Ringteed on siin kõikjal. Linnades, maanteedel, kiirteedel.

Kuna siin on nad kõik nii ilusaks tehtud, siis siit ka väike ülevaade osadest, mida oma teel kohanud oleme.
















Kuna mul ühtegi pilti pakkimisest ei ole, siis siin on eelviimane õhtu Eestis

Ja viimane. Kenneth püüab päikest

Nagu ma kusagil varasemalt mainisin, oli seekord kolimine hoopis teistsugune. Kui muidu oli lihtne. Lähed korjad Maximast või Säästumarketist suured kastid kokku ja vead koju, topid kogu oma elamise tuba toa haaval kastidesse, võttad kogu mööbli juppideks ja rendid järelkäru, kuhu sa siis püüad ühe korraga kõik ära mahutada, sest kes ikka mitu korda viitsib sõita. Siis avastad, et ühe korraga mahub sul ainult 1/4 elamisest käru peale, nutad natuke aega kuni oled leppinud olukorraga, et sa pead neli korda edasi-tagasi sõitma ja siis lõpuks oled ikkagi sunnitud vähemalt 10 korda ühte ja sama teed kärutama, sest päev sai otsa ja haagis oli mõistlik tagasi viia ja suuremad asjad olid nagunii ära juba viidud ja ülejäänud ju mahub auto peale ka…Aga lõppkokkuvõtteks ikkagi lihtne, sest eesmärk on saada kõik asjad punktist A punkti B.

Seekord oli vaja matemaatilist mõtlemist. Ehk siis…kuidas saada asjad punktist A punkti X nii, et 99% asjadest vahepealsetes punktides maha pudiseb ja seda 2 nädalaga. Ja seda kõike pidi tegema sedamoodi, et need, kes pidid neid asju vahepealsetesse punktidesse toimetama veel ei teadnud, mida nad endale tahavad…või teadsid, aga ei omanud veel kohta, kuhu neid viia. 

Kogu selle pika eelloo mõte oli selles, et mis see 1% siis ikkagi oli, mida me võtsime kaasa 5000 km kaugusele? Kui keegi kunagi otsustab sama teha, siis ehk on abiks.

Dokumendid ja kaardid. Neid võiks üle kontrollida veel sekund enne lahkumist. Kas kõik vajalik on olemas? 
  • Lastele sünnitunnistused ja isikut tõendavad dokumendid .
  • Enda ID-kaart, pass ja juhiload. Me läksime autoga Euroopa tripile nii, et Kenti juhiluba on siimaani teadmata kadunud. Alles nüüd paar päeva tagasi jõudis uus juhiluba lõpuks kohale. Õnneks politseiga meil tegemist ei ole olnud. Väidetavalt ei õnnestu siin Hispaanias isegi politseijaoskonnast juhiloa varguse korral paberit saada, mis kinnitab, et sul tegelikult on juhiluba olemas. Seega kontrollige sada korda üle, kas kõik on olemas.
  • Auto dokumendid. Auto pass ja kui on vaja, siis roheline kaart.
  • Pangakaardid. Sest sellega saab peaaegu igal pool maksta. Ja sularaha. Sest näiteks Prantsusmaa kiirteel ei söönud enamus tanklaid meie kaarte ja seega oleks me ilma sularahata hätta jäänud. 
Riided. Riietega oli siis lugu selline, et ma teadsin, et ma pean loobuma vähemalt 97% enda ja oma laste riietest. Kentil läks see asi kuidagi sujuvalt. Tema võttis päev enne kolimist oma kapi lahti ja viskas enamuse oma riideid kõhklemata ühte hunnikusse ja võttis kaasa oma lühikesed püksid, enamuse triiksärkidest, kaks kõige paremat paari pikki pükse ja paar jakki. Sujuvalt avas oma kohvri ja lükkas piinlikult sirgeks triigitud ja laitmatult kokku volditud riided oma kohvrisse, lükkas kohvri kinni, lükkas kapiukse kinni ja sama kiirelt nagu ta sinna kapi juurde ilmus, ta sealt ka lahkus. Mina sorteerisin oma ja laste riideid terve nädala vähemalt 10 korda. Iga korraga taas tõdedes, et asju on liiga palju ja tuleb veel terve kotitäis kõrvale panna. Lõpuks sain ma kaks kotti lasteriideid ja enda riided mahutasin ühte pisemasse kohvrisse ja ühte kotti. Kaasa said võetud absoluutne koorekiht kõikidest suveriietest. Mida meeles pidada, kui pakid riideid?
  • Arvesta kliimaga. Hispaaniasse kolides jätsin maha kõik talvejoped, paksemad pusad, sallid ja muu sellise. Arvestades, et ilm on vahel ka tuuline, siis poistele võtsin kaasa õhemad joped ja endale paar tagi. 
  • Üle ei tasu pingutada. Pigem võtta vähem, kui rohkem. Kui tunned, et midagi on puudu, siis saab alati koha pealt osta. 
Millest ma puudust olen tundnud?
  • Kui me Madridi jõudsime, siis tundsin, et oleks võinud rohkem mõelda, et mis asjad omavahel kokku sobivad. Kuna Madridis oli suhteliselt külm, siis oleksin tahtnud pikemaid pükse ja tagi kanda, aga selgus, et need, mis mul kaasas olid, ei sobinud väga omavahel kokku. Seega hea oleks pakkimisel arvestada, et võtaksid kaasa asjad, mis ka omavahel kokku sobivad.

