Hommikul kell 8.16 ületasime Hispaania piiri. Öö oli möödunud kohutavalt. Kent oli sõitnud enamus teed, sest öösel kiirteel sõitmine tekitas minus paanikat. Vaatamata sellele, et võimalus oli, ei õnnestunud mul öösel tunnikestki magada.
Kiirteede koha pealt jäi tegelikult nii mõndagi rääkimata.
- Kui sa kord juba kiirteele satud, siis sealt pääsemine on üsna keerukas. Tõenäoliselt mitte siis, kui sul on tark GPS. Meil aga ei olnud tarka GPS-i ja see oskas meile tasuta teid arvutada ainult sel juhul, kui me tasuta teel ka olime. Ehk siis kuigi meil oli plaan enamuse teekonnast tasulisi kiirteid vältida, siis see plaan ebaõnnestus.
- Kiirteedel on üsna kallid söögikohad. Ja veel kallimad tanklad. 1.50 liitri diisli eest oli üsna valus välja käia. Bensiin oli veel kallim. Aga odavam oli kiirtee äärest osta, sest kiirteelt välja sõitmine ja tagasi peale sõitmine maksis rohkem.
- Kiirteel ei saa turisti mängida. Kui ma tahtsin Prantsusmaa tuledemerest pilti saada, siis peatumise kohad olid hästi kõrgete piiretega.
- Prantsusmaa teed. Sa sõidad mäest üles. Sõidad ja sõidad ja sõidad. Kui lõpuks mäest üles jõuad, siis algab langus. 130km/h, kilomeetrite pikkune langus. Seest tõmbab õõnsaks ja kõrvad lähevad lukku. Ainuke viis asja vältida on nina kinni panna ja puhuda.
- Eriti hale on, kui sa arvad, et sa oled ikka hullult tubli tüdruk ja sõidad oma 4 liitrise Audiga 130ga kiirteel ja siis mingi pisike Fiat, mis peaks nende külgtuultega üldse lendu tõusma ja Prantsusmaa poole liuglema, sinust nagu mingist seisvast postis mööda paneb.
- Lapsed! Kui esimene öö oli Chris-Henril raskusi autos magamisega, siis seekord oli olukord kõvasti parem. Chris ärkas kokku umbes paar korda öösel. Kenneth saab “parima autos magaja” auhinna. Kui auto liikuma hakkas, siis Kenneth jäi magama. Kuni Hispaania piirini. No problemo.
Vaatamata nigelale ööle oli tuju hea. Lõpuks ometi Hispaania!
Meid ootas ees ligi 600km maanteed. Plaan oli kohale jõuda umbes pool 3.
Hispaania maastik oli vinge. Austria hallikad kivimid olid asendunud oranžikatega, mis tegi vaatepildi mäeseintele veelgi ägedamaks. Tõusud ja mõõnad taaskord. Mäe tippudes oli temperatuur jahedam, langustel taas kõrgem. Kord olid kõrged puud, siis jälle madalad. Tasapisi hakkas ka kaktuseid puude vahele ilmuma. Kõrvad oli taas lukus ja süda läks pisut pahaks, kui 130km/h vabalangemine algas. Mul oli jälle hirmus, aga kuna Kent oli niigi enamuse ööst sõitnud, siis oli minu kord roolis olla. Hoidsin kõvasti roolist kinni ja vaatasin, kuidas Fiatid minust 90 kraadistes kurvides mööda panid. Aga teed olid mõnusad ja laiad.
Jep! Paanika Hispaania kiirteedel :D
Lõpuks tuli Madrid. Varem ei julgenud ma isegi Tallinnas sõita. Nüüd ma olin korraga linnas, kus elab rohkem, kui 3 miljonit inimest. Et linnast läbi saada, tuleb sõita mööda 4 realist kiirteed. Teed on paksult autosid täis ja ridade vahetus käis 120 km tunnikiirusega. Aga kõik olid viisakad ja lasid ilusti vahele. Kõik toimis nagu kellavärk. Kui oli rida vaja vahetada, siis seda sai teha ilma närvitsemata. Keegi ei lasknud signaali, kui viimasel hetkel avastasid, et rida saab otsa ja kähku kusagile vahele sibasid.
Ja kui ma lõpuks kiirteelt maha sain ja kuidagi imemoodi oma hiigelsuurt autot nendel kitsastel teedel ära ei mõlkinud, siis selgus, et GPS pani mööda ja me olime 30 minuti kaugusel õigest sihtpunktist. Kuna ma olin enne seda ka teinud nendel kitsastel teedel ühe valepöörde, mistõttu ma ka ühele autole julmalt ette sõitsin, et õigesse ritta saada, siis minu närvid olid selleks hetkeks pingul, kui kitarrikeeled ja ma peatusin ühes bussipeatuses, et Kent saaks asja üle võtta. Selgus, et GPS juhtas meid keset Madridi linna, kuigi oleks pidanud viima meid Madridi äärelinna. Mis seal ikka, telefon taskust välja, roaming sisse ja Google Mapsi abiga olime 30 minutiga oma peatuspaigas. Väsimus oli suur ja kell oli juba hiline. Kohale jõudsime planeeritud ajast mitu tundi hiljem. Aga tuju oli ikka hea. Ajasime oma heade sõpradeha juttu ja siis läksime magama. Hea oli magada pikali voodis koos tekkide ja patjadega.
0 kommentaari:
Postita kommentaar