Liisbett: Miks mu lapsed ei oska mängida?

Miks mu lapsed ei oska mängida? Avastasin end veel mõnda aega tagasi üsna tihti selle üle mõtlemas. Just eile nägin artiklit teemal, et mida sa pead tegema selleks, et su laste kujutlusvõime hakkaks tööle. Ma pean ausalt tunnistama, et ma kahjuks seda artiklit ei lugenud, sest..internetimured. See viimane on ka põhjuseks, miks ma vahepea ära kadusin. Ikka elus! :)  Aga see pani mind mõtlema oma laste peale.

Kui nüüd minna ajas tagasi, siis veel detsembris käisid lapsed väga aktiivselt lasteaias. Ja detsember oli ka see kuu, kui Kent esimest korda pikemale India reisile läks, mis tegi minu mõneks ajaks üksikvanemaks. Ja kui sa oled üksikvanem, siis pöörad oma lastele palju rohkem tähelepanu. Sest juhtumisi pead üksivanemana 100% lastega seonduvatest asjadest ise ära tegema.

Hommikul viisin ma lapsed lasteaeda ja õhtul läksin neile järgi. Kuna me elasime linnast 15km kaugusel, siis üsna palju kulus päevas aega ka niisama autos olemiseks. Lapsed olid pärast lasteaiapäeva üsna emotsionaalsed ja väsinud ja kuna ma pidin veel õhtul ka süüa tegema meie hiigelsuurele perele, siis ei jäänud palju aega lastega tegelemiseks. Ehk siis päeval olid lapsed lasteaias ja õhtul jooksid mööda kodu ringi ja elasid end välja. Kuna lasteaed ei ole koht, kus joosta ja karjuda, siis tehti seda kodus. Toona oli see ainus mäng, mida neile mängida meeldis.

Vanaema juures kaarti uurimas. Enamus õhtuid sai vanaema juures veedetud :)

Mingi hetk jäid nad koju. Ma usun, et see oli kunagi jaanuari keskpaiga kanti, kui ma neid enam lasteaeda ei viinud. Kent oli taas pikemalt Indias ja mul ei olnud otsest vajadust iga päev linnas käia. Ma tundsin, et mina vajan rutiinist puhkust ja lapsed ka. Mis siis edasi sai? Lapsed olid korraga kodus ja ei osanud midagi oma eluga ette võtta. Lasteaias oli mingi kindel süsteem, mille järgi nad toimida oskasid ja nüüd olid nad korraga kodus ja segaduses. Teineteist nad ka kuigi hästi ei tundnud. Nagu selgus, siis olid nad nii palju lasteaias ja nii vähe kodus, et polnud aega selgeks teha, kes see teine põngerjas on, kes koos minuga elab. Huvitav. Nad püüdsid kuidagi koos siis hakkama saada, aga enamuse ajast nad tülitsesid ja kiusasid. Ja siis mina püüdsin neile tegevust leiutada, et nad kuidagi koos hakkama saaksid. Üks tahtis joosta niisama, teine mingite reeglite järgi ja kui midagi  valesti läks, siis mõlemad kisasid. Ja nii hommikust õhtuni. Kuna mul vahepeal oli ka rahu ja vaikust vaja, siis panin nad multika ette. See andis mulle päevas 2 tundi õndsat rahu, et ma saaks tööd teha. Ülejäänud aeg tuli läbi elada ja kuidagi asjad läbi kisa toimima panna. 

Mõned kuud hiljem müüsin ma maha oma teleka. (Sellest, miks ma teleka maha müüsin, mõni teine kord. Huvitab lugu.) Seega teleka ees multika vaatamine jäi ära..Kuna mul endiselt oli vaja tööd teha, siis hakkas neil tasapisi mingid mängud tekkima. Aga ikka ei midagi erilist. Sõidutasid oma mänguautodega ja tegid hüppekaga radasid. Enamus ajast ikkagi tagaajamist. Vahepeal tuli ka iPad appi, kui kisa liiga suureks läks. Seega kui neil ikka liiiiga igavaks läks, siis oli meil abivahend olemas. Aga edusamme oli näha. Nad oskasid juba teineteisega arvestada ja said mõnede probleemide lahendamisega ise hakkama. Muidu tuldi kogu aeg minu juurde. 

