Kui ma eile kirusin, et Kenti eemalolek mulle vahel närvidele käib, siis hakkasin sellele teemale pikemalt mõtlema. Kui veel pool aastat tagasi tegin ma Kentile vihjeid, et ta vahepeal kodus laiska mängib samal ajal kui mina higimull otsa ees kõiki asju ära üritan teha, siis pärast esimest pikemat lahusolekut sain ma aru, et päris nii ikka ei ole, et mina majas kõik ära teen ja Kent päev otsa tagumikku laiaks istub…Ehk siis pärast seda ma pole vähemalt teadlikult vihjanud, et meil koduste töödega mingi ebavõrdsus on.

Esimestel päevadel ei saa kusjuures midagi aru. See on see aeg, kus ma olen ainult õnnelik, et mul on miljon asja teha. Ehk siis esimesed päevad on nagunii selle tühimiku täitmiseks tegevust vaja. No see tühimik seal söögilaua taga..

Ehk siis tavaliselt alles kolmandal või neljandal päeval hakkab tunda andma see, kui palju Kent end tegelikult kodus liigutab.

Näiteks nõudepesemine. Kuigi vahel on tunne, et ma pesen kogu aeg üksi nõusid, siis praegu on tunne, et ma ainult nõusid pesengi terve päev. Ometi peavad ju kõik ülejäänud tegevused ka kuidagi sinna nõude pesemise vahele ära mahtuma.

Teiseks tegevused lastega. Tavaliselt on Kent see, kes viitsib lastega tagaajamist ja veesõda mängida, nendega 150 korda päevas ujumas käia ja nendega numbreid/tähti õppida. Ehk siis korraga langeb kõik see koormus minu kaela ja sellest poleks hullu midagi, kui ma kõikides nendes eelmainitud asjades nii koba ei oleks ja ma iga tegevuse ajal ei peaks kuulma, et issi oskab palju paremini ujuda ja issi oskab mind vees õhku visata ja issi jookseb palju kiiremini. Siis kui ma ütlen neile, et issi käib iga päev trennis, siis nad teatavad, et miks ma siis ei käi…Ehk siis jeeeee. Iseenesest on neil ju õigus. Tõde ongi valus..

Leidsin mõned pildid, kus Kent lastega tegeleb. Tegelikult on mul meeletult palju selliseid pilte, aga mõned siin siis:


Üks korralik isa peab ikka ise lapsi jalgarattaga sõitma õpetama..Chris

Kenneth oli viist lootusetu.. :D Aga Kenneth. Appi! Nii armas.

See oli samas albumis, ehk siis ma lihtsalt pidin selle ka siis panema. Nunnumeeter sajaga põhjas.

Asjade korda tegemine. Iga kord, kui Kent lahkub, siis läheb midagi katki. Näiteks auto blender või see kraan, mis vetsupotti vett peaks laskma. Ja siis ma olen väga koba nende asjade parandamises, aga täpselt nagu ma olen väga koba, olen ma ka väga järjekindel ja seega näen iga kord mitu tundi vaeva mingi asja korda tegemisega enne, kui ma alla annan. Ja siis ma veedan ülejäänud aja selle katkise asjaga ja siis Kent tuleb ja teeb selle 5 minutiga korda. Näiteks siis, kui ma veel Eestis olin, siis tuli üks juhe lambi küljes ära ja ma siis panin selle kuidagi nii, et ta otseselt kellelegi elektrilööki ei annaks, aga korda ka teha ei osanud. Ja siis Kent tuli ja ohkas ja tegi korda. 

Auto! Absoluutselt kõik autoga seonduvad asjad on Kenti rida. Ja iga kord, kui ta ära läheb, siis autoga juhtub midagi. Näiteks läheb rehv katki. Või hakkab mingi tuli põlema. Või jääb käsipidur kinni. No midagi igatahes alati juhtub. Isegi tankimine on Kenti rida. Ja kuidagi juhtub alati nii, et sama päev, kui ta ära läheb, pean mina tankima minema ja siis ma nuputan iga kord, et kas paak on paremal või vasakul. Viimane kord, kui Kent Indiasse läks, siis pidin ma autot müüma. Ei no mina ei tea ju kas sellel autol on 4.0 mootor või 4.1 mootor ja mitu liitrit kütust talle sisse mahub ja kas ta on üldse korras või kui ei ole, siis mis tal katki on. Ma oskan ainult öelda, et käima läheb, kütust võtab vähe, sisse läheb diisel ja kui gaasi põhja vajutad, siis tunned, kuidas seest läheb korraks õõnsaks ja oledki juba kohal. Kõik! Sellest vist ei piisanud, sest autot ei õnnestunud mul maha müüa…