Ravimid. Ma haarasin kaasa absoluutselt kõik ravimid, mis mul vähegi olemas olid ja sain ühe pisema kotitäie. Samas, kui ravimeid tuleb ikka kodu pealt kokku korjates terve kohvritäis, siis peaks pisut mõtlema, et mida ikkagi reaalselt vaja võib minna. Arvesta, et ka tee peal on apteegid. Kindlasti tasuks ka perearstile kõne teha ja uurida, mida tema soovitab kaasa võtta?
Millele tähelepanu pöörata?
  • Mul läks Hispaanias vaja kreemi, mis Eestis sain ma ainult perearsti poolt väljastatud retseptiga. Õnneks oli see siin käsimüügis, aga kindlasti tasuks mõelda, et mis on need rohud, ilma milleta hakkama ei saa. Seega see hobusesalv võib ja võib ka mitte olla, aga prioriteet number 1 on hädavajalikud ravimid.. Kohe kindlasti ei taha sa Hispaanias kell 2 avastada, et sul on jube kiirelt mingit ravimit vaja, kui kõik apteegid on kinni. Ja ära unusta retseptiravimeid.
  • Kui on autosõit, siis tasuks igaks juhuks kaasa haarata valuvaigisteid, midagi iivelduse vastu, antiseptikut ja plaastreid. 
Tehnika. Telekad, DVD-mängijad ja muu sellise võiks ideaalis maha jätta. Meie võtsime kaasa oma läpakad ja telefonid. Ja kui need olid pakitud, siis kõik juhtmed, mis nende seadmete külge käivad. Autoga sõites on autolaadija kindlasti hädavajalik vidin. 

Hügieen ja muu selline. Tervet vannituba ei tasu kaasa vedada. 
  • Hambaharjad ja hambapasta.
  • Ideaalne hetk sorteerida kogu vannitoa sisu ära. Võta kaasa asjad, mida ka reaalselt kasutad ja mis kõige rohkem meeldib. Arvestades, et shampoonid ja ihupiimad on üldjuhul suurtes pudelites, siis see tähendab, et nad võtavad üsna palju ruumi. Mõtle hoolikalt, mida võtta ja mida jätta. 
  • Niisked salvrätikud. Mitu pakki. Igal pool kulub ära.
Laste mänguasjad. See oli kusjuures üks keerulisemaid kohti, sest lastel pole oma asjadest pooltki nii kerge loobuda, kui täiskasvanutel. Seega kõigepealt said välja sorteeritud asjad, millest nad 100% olid nõus loobuma. Need viisime ära Uuskasutuskeskusesse. Seejärel tegime kaks hunnikut. Üks hunnik läks vanaema juurde hoiule ja teises olid asjad, mis kaasa võtsime. Seda viimast hunnikut sai päev päeva jooksul hõredamaks tehtud, kuni lõpuks õnnestus asjad kahte pisemasse kasti ära mahutada. 

