Mai kuu Andaluusias
Alates hetkest, mil meie auto esirattad Hispaania piiri ületasid ei ole möödunud päevagi, kui keegi ilma kohta ei küsiks. Ometi ei ole ma ühtegi postitust ilmale pühendanud. Seda viga tuleb parandada.
Vaade Madridi suunas.
Eestis ma kogu aeg ootasin. Kõigepealt ma ootasin, et sügis lõppeks ja vihma asemel lund hakkaks sadama. No seda peab üsna kaua ootama, mõni aasta on juhtunud, et ei tulegi maha. No tuleb, aga sulab kohe ära! Siis kui lumi maha tuleb, siis ma hakkan ootama, et ta ära sulaks. Kui ta siis lõpuks ära sulab, siis ma ootan esimest sooja ilma, et saaks paljajalu mööda kuuma rannaliiva joosta. Siis tuleb lõpuks piisavalt kuum ilm, et mööda kuuma rannaliiva joosta, aga sel päeval on mul jube kiire ja ma ei jõuagi randa ja siis ma hakkan jälle sügise lõppu ootama. 9 kuud püüan ma üldse mitte ilmaennustusi vaadata ja siis 3 kuud vaatan iga päev. Kõige raskemad olid need hetked, kui nädal otsa lubas, et kolmapäeval tuleb hea ilm ja siis päev enne ilmaennustus muutub ja lubab hoopis veel nädal otsa vihma. Kindel sai olla ainult ühele. 26 juuli on raudselt hea ilm. Alates ajast, mil minu noorem poeg sündis ei ole sel päeval Eestis ükski aasta vihma sadanud. Vähemalt mitte seal, kus me oleme sünnipäeva pidanud.
Niisiis! Esimesed 3 päeva Hispaanias sadas vihma. Kui esimestel päevadel ilma kohta küsiti, siis oli kohe tunda, kuidas teisel pool toru hääl natuke uhkemaks läks, sest too aeg oli Eestis tõeline suvi.
Viimane päev, kui me korralikku vihmasadu nägime oli siis, kui me Torremolinosest lahkusime. Poodidesse sisenedes oli tükk tööd, et nende kiviplaatide peal mitte pikali kukkuda. Libisemise vastu panid osad söögikohad enda uste ette papitükid, mis aga üsna kiirelt läbi ligunesid ja seega ka ise libedaks muutusid. Kenneth leiutas enda jaoks üsna lõbusa mängu ja libises kogu tee kodu ukseni Kenti käe otsas kord ühtepidi ja siis teistpidi.
Torremolinos ja vihm
Alates sellest päevast on vihma sadanud täpselt ühe korra Manilvas ja see kestis umbes 5 minutit.
Esimene päev Esteponas. Eelmine päev oli veel vihma sadanud.
Esimesed päevad vaatasin ma vanast harjumusest kogu aeg aknast välja taeva poole. Hommikul ärgates tõmbasin esimese asjana kardinad eest ja põrnitsesin tükk aega taeva poole üritades mõnd pilve leida. Kui ma mõne leidsin ja rõdu peal seiste kuidagi jahe tundus, siis ma toppisin end korralikult enne õue minekut riidesse, sest Eestis võis ilm mõne minutiga kardinaalselt muutuda. Seega tuli alati valmis olla. Siin juhtus aga nii, et ma läksin õue ja kõrbesin. Isegi, kui pilved olid ja päikest näha ei olnud, siis oli ikka kuum. Seega esimesed päevad nägin ma selline välja:
Täisvarustus. Tagi ja pikad püksid ja mul oli veel pikkade varrukatega pluus seal all.
Kohanemine võttis aega. Alguses ma ikka vaatasin ilmateadet, kui me teise linna läksime. Ja hoidsin iga kord pusad läheduses, et kui juhtumisi külm tuul kusagil välja peaks ilmuma. Lõpuks ma sain aru, et siin vist ikkagi ei lähe see ilm nigelamaks.
Siin ma olin juba natuke targem.
Jep! Lõpuks ma sain pihta, mida selga panna.
Kuidas siis ilm on?
No siit tuleb nüüd põhjus, miks ma ilmale postitust pole pühendanud. Kentiga just arutasime, et kuidas Eestis sai kellegagi kohtudes paar sõna ilmajuttu ka puhutud, siis siin ei kujutaks ettegi, et keegi tuleks külla ja siis hakkaks korraga ilmast rääkima. Sellest lihtsalt ei ole midagi rääkida. Vähemalt praegusel hooajal.
Ilm on kogu aeg hea. Hommikul ärgates on taevas sinine ja päike särab. Ja nii õhtuni välja. Mõni päev on tuuline, mõni päev mitte. Aga halba ilma ei ole olnud. Õhtuti on meeletult kaunid päikeseloojangud. Hiigelsuur päikesekera vajub vaikselt mägede taha. Pärast seda läheb taevas pisut pilvisemaks ja siis hakkab valgus pilvede vahel ägedalt mängima. Vahel on taevas üleni roosa.
Öösiti on mägedes meeletult suured tuuled. Meil on väljas selline pöörlev asi, mille peal riideid saab kuivatada. Mõni kord on üsna keeruline sinna öö hakul riideid peale panna, sest iga kord, kui uue hilbu haarad, siis hakkab see suure tuule käes meeletul kiirusel pöörlema ja siis on tükk tööd, et seda ühe koha peal hoida.
Ja siis tulevad tähed. Kui putukaid ei kardaks, siis läheks viskaks muru peale pikali ja vahiks tundide viisi seda ilu. Aga ma kardan. Seega jäävad järele aiatoolid. Seal siis saab pikutada nii kaua kuni tuul kõrvades vilisema hakkab. Pärast seda vahin magamistoa aknast nii kaua kuni uni peale tuleb.
Aga praegu kõik! Ma pean Kentile lennujaama järgi ruttama. Lapsed on täna iga tunni tagant kella juurde jooksnud ja vaadanud, et kas me saame juba minema hakata.