Söögi söömine. Sellest saab kohe aru, et Kenti pole kodus. Ehk siis mina teen iga kord liiga suure hunniku sööki ja siis ilma Kentita jääb seda iga kord alles. Või siis lähevad asjad halvaks, sest ma olen harjunud ostma rohkem ja me poistega ei sööme vast kokku sama palju, kui Kent üksi. Söögi tegemine ka muidugi. Kuigi enamus ajast teen ikkagi mina süüa, siis on hea, kui mõni päev saan ma sellest puhata. Praegu on vahel nii, et kui üldse süüa ei viitsi teha, siis ma ajan ühe baguette soojaks ja söödan lastele küüslauguvõiga neid sisse. Väga tervislik, eks ole? Aga kiire!

Seega isegi, kui on tunne, et mees absoluutselt lillegi kodus ei liiguta, siis on mõistlik mees kodust mõneks ajaks ära ajada ja alles siis avastad, et tegelikult kuivaksid lilled ära, kui teda ei oleks…

Kindlasti on ka asju, mis on ilma Kentita lihtsamad. Esiteks jõuan ma igale poole õigeks ajaks, sest Kent on selline viimase minut mees ja seega me ka lahkume alati kodust viimasel minutil. Teiseks püsib kodu kuidagi rohkem korras. Eriti meie tuba, sest nagu ma enne mainisin, siis Kent on viimase minuti mees…seega ta triikida jõuab, aga triikrauda ära ei jõua panna ja seega midagi alati vedeleb meie toa põrandal. 

Kuidas Teil meestega on? Kas aitavad kodutöödes või istuvad diivanil ja tõstavad jalad üles, kui diivani ette tolmuimejaga jõuate?



See oligi mu hommikust puudu!

Kas on võimalik, et on olemas mingid suuremad jõud, kes üritavad sind elu eest takistada mingit eesmärki ellu viimast? 

Kui ma Kenti lennuki peale olin ära viinud, siis tuli mul idee juuksed heledaks värvida. Läksin ostsin sama õhtu värvi ja olin juba valmis seda pähe panna, aga siis õhtu kuidagi venis ja lõpuks ei jõudnudki värvimiseni. Jäin enne magama. No ja siis oli järgmine päev ujumistund ja pärast ujumistundi tuli plaan Tarifale minna, kus rehv katki läks ja mille tõttu ma koju ei saanud. Kui ma siis lõpuks koju jõudsin ja mõtlesin, et paneks selle värvi lõpuks pähe, siis selgus, et mul pole vett…

Kuna praegu tarbitakse vett nagu ma aru saan liiga palju, siis vee otsa saamine pidavat üsna normaalne nähtus siin olema. Kõigile lihtsalt ei jagu vett. Aga miks just siis, kui ma tahan värvi pähe panna? No ja siis vahepeal oli vett ja siis jälle ei olnud. Õhtul tundus vesi kuidagi stabiilsemalt tagasi olevat, seega võtsin ma julguse kokku ja hakkasin värvi pähe panema. 

Mul oli juba pool värvi peas, kui korraga hakkas äikest lööma ja vihma kallama. No tõesti? Siin ei saja ju kunagi vihma ja nüüd korraga selline torm? Anna andeks suur universum, et ma natuke heledamaid juukseid tahan! Vahtisin siis natuke aega veranda ukse taga ja mõtlesin, et mis tunne on vihma käes seista..ja siis vantsisin tagasi juukseid värvima. Mida kaugemale ma jõudsin, seda hullemaks läks torm. Mingi hetk hakkasin ma kartma varikatuse pärast, mis meil õues lahti oli keritud, seega tõmbasin kilekoti pähe ja läksin seda kokku kerima. Enne muidugi helistasin Kentile ja küsisin, et kui suur on tõenäosus, et ma välguga pihta saan..oli piisavalt väike, et ma julgeksin välja minna.. Selleks hetkeks, kui mina lõpuks välja jõudsin, oli torm juba vaibunud. Aga igaks juhuks tõmbasin ikka kokku selle varikatuse. Vihm oli märg ja tuul oli veel suhteliselt kõva. 

