Umbes tund enne laste uneaega avastan ma, et kõik asjad on tegemata. Ja siis mõtlen, et miks nad küll tegemata on? Terve päev oli ju aega. Mida ma tegin üldse terve päev?
Õhtusööki pole, toad on sassis, nõud pesemata, aed kastmata, pesu on veel pesumasinas jne. No ja siis ma alustan kusagilt ühest otsast ja hakkan tegema. Kõigepealt panen kõik laiali olevad asjad kokku ja koristan köögi ära. Samal ajal, kui ma elutuba piinlikult puhtaks üritan küürida, siis on lapsed juba kööki jõudnud. Kuna sööki ei ole valmis tehtud, siis lapsed muutuvad närilisteks ja söövad kõike, mis neile kätte satub. Seega avastad oma puhta kraanikausi ääre pealt apelsinikoored, laua alt hommikukrõbuskite hunniku ja ühe lusika, laua pealt 2 musta tassi ja jogurtitopsid.
Seega segadus läheb aina suuremaks ja suuremaks ja minu närv aina mustemaks ja mustemaks. Kamandan siis lapsed oma segadust koristama ja mõtlen, et läheks rahuneks ja paneks pesu kuivama. Siis aga mõtlen, et enne ei saa pesu kuivama viia, kui aed pole kastetud, sest muidu kastad pesu veel märjemaks. No aga kuidagi ei viitsi seda voolikut õue vedada, aga muru tuleb ära kasta, sest õues on nii kuum ja muidu ei hakkagi meie muru kunagi korralikult kasvama. Kuidagi läbi häda võtan end kokku ja lähen kastan selle aia ära. Pärast on muidugi põrand jälle must, sest voolik on tagaaias ja tuleb vedada läbi tubade ja siis see jätab hunniku murutükke maha. Vean siis selle vooliku tagasi ja hakkan põrandaid pühkima. Teist korda.
Pärast seda saab siis riided lõpuks kuivama viia. Kuna ma aga väljas muru kastsin ja nüüd jalanõudega tuppa tulin(sest siin maal käivad kõik jalanõudega toas ja see on nii sisse harjunud, et ei pane tähelegi) siis ma avastasin mingi hetk, et ma olen pool elamist muru täis tassinud ja siis hakkan jälle põrandaid pühkima. Kolmandat korda selle õhtu jooksul.
Selleks hetkeks on aga kõht nii tühi, et ma hakkan süüa tegema. Ja siis tuleb muidugi jälle kõik nõud ära pesta. Ja potid. Ja pannid. Sest no ma ju ei mõista kiiret sööki teha. Lapsed on vähemalt targad. Söövad krõbuskeid. Siis nad peavad ainult kausi puhtaks pesema ja põrandalt oma pudinad ära koristama. Mitte köögi suurpuhastust tegema hakkama.
Lapsed muidugi kogu selle aja käivad järel ja jauravad. Pliiiiis mängime peitust. Kas ma Lotte multikat tohin vaadata. Kas ma tohin sul süles olla samal ajal, kui sa põrandat pühid. Kas ma tohin sinna krõbuskeid sööma minna, kust sa just põranda ära pühkisid. Kas ma tohin jäätist süüa sellest kausist, mis sa just kuivama panid? Emme pliiiiis!!
Lõpuks on selline tunne, et lihtsam on lihtsalt kõike ignoreerida nii kaua kuni lapsed magama lähevad. Aga ei saa. Nii vastik tunne on sees ja tahaks, et kõik oleks tehtud. Kohe!
Kuidas Teil õhtud mööduvad? Õndsas vaikuses ja rahus või tuleb ka mingi hetk tunne, et miks kõik küll nii sassis ja tegemata on?