Lumi sisustas ka aega!

Niisiis! Kui me kolisime Hispaaniasse, siis pidime paar nädalat korteris olema. Majas nad kuidagi toimisid. Kui midagi muud teha ei olnud, siis jooksid ringi. Siin aga oli neli seina igal pool ees. See oli esimene kord, kui ma nägin, et neil on tõsiselt igav. Neil oli kohe nii igav, et nad kõndisid ühest toa otsast teise ja jaurasid, et iigaaaav ooon….Kuna meil telekas oli, siis panime hispaania keelseid multikaid. Mõtlesime, et no vähemalt õpivad hispaania keelt. Ikka asjalik tegevus ju.

Kui me nüüd majja kolisime, siis oli meil üsna mitu probleemi. Meil polnud internetti, millega saaks videosid vaadata. Meil polnud kanaleid, kust telekat vaadata. Mis siis saab? Alguses ma nägin, et nad on üsna nõutud, sest kõik nende tavapärased tegevused ei olnud kättesaadavad. Rattad jäid Eestisse. Nendega nad sõitsid muidu meil tundide viisi kodus. Joosta ka ei saanud, sest siin ei ole piisavalt ruumi selleks. Ja korraga käis nagu mingi klõps läbi ja nad hakkasid mänge leiutama. Kõige suuremas igavuses hakkas midagi nende ajus tööle!! Ma ei tea, mis see on, aga ma olin seda väga pikka aega oodanud. Kui enam mitte midagi ei ole. Kui ema ja isa tegelevad tööga. Kui internetti ei ole. Kui telekanaleid ei ole. Alles siis hakkab fantaasia tööle! 

Seega vii oma laps äärmusliku igavuseni ja ta hakkab lõpuks leiutama. Ma olin kogu aeg vaadanud, et mis jama on, et mu lapsed ei oska mängida. Kui me väikesed olime, siis mängisime, et piimapukk oli bensiinijaam ja ratastega käisime tankimas. Vedasime piimapuki otsa kanistitega vee ja vooliku. Ja siis lasime rattakettide peale “bensiini”. Mõistlik. Ketid hiljem roostetasid, aga siiamaani on meeles. Tegime kivikestest suuri linnasid ja kujutasime ette, kuidas inimesed seal sees elavad. Ja nüüd minu lapsed….annad neile võsa ja nemad ei oskagi seal kogu seda imelist maailma näha..

Aga meil ei olnud nutitelefone ja internetti. Telekas ei olnud laste asi. See oli täiskasvanute asi, millest õhtul püha vaikuse saatel Aktuaalset Kaamerat vaadati. Ja vanemad tegid päevad läbi tööd. Seega me olime üksi ja meil oli vaja tegevust leida.

Mul on nii hea meel näha, kuidas mu lapsed mängivad koos malet ja on teinud endale suure maailma oma autode jaoks. Üks auto elab ühes toa otsas ja teised lähevad talle sünnipäevaks külla. Ja et mida sünnipäevaks kingitakse ja mis torti pakutakse. Ja nii vinge on vaadata lapsi sipelgaradu mööda käimas ja uudistama, et sipelgapesas on sõdurid ja töölised. Ja vaadata, kuidas lapsed õpivad ja arenevad ja oskavad ka üksi olla. Ilma et kogu aeg oleks vaja emme-issi poole vaadata ja kisendada, et IGAV ON!

Hämmastav!. Võttes käest asjad, mis peaksid meile tegevust tekitama, panevad meid hoopis päriselt tegutsema.