Õnneks ei olnud vahepeal vesi otsa saanud ja mul õnnestus ikkagi pesema minna..

Järgmine päev aga vedas kõik viltu. Täpselt nagu oleks universum mulle nüüd näkku naernud, et ma ju ütlesin, et ära värvi. Juuksevärv oli jumala ok…aga kui ma endale smuutit läksin tegema, siis läks see blender katki. No aru ei saa. Töötas ja siis korraga enam ei keerutanud. Seejärel ma püüdsin umbes 3 või 4 tundi seda korda teha. Katsetasin ja katsetasin. Sellel masinal on veel mitu topsikut, seega ma proovisin enamus nendest ka sinna külge panna, et ehk mõne teisega töötab. Ja siis sai muidugi vesi otsa ja smuuti lendas põrandale ja siis ma istusin seal nende mustade nõude taga ja vandusin, et Kent ära läks..

Parim pilt, mis ma endast teha suutsin. Hahahaa
Iga kord, kui Kent pikemalt ära läheb, siis tuleb mingi hetk selline päev, kui kõik veab viltu. Enamus probleemide lahendamisega ma saan hakkama, aga see blenderi teema on just selline, kus minu loogika ei haara asja. Ma lihtsalt ei saanud pihta, et kuidas ta töötab, aga terad ei hakka liikuma. Kontrollisin kord ühtemoodi ja siis teistmoodi aga ei midagi. Vedasin kõik kruvikad kokku ja andsin endast parima. Eelmine kord, kui Kent ära läks, siis otsustas pump otsad anda. No ja siis ma ka kakkusin selle tükkideks ja mässasin mitu päeva enne, kui ma alla andsin. 

Kuna sellised päevad on eriti masendavad, siis ma otsustasin, et laseme kodust jalga ja lähme mäe alla Sabinillasesse. 

Mis sellest vihmast siis kasu oli. Vett ikka ei ole, auto on veel mustem...Oeh.

Siis, kui lapsed arvasid, et nad märkasid mänguväljakut..Hoopis korvpalliplats oli.



Chris käis poste kallistamas... :D


Ma arvasin, et Sabinillases ei olegi parki. Aga leidsime. Vuhuuu!

Mänguväljaku leidsime ka pargist. Perfect, nagu Chris ütleks..








Poe leidsime ka pargi tagant. Ma olin täiesti veendunud, et rohke poode Sabinillases ei saa olla..eksisin.

Nori! Ainus pood terves linnas, kus nori müüakse. 

Ei ole sõnu! Ma reaalselt hüppasin rõõmust lakke, kui ma kohviletist need üles leidsin.
Kui me seal poes olime ja ma siis mõtlesin, et äkki värviks veel ühe korra ja ma ühe blondi värvi kätte võtsin, sis Chris teatas, et ma ei tohi seda värvi võtta, sest blond on tema värv. Hahahaa :D





Tarifa

Et Nüüd kõik oleks selge ja arusaadav, siis rehvi sõitsin ma äärekivisid ignoreerides katki Tarifal, mis on minu praegusest kullakallist kodust umbes 60km kaugusel. Kuna oli pühapäev ja kõik on siin maal pühapäeval suletud, siis minu toredad sõbrad majutasid mind Algecirases, mis on Tarifalt 20 km, et järgmine päev oleks lihtsam ja kiirem asjad korda ajada. 

Õhtu möödus mõnusalt väga toreda seltskonna keskel. Öösel aga ei tulnud mul üldse und. Esiteks mõtsklesin ma üsna pikalt, miks keset lage pistikupesa on. Seejärel arutlesin ma selle üle, kas homme Tarifale jõudes on mu auto pakkude peal või on endiselt kolmerattaline. Ja isegi kui mul õnnestus korraks magama jääda, siis äratas Chris mind üles. Lapsed üldse mängisid öö otsa meritähti ja keerasid end kord selili ja siis kõhuli ja siis Chris otsustas üldse keset ööd üles ärgata, istuli tõusta ja siis vastasuunas pikali kukkuda. Seega ma avastasid, et mu kõrval oleva padja peal on nüüd siis jalad… Kuum ja lämbe oli ka. 

