Liisbett: Kuidas hirmudest üle saada?

Lihte. Sul on vaja kedagi, kes ei lase sul alla anda.

Iga kord, kui me oleme koos perega ujumas käinud, siis on Kent utsitanud mind peakat hüppama.

Ma absoluutselt ei julge peakat hüpata. Mul läheb iga kord vesi ninna, kui ma isegi niisama, jalad ees ja ilma nina kinni hoidmata vette hüppan. Aga Kent ei jätnud jonni ja karjus iga kord järgnevaid lauseid:

“Kui Chris vette hüppab, siis hüppab emme peakat!”

“Kui mina hüppan saltoga vette, siis sina hüppad peakat!!”

“Kui sa peakat ei hüppa, siis ma lasen sind veepüssiga!”

No ja lõpuks hakkasid lapsed ka Kenti järel kriiskama, et “Hüppa peakat, hüüüpa peakaaat!”

Ma siis iga kord proovisin. Kujutage nüüd ette, kuidas ma seal basseini ääres käed kõrgel pea kohal mitu minutit taeva poole palvetasin ja hüpata proovisin. Ja kui ma siis lõpuks julguse kokku võtsin…siis otsustasin ma ikka viimasel hetke ümber ja panin jalad ees vette. Kent siis tegi iga kord “Liisi stiilihüppeid”. 

Ma arvan, et iga kord, kui me ujumas käisime seisin ma kokku vähemalt 10 minutit basseini ääres, käed taeva poole ja jalad krõnksus.

Ma pole muidugi mingi allaandja tüüp. Iga kord käisin ümber selle basseini ja mõtlesin, et kui ei riski, siis ei saagi ju kunagi teada, mis tunne on. Ma kujutasin ette, kuidas ma kunagi tulevikus võidan langevarjuhüpped ja siis raudselt löön põnnama…

Eile ma proovisin basseini trepi pealt ja esimest korda õnnestus mul ka päriselt pea ees vette hüpata. Aga ääre pealt ma ikkagi ei julgenud. Alles täna õnnestus mul esimest korda basseini äärest pea ees vette hüpata. Esimest korda nii, et ma kükitasin basseini ääres ja Kent lükkas mind vette samal ajal mu jalgu kinni hoides. Ja pärast seda ma proovisin üksi. Aga ikka ei julgenud. Kutsusin siis Chrisi ennast lükkama. Seejärel proovisime juba püsti. Kent lükkas mu vette ja hoidis jalgadest kinni. Ja kui ma selle tunde jube kätte sain, siis tegin päris ise üksi ära! Ajeeee!

Huvitav. Mida vanemaks saad, seda rohkem kardad. Lapsed õppisid paar päeva tagasi ujuma ja täna tegid juba erinevaid vettehüppeid. Tikku ja pommi. Ma olen 26 ja hüppasin täna esimest korda elus pommi. Lapsed on üldse hulljulged. Et maja juurde jõuda peab mööda järsku kallakut üles sõima. Kallak on nii järsk, et kui meie autol ei oleks reguleeritavat õhkvedrustust, siis meie auto jääks kallakult üles sõites põhja peale kinni. Esimest korda jäigi. Kui ma läksin eile vaatama, et mida need mehed seal teevad, siis selgus, et Kenneth paneb mööda toda kalllakut tõukerattaga alla ja üldse ei karda. Sealt edasi otse autoteele ja siis sealt mäest alla…Ma vaatasin Kenti sellise näoga, et ma minestan ise seal samas hirmust ära. Kenti arvates oli kõik aga täiesti kontrolli all. Tegelt oligi. Lihtsalt mina olen argpüks…

Tänu Kentile saab üldse palju asju siin maamuna peal tehtud. Ta käib nagu uni pinda. Selle blogiga samamoodi. “Liis, kas sa täna kirjutasid?”. “Liis, sa pead kirjutama. Sa ise ju ütlesid, et see on ainus asi, mida sulle teha meeldib…” Ja siis ma jälle võtan kokku ennast ja hakkan kirjutama. Sama lugu tööga. Kui Kent mind kogu aeg ei sunniks, siis ei telliks ma vist üldse riideid ja formen.ee lehe riideriiulid jääksid aina tühjemaks ja lõpuks ei oleks sealt enam midagi saada…

Eks meil kõigil ole vaja seda ühte sõpra või pereliiget, kes sinusse eal usku ei kaota. Minul ja poistel on selleks Kent. Mis siis, et vahepeal tahaks teda taldrikutega loopida, et ta oma jonni jätaks ja lubaks mul alla anda..Aga siis jääks nii mõnigi asi saavutamata.

Ma küll kardaks...

Aga Kennethil polnud üldse hirmu.