Jalanõud. Püüdsime võimalikult vähe kaasa võtta. Üks paar tenniseid, üks paar sandaale, üks paar kõrge kontsaga kingi. Ehk siis enamuse jätsime maha. Alati saab juurde osta, kui vajadus tekib!

Mis veel? Võtsime kaasa käterätid. Igale üks. Tekid ja padjad said kaasa mahutatud. Need suured pehmed kotid tulid kasuks ka nendel öödel, kui oli vaja autos ööbida. Kitarr! Ilma selleta ei olnud ma nõus Eestist lahkuma. Samuti mõned erilisemad raamatud. Triikraua võtsime ka kaasa..ma enne mainisin neid piinlikult sirgeks triigitud särke. Sellepärast. Kõik, mis autole vajalik. Tung ja varurehv ja igaks juhuks ka kanister, kuhu 5 liitrit kütust ära mahuks. Meil vaja ei läinud, aga parem karta, kui kahetseda.

Kaasa peaks võtma asjad, ilma milleta elada ei saa. Kogu oma elu pole lihtsalt võimalik auto pagasiruumi ära mahutada. Seega kahjuks tuleb vähemalt mõneks ajaks loobuda oma küünlakollektsioonist,  25 paarist kingadest ja kohe kindlasti sellest vintage diivanist, mis sa 5 aastat tagasi oma elutuppa ostsid. 


Rahu

Viimastel päevadel on olnud väga palju ringi sõitmist ja mitte nii palju ägedaid uusi elamusi. Kuna ma pole jõudnud vahepeal kirjutada, siis mõtlesin, et teen väikese kokkuvõtte viimaste päevade eredamatest hetkedest.

23ndal andsime üle oma Estepona korteri võtmed. Tunded olid segased. Ühest küljest oli hea meel, et üsna pea saame me ikkagi majja, sest korteri neli seina olid meie poistele üsna ahistavad. Teisest küljest tähendas võtmete üleandmine, et on aeg jätta mõneks ajaks hüvasti Esteponaga, mis oli meile paari nädalaga väga südamelähedaseks saanud. Aga elu on seiklus ja aeg on uuteks väljakutseteks.

Pärast viimaseid toimetusi Esteponas suundusime Manilvasse. Manilvas oli meil järgnevaks kaheks ööks broneeritud hotellituba. Kohale jõudes panime paar hädavajalikku kotti põrandale ja vaatasime hotellitoa üle. Ilus oli. Aga seepi ei olnud. Õnneks merevaade kompenseeris selle puudujäägi. 

Vaade hotellitoast

Pärast seda kiiret ringi hotellitoas ning veel kiiremat ringi hotelli wifi-s, mis otseloomulikult oli aeglasem kui tigu 30 kraadises kuumuses mööda asfaldit libisedes, otsustasime minna Primarki. Primarkist olin ma Kentile jahunud juba viimased paar päeva. Kes ei tea, mis on Primark, siis pildi saab silme ette nende veebilehelt: www.primark.com. Aga lühidalt öeldes on see pood, kus saab üliodavalt riideid ja jalanõusid. Reaalsuses oli Primark nagu Rootsi H&M jõulujärgsel allahindluse perioodill, kus riided vedelevad igal pool suurtes läbisobratud hunnikutes ja turistid proovivad riideid selga keset poodi, sest kes see ikka viitsib seal proovikabiinide järjekorras oodata, et ühte särki selga proovida. Vahe oli selles, et siin nägid töölised kõvasti vaeva, et need turistide poolt läbi sobratud riided taas ilusatesse hunnikutesse panna. Me veetsime seal lõpuks 3 tundi ja kuigi me läksime sinna ideega Kentile plätud ja päikeseprillid osta, siis me lahkusime sealt nii, et kõik said midagi ja Kent jäi tühjade kätega. 