 Hommik oli aga üsna mõnus. Ma nägin üle pika aja taevas pilvi, mis oli üsna põnev vaatepilt. Sõime Hispaania traditsioonilist hommikusööki, mis polnud kohe üldse tervislik, aga üsna maitsev. Hommikusöögi lõppedes oli taevas juba selgeb ja päike väljas, seega lapsed hüppasid vette ja mina jäin oma kolmandat kohvitassi tühjendama lootuses, et silmad ehk sellest kofeiinist kergemaks lähevad. Pärast neljandat tassi ei olnudki enam nii väsinud olla.

Startisime kodus kell 12 kindla plaaniga rehv alla saada. Astusime esimesse kohta sisse ja seisime järjekorda. Üsna pea sai Ardi ka löögile ja siis nad seletasid seal midagi hispaania keeles. Mingi hetk olin ma jumala veendunud, et nad teevad nalja selle üle, et ma rehvi puruks sõitsin, sest Ardi näitas minu poole ja siis mõlemad naersid. Hiljem selgus, et Ardi rääkis tüübile loo, kuidas ma lastega hääletasin ja ta mind peale võttis ja nüüd mind aidata üritab. Esimeses kohas polnud sellest loost palju kasu, sest minu “hiigelsuuri” 17 tolliseid rehve saab ainult tellimisega ja meil polnud kaks päeva aega oodata. Aga vähemalt juhtatai viisakalt meid järgmisesse kohta, kust omakorda juhatati meid järgmisesse kohta. 

Sel hetkel ma juba mõtlesin uue auto ostu peale. Parkimiskohad on Audi jaoks liiga väikesed, rehvid on Audi jaoks liiga väikesed, võimalus, et keegi su auto ära rihib on liiga suur. Seega üks korralik vanaraua vääriline Ford oleks siin ideaalne. Rehvid on õige suurusega, parkimiskohad on õige suurusega ja kui keegi sulle ka parklas sisse targurdab, siis mõlgid ju ainult kaunistavad vanarauda… Aga samas kiirteel sõites on ehk liiga ebaturvaline. Mis on auto, mis oleks väga turvaline kiirteel aga samas poleks mõlgid ja kriimud probleemiks? Tank?

No igatahes astusime me lõpuks sisse ühte töökotta, kus me hakkasime kuhugi jõudma. Tüüp pakkus meile uut rehvi ja siis ühte kasutatud rehvi suhteliselt mõistliku hinna eest. Aga veel enne saatis meid paari kohta, kus ta arvas, et on võimalik veel parema hinnaga saada. Järgmisest kohast saadetigi meid Mercedese esindusse, kust meile tasuta 17 tolline kasutatud rehv näppu visati. Saate aru..ma ei suutnud oma silmi uskuda. Huvitav, kas Audi esindusest oleks meile tasuta uus rehv antud? Me siis sibasime selle toredusega tagasi üleeelmisesse töökotta, kus lubati rehv kohe peale panna aga…siis selgus, et see rehv on katki. Ma olin reaalselt juba õnnest lakke hüppamas ja siis korraga selline pauk. Seega võtsime me ikkagi selle variandi, mis ta meile algselt pakkus. Ta otsis meile sobiva rehvi, pani selle peale ja tasakaalustas. Seega missioon edukalt lõpule viidud. Saime korras rehvi veljele peale ja suundusime Tarifa poole.

Lapsed vaatavad, kuidas rehvi peale pannakse.

Kohale jõudes selgus, et autol on kõik kolm rehvi endiselt alles ja nüüd sai ka neljas peale pandud. Üks mees tuli veel oma veljevõtmega polte pingutama. Ütles, et ta eile õhtul oli vaadanud, et meil auto jäi sinna ja siis täna kui nägi, et me askeldame auto juures, siis mõtles, et tuleb ka appi. 

Ehk siis emotsioonid olid laes. Ma olen väga tänulik Gerlile, kes viitsis koos lastega eelmine päev bussiga koju loksuda ja Ardile, kes mind siis järgmine päev mööda remonditöökodasid sõidutas ja geniaalse jutu kokku luuletas, tänu millele me saime ühe ainsa päevaga rehvi alla. Ja siis veel kõikidele, kes kaasa elasid. Taas üks mälestus, mida jagada :)

Kuna ma olin eelmine päev lubanud, et kui rehv korda saab, siis ma lähen lastega Tarifale, siis tegime selle ka ära. Jalutasime Tarifa tuulises vanalinnas terve tunni ja klõpsisime hunnikutes pilte. 




