Liisbett: Halapäevik vol 1. Kas lapsed ei saagi kooli?

Täna on esimene september ja ma olen üsna lähedal närvivapustusele või mõnele ajukahjustusele, mille tulemusel ma kusagilt kaljult alla hüppan.  PS! Positiivne on see, et Hispaanias on palju mägesid... Must huumor. Hahaa. 

Ma olen viimased kaks päeva nii endast väljas olnud, et mul on ise enda läheduses raske olla ja no mul ei ole võimalik enda juurest minema jalutada. Seega ma pean kuidagi ennast välja kannatama ja lisaks veel miljoni probleemiga tegelema, mis mu pead vaevab. Ma võtan kõik muud probleemid kokku mõnes teises postituses ja räägin siin ainult koolimurest, sest muidu tuleks sellest tõenäoliselt mõne õhema raamatu pikkune tekst ja vaevalt keegi suudaks läbi närida meetrite pikkusest halast. Ainult kool!

Mida on vaja, et lapsed Hispaanias kooli panna?

• NIE numbrit. Seda oli oksendamiseni keeruline taotleda ja kogu meie ränkrasket rännakut saab lugeda SIIN ja SIIN. Aga see on meil olemas!
• Taotlust kooli. Neli lehekülge hispaania keelset informatsiooni. Meil läks hästi ja pärast tunnikest koolidirektoriga laua taga istumist oli kõik vajalik täidetud ja paberid sisse antud. Naljakas on see, et mul on tehtud tore postitus sellest paberite sisse andmisest SIIN ja seal lõpus on kenasti kirjas, et kui hea meel mul on, et lapsed ikkagi kooli saavad. Küll on tore, et ma blogi pean ja ikka pidevalt veendun, kui naiivne ma olen :D
• Sissekirjutust. No ei ole tehtud.

Miks ei ole tehtud? Sellepärast, et me ei ela Esteponas ja sellepärast, et meil ei ole kehtivat üürilepingut, millega vallamajja sisse astuda. Ilma selleta lihtsalt ei saa sissekirjutust. Uskuge mind! Ma proovisin.

Miks ei ole üürilepingut? No muidugi võiks alustada küsimust sellega, et mille kuradi pärast me oma lapsi Esteponas kooli tahame panna, kui me ise isegi seal linnas ei ela.

Me ei ela Esteponas, sest me elame Manilvas ja me elame Manilvas(mitte Esteponas), sest meil vedas ja me saime võimaluse olla nö. majahoidjad kuni meie tuttav Eestist suvepuhkuselt tagasi tuleb. See on üsna suur võit majanduslikus mõttes ning nagu ma juba ütlesin..meil vedas. Kuigi esialgne plaan oli, et tuttav naaseb septembri alguseks (ja meie siis kolime kohe Esteponasse ja ajame viimased asjad ära), siis ta pikendas enda puhkust ja meil on võimalik siin majas veeta kuni poole oktoobrini.

See on ühest küljes sigavinge ja teisest küljest kohe üldse mitte nii vinge.

See on sigavinge, sest hetkel on üüriturg veel 100% suvehindade peal. Üritage korra ette kujutada seda turistide massi, mis suvekuudel siia kohale voolab. See on meeletu!! Ja loomulikult proovivad absoluutselt kõik korteri ja maja omanikud sellest kullasoonest oma tükki välja närida. Ehk siis lepinguid tehakse vaid lühiajaliselt ning hinnad on alates 50% kallimad. Täiesti arusaadav, eks ole! Hinnad hakkavad siin allapoole minema umbes poole septembri pealt. Üks tore maakler tegi meile kenasti selgeks, et praegu saab lühiajalise lepinguga 2-toalise korteri umbes 800 euri eest. Selle sama korteri saab paari nädala pärast umbes 300 euri eest ja pikaajalise lepinguga. Saate aru? No kuidagi ei oska endale mõistlikuks mõelda praegu üürimist. 

Negatiivne ongi see, et ilma sissekirjutuseta ei saa me lapsi kooli panna. Punkt!