Primarki saak. Püksid 3 eurot. Batmani särk oli 5 eurot, Chrisi särk 4 eurot.

Tennised 4 eurot


Järgmise päeva veetsime Marbella politseijaoskonda sõites ja sealt tagasi sõites. Väga sisukas päev! Vähemalt õhtu oli tore ja sai lõõgastuda hotelli taga asuvas basseinis.

Mänguväljak Marbellas

Blogi kirjutamise koht

Manilva rand

Manilva

Manilva hotelli taga asuv bassein


25ndal saime lõpus kätte maja võtmed, kus me oleme kuni septembri keskpaigani. Lõpuks saime auto pealt maha visata kõik need kotid, mis juba 20 päeva seal pagasiruumis 25 kraadises kuumuses haudunud olid. Hämmastav, kui palju kraami ühe auto pagasiruumi mahub. Lõpuks oli pool elutoa põrandat meie kotte täis. Kui kotid olid maha tõstetud, siis tegime taas väikese tiiru Marbella politseijaoskonda(taas ebaõnnestumine) ja seejärel suundusime La Canadase kaubanduskeskusesse, et Kent saaks lõpuks endale plätud ja päikeseprillid ja et osta koju süüa. Missioon õnnestus ning me lahkusime nädala toiduvaruga ja märkimata ei saa ka jätta Kenti silmade sära, mis tema polaroidklaasiga päikeseprillide tagant õrnalt näha oli.

Minu oma 3 eurose Primarki kübaraga. 



Politseijaoskonna chill



Viimased kaks päeva oleme olnud kodus ja tegelenud enese sisseseadmisega. Otsustasime, et võtame paar vaba päeva ja puhkame. Eile hommikul ärkasin üles, taevas oli sinine, päike paistis ja kusagilt kaugusest kostus kuke kiremist. Lapsepõlv tuli meelde. Need imelised hommikud, kui hea oli olla ja ilusad ilmad kestsid nädalaid. 

Vaade maja tagant

  • Eesti-Hispaania
  • Rohkem kui 5000km autosõitu.
  • Uued inimesed, võõras keel
  • Pidev kolimine, kuni leiame omale elamispinna
  • Kliimamuutus, suur kuumus

Ma usun, et iga lapsevanem on vähemalt kord elus teinud selle vabanduse, et no ma tuleks küll kohvi jooma sinuga, aga mu lapsed…

Seega kui me istusime koos Kentiga laua taga ja planeerisime oma reisi läbi Euroopa, siis tekkis ka meie peas küsimusi. Kas meie lapsed, kes juba teekonnal Tartu-Tallinn-Tartu on tagaistmel tüdimusest sõgedaks läinud ja suurest vihast meid oma mänguasjadega loopima hakanud, saavad hakkama autos istumisega enam kui 5000km? Kuidas mõjub lastele täiesti teine kliima, uued inimesed ja uus kultuur? Kas nad saavad hakkama sellega, et me pidevalt kolima peame?



Kuidas me nendele küsimustele vastasime? Variante oleks ju tegelikult mitu. Kas vastata kõigile eitavalt või negatiivselt ja jätta reis ära, sest ilmselgelt ei saa lastega nii pikka reisi ette võtta ja äkki neile ei meeldi Hispaania kliima või hoopis tõdeda, et kuna me polnud varem lastega 5000km autoga maha sõitnud ja teise riiki kolinud, siis tegelikult ei oska me ühelegi küsimusele vastata. Kuidas me saame ette teada, kuidas mõjub lastele kliimamuutus? Kui Eestis saab suvi otsa ja tuleb sügis ja vihma sajab päevade viisi, siis lapsed kohanevad ja on siiamaani hakkama saanud. Panevad kummikud jalga ja vihmajope selga ja elu läheb edasi. Ju siis saavad hakkama ka Hispaanias. Ainult kummikute asemel on plätud ja vihmakeebi asemel päikesekreem. Mida ma öelda tahan on see, et pole mõtet üle muretseda ja liigselt paanikat teha. Alles tegutsedes saad aru, kuidas lapsed käituvad või kohanevad. Ja siis saab lahendusi leidma hakata. 