Kunagi oli linn ümbritsetud kivimüüriga. Kolmest sissepääsust üks on säilinud. Värav vanalinna. "Puerta de Jerez"




Sancho IV. Tarifa vallutaja

"Castle of Tarifa"




Popeye the Sailor








Uks San Mateo kirikusse


San Mateo kirik.



Kindlasti oli tund aega väga lühike aeg, et vanalinn läbi kõndida. Aga nagu selgus, siis ajalugu tundmata õnnestus mul koos poistega kõik kõige olulisemad ajaloolised vaatamisväärsused üle vaadata. Aga üks on kindel. Linn oli turiste täis. Eriti hästi saab sellest aru siis, kui mööda tänavaid sõidad autoga. Kui enamus autod keset päeva põlevate tuledega vastu sõidavad, siis on turistid. 

Siia tuleme veel tagasi! Ma lugesin, et see on üks populaarsemaid sihtpunkte surfaritele. Seega ehk proovime ka järgmine kord... 

Teel koju tagasi peatusime veel korra tee ääres. Sõidu pealt on väga keeruline neid ilusaid vaateid imetleda.





Ja siis lõpuks jõudsime koju! 


Hahahaaa...

Vahel ma mõtlen, et kas minuga juhtub, sest ma blogin või ma blogin, sest minuga juhtub? Täna jälle juhtus. Ehk siis teine päev ilma Kentita.

Et kõik ilusti ära rääkida, pean ma alustama sellest, et täna oli ujumistund. Ma olin veel eriti ette hästi ette valmistanud end, et me jumala eest kell 11 kohal oleksime. Olgu siis ära mainitud, et ujumistunid peame me sõitma 40 km, mis sõltuvalt liiklusest võtab aega 30-40 minutit. Igatahes käisin ma eelmine õhtu raha välja võtmas ja poes, et absoluutselt kõik oleks tip-top ja me saaksime võimalikult kiiresti startida. Hommikul käisin ma veel tankimas ja kirusin, et see ujumistund just pühapäeval on, sest vastasel juhul läheks ma Gibralatarile tankima, sest seal on üks hea pood, kus ma aeg ajalt läbi hüppan… Aga pühapäeval kogu Hispaania ju magab..

Ujumistundi jõudsime me lausa 15 minuti varem, mis on tõenäoliselt meie rekord. Aga samas Kenti ka ei ole…tavaliselt me tema järgi ootamegi. No igatahes oli mina rõõmus ja lapsed rõõmsad, et sai natuke rahulikult ka olla enne, kui tund pihta hakkas. Tänane tund läks veel eriti edukalt ja lapsed olid eriti osavad ja õppisid kõvasti tehnikat. Ma veel vaatasin ja imetlesin, kui tublid nad ikka on ja kuidas mina nende vanuses ikka täielik käpard olin ja kuidas nendest nüüd sellised geeniused said..

Korraga tuli meie külalislahkel sõbral Ardil idee Tarifale randa minna. Seda eelkõige seetõttu, et meie eestlastelt sõpradel olid külas eestlastest sõbrad, kes homne päev lahkuma pidid ja seega viimane päev peaks ju midagi erilist tegema. Oleks ma vaid teadnud, et sellest sedavõrd eriline päev tuleb, oleks ma vist pigem koju läinud oma smuutisid valmistama, aga läks hoopis sedamoodi, et üsna pea pärast ujumistunni lõppu istusime kõik autosse ja sõit võis alata.

Sõit Tarifale oli kurviline ja eriliselt ilusate vaadetega. Minul muidugi seda vaadet väga imetleda ei õnnestunud, seega lubasin, et tagasi tulles teeme peatuse ja klõpsime mõned pildid ka. Aga silmanurgast nägin mägesid, tuuleparke ja merd. 

Ei ole minu koer. Tarifa rand.

