mulle meeldivad väljakutsed ja jooksmine oli neist üks suurimaid. Seega ma ütlesin oma elukaaslasele, et ma tulen täna kaasa. Samal ajal ketras peas see tuttav karjuv ja kriiskav hääl, mis üritas mind selle plaani lolluses veenda. Ma summutasin seda häält enda järjekindlusega, et jooksmine on tegelikult tervisele kasulik ja see paar kilomeetrit ei tee mulle liiga. Kohe kindlasti ei lubanud ma endale pooleli jätmist, sest selline tüdruk ma pole. Aga ma kinnitasin endale, et kui mulle ikka jooksmine kohe väga väga ei meeldi, siis ma homme ei lähe. Kindlustamaks, et see kriiskav ja karjuv tobe tegelane mu peas võitu ei saaks, kiirustasin ma oma meest end liigutama ja pärast venitusharjutusi alustasime seda teekonda. Uskuge mind, kui ma ütlen, et see teekond tundus igavesti pikk. Justkui peaksin ma jooksma maailma lõppu. Ma proovisin hingata ja mitte ühtegi sõna öelda, sest teate seda tunnet, kui sa tead, et kohe hakkab pistma. Seega ma hingasin ja kinnitasin endale, et see jooksmine on tegelikult tore ja igavesti tervislik! Me jõudsime posti juurde, mis tähistas poole teekonna lõppu ja ma juba olin valmis tagasi jooksma, et see igavene piin kord läbi saaks..kuid minu suureks üllatuseks jäi mu elukaaslane seisma ja ütles, et nüüd puhkame ja venitame. Ma tundsin nii suurt kergendust! Ja pärast seda hakkas mulle jooksmine meeldima. Ilma selle pausita oleks mu jalad tagasi jõudes lõdisenud kui makaronid. Aga tänu sellele pausile suutsin ma tagasi joosta nii, et ma ei tundnud, et ma oleks suremas.

Järgmine päev ma juba ootasin jooksma minemist! Ma ei tea, kuna oli enne seda viimane päev, kui ma jooksmas käisin. Sellest on tõenäoliselt möödas aastaid. Ehk isegi üle 10ne aasta. Kui sa pole aastaid jooksud ja oled endale kinnitanud, et see pole sinu jaoks, siis suure tõenäosusega ei proovi sa iial üle paarisaja meetri joosta. Selleks, et unistuseks täituks on vaja alustada! Ja kui sa juba midagi oma elus soovid, siis ära oota homset või seda täiuslikku hetke. Oodates täiuslikku hetke, jäädki ootama! Täna, nüüd ja kohe on parim aeg oma unistused ellu viia!

Ahjaa, õhtused joogatunnid! Kuidas me joogani jõudsime? Sellest kirjutan järgmine kord.

Unistage suurelt!
Ma olen alati armastanud kirjutamist. Kirjutamine on mulle nagu teraapia. Kuna mu pea on pidevalt mõtteid täis, siis on hea võtta päevas hetk ja piltlikult öeldes kirjutada oma pea mõtetest tühjaks.

Blogi kirjutamise mõte on minu peas olnud juba aastaid, kuid mul on olnud üks väike probleem. Nimelt ma ei ole suutnud oma esimesest postitusest edasi saada. Olles veel täpsem, siis ma ei ole suutnud oma esimest postitust kunagi lõpetada. Ma olen uskunud, et üks korralik blogi vajab korralikku sissejuhatavat teksti. Bullshit ütlen ma täna selle peale, sest täiesti võimatu on kõike tähtsat ühte blogipostitusse sisse panna.

Täna ajendas mind kirjutama uus algus. Mulle meeldivad uued algused ja puhtad lehed. On inimesi, kes ei salli muutusi ja armastavad rutiini. Mina selline ei ole. Mulle meeldib kolida, uute inimestega tutvuda ja elu pea peale pöörata. Ja miks mitte? Elu peabki olema vaheldusrikas ja põnev. Ja kuna ma olen viimasel ajal õige mitu muudatust oma elus teinud, siis on millest kirjutada.

Mõned päevad tagasi otsustasin ma alustada elu, millega käib kaasas hea enesetunne. Hetkel olen ma seisus, kus ma joon päevas umbes neli tassi kohvi, suitsetan ilmselgelt liiga palju, liigun vähe ja söön kõike, mis mu näppude vahele satub. Sellega kaasneb väsimus ja energia puudus. Ja ma ei taha olla väsinud.

Seega lühidalt kokku võttes ma kirjutan:

  • söögist
  • kõigest, mis on seotud suitsetamisega ja sellest loobumisega
  • kohvist, kohvi joomisest, mitte joomisest ja selle asendamisest
  • trennist
  • enda elust, motiveerimisest, muudatuste tegemisest, tööst loobumisest, õnnest ja õnnetustest
  • proovin võimalikult palju pilte teha ja neid siia üles laadida
Aga seni!
Unistage suurelt!

Liis