Aga kuidas meil siis läks?

Kuidas lapsed autosõidu üle elasid?
Juba esimese päeva õhtul oli selge, et lapsed suudavad kiirelt kohaneda. Kui Lätis ja Leedus küsisid nad päris palju, et kuna me kohale jõuame, siis Poolas said nad juba aru, et enne õhtut hotelli ei jõua. Kui väsimus tuli peale, siis läks olukord pisut pingelisemaks ja neil tuli omavahel rohkem kiusamist ette, aga nad said ilusti oma probleemid lahendatud. Teine päev sõidus oli juba kõvasti kergem. Lapsed olid endale mingid tegevused leidnud. Arvestades, et me polnud väga ettevalmistanud ja lastele tegevusi välja mõelnud, mida nad auto peal teha saaks, siis olid nad ülitublid ja väga leidlikud. Näiteks mängisid kaelapatjadega padjasõda. Esimene öö autos magada oli vanemale pojale pisut keerulisem, aga ka selle sai ta ühe ööga selgeks. Seega pärast Veneetsiat oskas ka tema üpris hästi öö autos mööda saata. Lühidalt asi kokku võtta. Lapsed nautisid väga kogu teekonda läbi Euroopa. Neile oli kogu reis sama meeleolukas ja arendav nagu meilegi. Kindlasti tasuks enne teele minemist natuke ette mõelda, mis oleksid tegevused, mida lapsed autosõidu ajal teha saaksid. Näiteks pliiats ja paber või värviraamatud. Sõltuvalt vanusest ka näiteks ristsõnad. Meie otsustasime, et multikad ja arvutimängud hoiame lastest eemale, et nad ka peale ekraani autoaknast välja vaataks. Muidu oleksid nad kõikidest ilusatest vaadetest ilma jäänud. 

Tegevused, mida autosõidu ajal leiutati.

Veneetsia

Lapsed Itaalias mänguväljakul

Lapsed Itaalias pitsakoha ees. Kell suhteliselt hiline, aga tuju oli hea.

Hommik pärast ööd autos.

Kliimamuutus?
Nojah! Päike paistab ja iga päev saab ujumas käia. Chris on umbes kaks korda öelnud, et liiga kuum on. Rohkem kommentaare mul pole.

Modellid

Suvi Esteponas. Lapsed naudivad kuumust


Lapsed esimest korda ookeani ääres


Marbella. Kiusame Kenti

Iga kord, kui me ranna lähedale jõuame, siis lendavad sandaalid jalast ja joostakse kohe vette



Uus keskkond, võõras keel?
Lapsed võtavad hämmastavalt kiiresti keele suhu. Juba esimestel päevadel ütlesid nad poes kassiiridele “Hola” ja tänaseks oskavad juba ilusti öelda aitäh, palun jäätist või vett, lähme jne. Inimesed on siin hästi viisakad ja abivalmid ning jumaldavad lapsi. Politseijaoskonnas teevad politseionud lastele mustkunstitrikke ja jagavad komme, tänaval kõik naeratavad lastele ja taksojuhid lehvitavad.

Sushi House. Super elamus koos lastega Esteponast.


Pidev kolimine?
Kui kohas, kuhu me läheme on bassein ja telekas, kus multikaid näidatakse, siis on nad üliõnnelikud. Rohkem kommentaare pole :)

Manilva

Estepona



Lapsed on kogu selle tripi jooksul meeletult arenenud ning teineteist rohkem hoidma hakanud. Nad on iseseisvamad ja asjalikumad. Seega vahel on mõistlikum lihtsalt tõdeda, et on küsimusi, millele saab vastused leida ainult tegutsedes. Kui väga üle pabistada, siis jäävadki unistused unistusteks ja siis kunagi mõtled tagasi, et ma oleks oma elu parema meelega hoopis kusagil mujal elanud, aga lapsed…
Welcome to Gibraltar!!