Tarifa! Ma ausalt öeldes Tarifat väga ei näinudki. Või noh! Tegelikult natuke nägin, aga sellest õige pea. Alustuseks parkisin ma kinni hunnik prügikaste ja suundusin ranna poole. Rand oli võimas. Suur ja lai. Kõige suurem liivarand, mida minu silmad eales näinud. Mida lähemale me rannale jõudsime, seda suuremaks läks tuul. Seega tundus, et ilm ei ole kõige ideaalsem, aga kui me juba kohal olime, siis võtsime rannale suhteliselt lähedal kohad sisse ja üritasime kuidagi siis olukorda nautida. Lapsed nautisidki. Koht, kus me oma kotid maha panime oli täis mingeid pisikesi hüppavaid läbipaistvaid beebikrevettide moodi elukaid. Lapse olid nendest vaimustuses ja üritasid neid kätte saada, kõik ülejäänud kriiskasid kabuhirmust iga kord, kui mõni jala peale hüppas. Ma tundsin, et turvalisem on vees olla, seega trotsides tuult ja külma vett hüppasin laintesse. Lained olid võimsad. Mitte tõenäoliselt surfarile, aga minule küll. Esimene kord minu elus nautida üle pea laineid. Kuigi suu ja silmad olid kogu aeg soola täis ja bikiinid üritasid koos lainega plehku pista, siis tunne oli võimas. 


Lainetest ära räsitud. Aga käterätikud on siin eriti kaunid! :)

Tagasi meie istumispaika naastes oli ilmselge, et tuul on ikka liiga kõva ja need beebikrevetid liiga häirivad. Osad istusid toolidel, teised seisid…ainult kõige julgemad olid veel lina peal pikali päikest võtmas. Selge oli see, et me proovisime ja aeg on alla anda. Proovime randa, mis on rohkem kodu lähedal. 

Korjasime oma asjad kokku ja hakkasime auto peale jalutama. Mingi hetk aga selgus, et meie teisel autojuhul on võtmed naise käes ja naine läks linna shoppama. Pole probleemi! Lähen järgi! Kui kõik eelnevad otsused olid head otsused, siis siit läks asi natuke allamäge. Ma ei leidnud shoppama läinud tütarlast kohe üles. Seega keerasin juhiste järgi ühte kõrvaltänavasse ja sõitsin üle äärekivi. PLAKS ja oligi kõik. Kui ma autost välja astusin, et oma ropud sõnad kõik lagedale lasta, siis kumm ainult sisises mulle vastu. Tühi! Üsna pea selgus ka see kurb tõsisasi, et rehv, mida me ligi 4000 km kaasas olime vedanud ei sobi! Ka meie toreda kaaslase auto varurehv ei sobinud. Ja on pühapäev. Mäletate küll! Pühapäev kogu Hispaania magab. Kõik on kinni. Aga lootus sureb viimasena. Osa seltskonda viidi bussi peale ja osa meist jäi auto juurde lootma…ja pikniku pidama. Sest mida sa muud ikka seal teed. See oli hetk, kus ma vähemalt ühte Tarifa kõrvaltänavatest üsna põhjalikult uurida sain. Oleks võinud pisut turistikama koha valida, kus oma rehvi katki sõita…üsna kinnikasvanud teeäärtega oli see, kuhu mul õnnestus pidama saada. Aga vähemalt midagigi.

Hahahaaa...

Üsna pea selgus, et lootus surigi! Kõik on kinni. Seega suundusime tagasi Algecirase poole. Ka seal olid kõik rehvivahetusboxid suletud. Pühapäev. Mida sa siis tahad!


Aga seltskond oli hea. Poisid olid rahul. Nende arvates võiks ma tõenäoliselt iga päev oma rehvi pooleks sõita…kui vaid saaks koos teiste lastega päev otsa ringi joosta. Hommik on õhtust targem, nagu vanasõna ütleb. Ehk saab asja joonde ja auto taas tee peale. Hetkel ta seisab seal Tarifa kõrvaltänavas, kus teeääred on kinni kasvanud ja midagi väga vaadata ei ole…aga kui homme asja korda saab, siis ma saan Tarifal ringi vaadata ja selle kurvilise tee äärde seisma jääda ja vaadet imetleda. Seega halb asi on millekski hea! Vähemalt ei sõitnud ma kusagil kurvilise tee järsaku ääres oma rehvi katki. See oleks alles lugu olnud…

Õhtusöök