Me oleme üritanud suhelda korteri omanikuga, kelle käest me üürisime korterit Esteponas, kui me alles jõudsime Hispaaniasse. Me oleme üritanud teha mingit diili kinnisvaramaakleritega ja me oleme üritanud vallaga mingit kokkulepet saada. Viimases kohas olin ma nii endast väljas, et ma reaalselt hakkasin seal leti taga nutma. Huh. Ma olen üritanud ka facebookis “eestlased Hispaanias” grupis abi otsida ja no sellega sattusin ma erilise portsu otsa.

Nimelt olin ma eile üsna masendunud, kui mulle kirjutas üks selle grupi liikmetest ja teatas, et tema elab Esteponas. Saate aru! Mul oli tunne, et jumal saatis mulle ingli maa peale ja ma olen päästetud ning mu kannatused on lõppenud! Hell no! Ma sain sellise loengu osaliseks, et ma oleks äärepealt oma arvuti vastu seina puruks visanud. 

Kõik algas sellest, et ta küsis, millistesse koolidesse ma avalduse sisse andsin. Ma lugesin talle koolide nime ette lootuses, et ehk ta küsib neid sellepärast, et veenduda, kui lähedal tema kodu antud koolidele on. Kui ma olin need ette lugenud, siis ta teatas, et tema küll selliseid koole ei tea. Ja miks ma üldse need koolid valisin?? Valisin? Me ei valinud. Me võtsime, mida meile anti. Helistasime järjest kõik koolid läbi, kuni meile öeldi, et kasige sinna ja rääkige seal oma murest. 

Ja kuigi ma lugesin talle ette need valikud, mida me avaldusse märkisime, siis ta teatas, et me tegelikult ikkagi ei valinud midagi, sest meil pole aadressit ja ilma aadressita ei saa ka NIE numbrit. Ma siis ütlesin, et me olime oma taotlustega hilja peale jäänud ja lapsed pannakse sinna, kus kohti on. Ja NIE on meil ka olemas. Selle peale sattus ta eriliselt segadusse ja küsis, et kuidas meil NIE saab olla, kui meil aadressit ei ole. Ma siis seletasin, et ega politseijaoskonnas ei küsita üürilepingut. Panime selle aadressi, mis meil toona üürilepingu peal kirjas oli. Selle peale vastas ta, et issand jumal..asju peab ikka seaduse järgi tegema. Jumal tänatud, et ma talle ei maininud, et kui ma viimane kord vallamajast pisarad silmis välja kõndisin, siis mul oli reaalselt plaan minna ja kusagilt elektrileping näpata ja üürileping ise valmis vorpida, sest ma enam teist lahendust ei näinud. Vahel harva oskan ma ikka suud (või näppe??!) kinni ka hoida. 

Lisaks sellel jõudis ta ära mainida, et mul on ikka jõhkralt seda Estepona aadressit vaja, sest muidu ma ei saa perearsti ja miks ma üldse eeldan, et eestlased aidata saavad, sest nemad ka ju kõik üürikates ja kas me üldse oleme üritanud Esteponas üürikat otsida ja lõpetas oma jutu sellega, et äkki mu lapsed tahavad flamenco kooli minna. Ei! Ma ei taha, et mu lapsed läheksid Flamenco kooli! Ma tahan, et mu lapsed saaksid üldse kooli minna. Bööööh. 

Kõige lõpuks teatas ta, et ta otsib, et äkki tal on mõni tuttav, kes oleks valmis meid aitama…Täpselt selline tunne oli, et lähed arsti juurde hambavaluga ja ta kuulab su südant, vaatab kõrvu, laseb jalgadest röntgeni teha, kontrollib silmi ja peksab oma haamriga sind igaks juhuks natuke aega, et sinu reflekse testida ja alles siis avastab, et ahah..hambad jah. Teeme korda!

No ja nüüd ma vaatan neid pilte facebookis, kuidas minu sõbrannade lapsed seisavad uhkelt oma aabitsatega koolide ees ja vajutan pisarad silmis järjest laike nende piltide peale, sest minu lastel ei ole praegu esimest koolipäeva ja ma üldse ei tea, kuna neil see esimene koolipäev tuleb. 

Kuigi iga postituse võiks lõpetada positiivselt, siis mul ei tule midagi paremat, kui see, et eile jooksis meile hästi armas kass tuppa ja mina ei näinudki teda ja siis ma karjusin välisukse peal “kss kss kss” nii kaua, kuni mu keel valutama hakkas. 

Leiad mind masetsemas ka Facebookis ja Instagramis.