Kuna me eelmine päev olime ära unustanud, et me ei ole Eestis, kus keset päeva saab interneti teenusepakkujat vahetama minna, siis mõtlesime, et oleme täna targemad ja alustame oma päeva varem, et enne kella kahte vanalinna Orange esindusse jõuda.

Meie peas nägi plaan suhteliselt ideaalne välja. Stardime kodust kell 12.30 ja kella üheks oleme juba Orange esinduses. Reaalsus oli aga see, et kui me kodus 12.30 välja astusime, siis märkasime, et meie kodu lähedal olev tänav on kinni pandud ja sinna on ööga laat tekkinud. Ja kui sinu kodu lähedale on juba midagi uut tekkinud, siis ilmselgelt peab seda lähemalt vaatama…mis siis, et sul pole ei aega, vajadust ega sularaha…

Laat ise oli nagu laat ikka. Kahel pool tänavat olid toredad müüjad, kes pakkusid kõike alates puu- ja juurviljadest lõpetades teepuru ja hoidisteni. Hindadest nii palju, et kilo maasikaid sai kätte 1 euroga, lastele lühikesed püksid 5 euroga ja päikeseprillid või rahakoti 12 euroga.

Estepona turg


Kuna meil aga ikkagi pisut kiire oli, siis tegime väikese tiiru ja lidusime auto peale tagasi. Lapsed viimse hetkeni üritasid meid kommileti ja jäätiseauto poole tirida, kuid lõpuks andsid nemadki alla ja järgnesid meile…

Seejärel suundusime kesklinna poole, et ikkagi lõpetada missioon leida siin päikese alla endale mõistlik teenusepakkuja. Ma küll ei tahaks seda parkimist rohkem mainida, aga kuna see oli põhjus, miks me peaaegu hiljaks jäime, siis tuleb see teema ka kergelt taas üle käia. Nimelt olin mina roolis ja otsisin pingsalt kohta, kuhu parkida. Lõpuks leidsin kusagil sisehoovis midagi, kus olid küll kollased jooned, kuid tundus, et vast kannatab ikka ära see pool tunnikest. Silt näitas, et kauba peale- ja mahalaadimise koht, aga parkimiskohtade ees ei tundunud ühtegi suuremat ust olevat. Hakkasime juba auto juurest eemale minema, kui märkasime, et puksiirauto veeres kohale, sõitis meie auto taha ja kaks vahvat politseinikku astusid sealt välja. Kent haaras võtmed ja istus autosse. Ma veel jõudsid hüüda, et helista, kui parkimiskoha leiad ja juba ta lendas. Samal ajal tuhises sealt veel 2-3 autot minema. Politseinikud naeratasid muhedalt ja istusid tagasi oma puksiirautosse. 

Mina ekslesin mööda vanalinna ja proovisin õiget tänavat üles leida. Kell hakkas vaikselt juba kahele lähenema. Aja planeerimine on meil ikka väga tasemel. Seekord meil aga vedas ja jõudsime pisut enne sulgemist ikka läbi hüpata. 2GB netti saime 15 euro eest…parem ikka, kui 1GB eest 10 euri.

Siis oli meil aga taas kiire, sest kella 5ks olime lubanud külas olla Hispaanias elavatel eestlastel ja enne seda tahtsime Gibraltarilt läbi hüpata. Seega autole hääled sisse ja suund Gibrlatari poole.

Gibraltarile pääsemiseks tuli läbi piiripunkt, kus küsiti dokumente. Pärast kõiki neid piiripunkte sai lõpuks ometi passe näidata. Tegelikult hakkasid mul käed täiega värisema, sest ma ei suutnud oma imepisikesest kotist ID-kaardi üles leida ja ma siis seal pabistades sobrasin oma kotti kord ühte ja siis teistpidi läbi. Mina selle piirivalvuri asemel oleks küll kahtlustama hakanud, et äkki on lapsed varastatud või on pagasiruumis kilo kokaiini. Õnneks leidsin oma ID-kaardi üles ja meid lasti ilusti läbi.

