See kuumusepahvaks, mis Itaalias autost välja astudes meid endasse haaras oli jalustrabav. Seni oli olnud soe. Lühikesed püksid ja t-särk oli juba Poolas mõeldav. Itaalias oli temperatuur mõned kraadid üle 20ne. Aga päike paistis halastamatult helesinisest pilvitust taevast. Haarasime ujumisriided ja hüppasime basseini. Külm vesi tõmbas pildi hetkega selgeks ja me mõistsime, et ei ole ikka päris suvi. Eestis tähendab kuum ilm seda, et sa oled oodanud 2 kuud, et suvi ometi ka kodumaale jõuaks. Seega on vesi tasapisi soojeneda jõudnud ja ootused vastavad reaalsusele. Lastel oli muidugi üli lõbus ja nemad oleks iga poole tunni tagant uuesti külma vette hüpanud.
Tõmbasime lapsed basseinist välja ja läksime riideid vahetama, et Veneetsiasse minna. Läksime üle pika pika silla, mis juhatas meid sinisilmseid turiste otse kõige kallima parkla ukse ette. 24h 30 eurot. Ilma tunnihinnata. Pargid pool tundi, maksad ikka 30 eurot. Minusugune ihnuskoi käskis Kentil kähku parem parkimiskoht otsida. Aga paremat parkimiskohta siinpool silda ei leidunud. Ja kuna ma endiselt ei suutnud oma peas 30 eurot mõistlikuks mõelda, siis tuli idee parkida auto teisele poole silda ja tulla bussi või rongiga. Mõeldud tehtud. Kõigepealt suundusime parklasse, kus ühtegi parkimiskohta ei olnud ja onu näppu viibutades ja “no no no, reservaatio” pomisedes meid parklast välja ajas. Parkisime siis piiretes väljapoole tee äärde, maksime parkimise eest euro ja hakkasime paari minuti kaugusel asuvasse bussipeatusesse jalutama. Buss oli just ette veerenud, seega jooksusammul hüppasime bussi peale. Proovisime maksta ka bussijuhile, aga see ei õnnestunud seega läksime tasuta üle.
Veneetsia oli tõesti kaunis. Lapsed aga ei hinnanud seda ilu. Neid absoluutselt ei huvitanud arhitektuur, mis meid ümbritses. Seega lõpuks nägi meie Veneetsia tripp välja selline, et me jooksime mööda kaldaääri ja ajasime teineteist taga, tõmbasime lapsi vee äärest ära, kui nad üritasid vett katsuma minna või suvaliste paatide peale trügida.
Kõrghetk oli see, kui me kogemata avastasime pargi, kus oli laste mänguväljak. Kenneth oli alates Itaalia esimestest kilomeetritest rääkinud mänguväljakust, seega võite ette kujutada, mis rõõm teda valdas, kui ta puude vahel kiike nägi. Ja meie saime lõpuks istuda rahus.
Oht oli meist kümnete meetrite kaugusel. Siis oli aega mõelda, mida ma siis ikkagi nägin. Kui me olime teinud esimesed sammud mööda kaldaäärt, siis püüdsid meid kinni mustlased või hindud, kes proovisid meile enekapulki müüa. Ja nad varitsesid meid iga nurga taga. Praegu järele mõeldes oleks ju võinud osta. Ikkagi ainult 5 eurot. “Half a price” nad ütlesid oma vigases inglise keeles. Kui me nendest mööda saime, siis märkasin ma neid imeilusaid rõdusid, kus olid imeilusad pisikesed lauakesed ja toolikesed. Ja ma lubasin endale, et kui ma uuesti Itaaliasse tulen, siis me võtame hotelli, kus on just sellised imeilusad rõdud ja ma saan hommikul üles ärgata ja seal kohvi juua ja elu nautida! Ja siis märkasin ma Gondoleid. Tänapäeva Gondolijuhid hoiavad ühes käes aeru ja teises telefoni, et Facebooki teavitusi kontrollida ja oma sõpsidega tsättida. Veneetsia lõppes sellega, et hüppasime bussi peale ja palvetasime, et see oleks õige buss. Oligi! Jeee!
Kell oli juba õhtu ja meil olid kõhud tühjad. Ja kuna me olime Itaalias, siis ilmselgelt läksime me pitsat sööma. Menüüst me sõnakestki aru ei saanud, aga õnneks oskas seekord üks töötaja inglise keelt ja me võtsime kõige populaarsema ja siis 4-juustu pitsa. Päev lõppes meil oma ööbimiskoha ees pitsat süües, mis oli loomulikult fantastiline. Seejärel kobisime voodisse. Internet oli jälle halb ja uni tuli sekunditega.
0 kommentaari:
Postita kommentaar