Vaade Gibraltarile


Ma võrdleks Gibraltarit laupäeva hommikuse Maximaga, kus just kuu kõige kõvemad allahindlused algasid. Ülerahvastatud ja  suhteliselt pisike, avarate vahekäikude asemel on kitsad teed, kus sa pead mööda mahtuma tädikestest, kes oma hiigelsuurte kärudega sulle vastu sõidavad. Ainult Gibraltaril on kärude asemel rekkad ja suured kahekordsed bussid. Nüüd pane keset Maximat veel üks hiigelsuur kivi, et seda ruumi veelgi vähendada ja saadki enam-vähem sama tunde kätte.



King of the rock

Europa Point


Kui nüüd välja jätta see, et seal oli tõesti meeletult kitsas, siis on Gibraltar väga vinge koht, kus ringi uudistada. Meil polnud muidugi eriti palju aega, seega me väga ei uudistanud…pigem proovisime võimalikult kiiresti võimalikult palju ära näha. 

Mis meelde jäi?

  • Käisime “Europe Pointis”, kus kiikasime Maroko poole ja kannatasime jõhkrat kuumust. Aga vaade oli vinge!
  • Parkimisega ei olnudki probleeme. Kuigi kõikides foorumites on meeletult palju kirjutatud sellest, kuidas lihtsam on minna jala või bussiga, sest ruumi parkida pole, siis meie leidsime ühe hotelli parkimismaja, kus tund parkimist maksis 1 euro. Lisaks sellele oli see 500m kaugusel keskusest, seega sellega läks meil korda. Lihtsam, kui Esteponas, kus parkimismaja on närune maaalune kolgas, parkimine keeruline ja kitsas ning maksad tunni eest 2 euri. 
  • Inglismaa keset Hispaaniat. Kahekordsed punased bussid, punased telefoniputkad, koolivormidega lapsed lobisevad kooli ees, inglise lipud lehvivad kõikjal. Kõik nii nagu päris.
  • Alkohol on odav! Ma väga alkoholi ei joo, aga ma panin nagu vana alkohoolik ühest alkopoest teise ja kutsusin Kenti vaatama, et kui odav ikka pudel rummi või brändit on.
  • Kütus on odav. 0.70 senti liiter diislit.
  • Pitsa oli üli hea. Me väga pikalt Gibraltaril ei peatunud, sest meid oodati külla. Seega võtsime enne lahkumist pitsat. Parim pitsa, mida ma oma elu jooksul söönud olen!
  • Parkimisplatsilt ei saanud välja. Masin sõi ainult naelu ja minu kaardist keeldus. Seega jooksin tagasi sinna pitsakohta, kus ülihead pitsat sai ja vahetasin kahjumiga enda kaks eurot naelade vastu. Aga ei huvitanud! Vähemalt sai lõpuks pärast poolt tundi jauramist selle pileti sinna masinasse topitud ja edukalt ka välja võetud.
Ühes alkoholipoes müüdi sellist jooki, nagu "Lõunamaine". Kahjuks oli pood ise kinni. Ehk järgmine kord õnnestub endale ka üks pudel soetada. 






Aga tegelikult oli väga lahe! Kuna me oleme Gibraltarile üsna lähedal, siis tõenäoliselt lähme sinna üsna pea tankima.


Siis oli aeg edasi minna. Me olime niigi hiljaks jäämas, seega kimasime kiirelt Gibraltarilt välja. Tegelikult ei saa nii öelda, sest reaalsus oli see, et me uimerdasime piiripunktist välja, aga no pärast seda kimasime. Taas nägime pisut teistsugust linna ja inimesi. Meid võeti väga lahkelt vastu ja taas jätkus juttu kauemaks. Rääkisime nii eestlastest Hispaanias, NIE numbri taotlemisest ja kuulujuttudest, mis Hispaania paberimajanduse koha pealt levivad, laste kooli panemisest ja sellest, kuidas meil väga enam aega ei ole ja peame kiirelt tegutsema. Ja ärist ja tööst. Taaskord väga ägedad ja toredad inimesed. Koju jõudsime alles südaöö paiku. Meeldejääv päev.