Liisbett: Kuidas ma oma esimesest ja viimasest töökohast minema jalutasin

Täna on olnud väga rahulik päev. Kuni septembrini ei pea mõtlema ei laste kooli ega ka elukoha peale. Seega otsustasin ma lõpuks ette võtta nädal aega erinevates nurkades seisnud kohvrid ja kotid. Aeg oli nendest riided lõpuks välja võtta ja enamuse neist pessu visata. Kuu aega kinnistes kottides ja kuumas pagasiruumis seisnud riided ei lõhna just kõige paremini. Seega täna on olnud koristuspäev. Ja kuna koristamine pole just minu lemmiktegevus, siis ma pikemalt sellel teemal ei peatuks.

Räägin parem sellest, kuidas ma töötuks jäin. Lugu minu esimesest ja viimasest töökohast.

Meie esimene laps sündis aastal 2009, kui ma olin just saanud 19 ja lõpetasin keskkooli. Täpselt nagu planeeritud, sündis Chris 3 kuud enne eksameid. Kui me arutlesime selle üle, et kas on mõistlik aeg laps saada, siis meie loogika oli, et viimased kolm kuud keskkoolis on nagunii ainult konsultatsioonid. Ja beebid ju magavad ainult. Aega eksamiteks õppida küll ja veel. Hahaa. Seega Chris oli 3 kuune, kui mina eksamitel olin. Kent tõi mu kooli ukse ette ja tegeles 6 tundi Chrisiga seni, kuni mina kirjandit kirjutasin, Teine laps sündis aasta ja 5 kuud hiljem. 

Seega kui 2012 aasta suvi hakkas lähenema olin mina nelja seina vahel lapsi kasvatanud juba 3 aastat ja kuna lapsed sügisest lasteaeda läksid, siis otsustasin mina, et on aeg tööle minna. Asusin tööle Tartu kesklinnas ühes lokaalis ettekandjana. Minu eesmärk oli töötada seal aasta aega ja siis vaadata edasi, mida oma eluga ette võtta. 

Esimesed nädalad olid meeletult rasked. Jalad olid pidevat paistes ja katkised ja selg valutas. Kuna just oli alanud turismihooaeg, siis olid lauad pidevalt paksult ülerahvastatud ja äsja tööle asunud teenindaja jaoks oli seda kõike liiga palju hallata. Lõunapausid olid kõige hullemad. Igal teenindajal oli kokku 8 lauda, iga laua taga oli 4 tooli. Seega kujuta nüüd ette, kuidas kell saab 12 ja korraga istub sinu piirkonda üle 30ne inimese, kes kõik tahavad KOHE süüa. Mitte minutitki hiljem, sest neil on kiire. Ja arvet tahetakse silmapilkselt pärast taldriku tühjendamist. Ja ikka eraldi. Ja ikka kaardiga. Ja siis sa seisad seal laua taga kuni kõik oma kaardid välja otsivad ja ühekaupa maksavad ja samal ajal mõtled sa nendele suppidele, mis köögis juba ära viimist ootavad…Ja siis sa näed, kuidas mõni püsti tõuseb, sest ta ei jõua enam oma tellitud sööki ära ootada. Ja kogu see hullumaja kestis päeva kõige kuumemal ajal(välikohvik) 3 tundi! Jalad valutasid, istuda polnud aega, juua polnud aega., süüa polnud aega. Esimene söök oli mul tavaliselt pärast tööpäeva lõppu. Fastersi kanarull!

Lõpuks aga harjud ja hiljem olid lõunapausid pigem kiire sprint pika maratoni jooksul. Ei midagi keerulist. Kõik toimis nagu kellavärk.

Pärast paari esimest keerulist kuud hakkas mulle see töö meeldima. Ettekandja tööst on palju õppida. Kuidas suhelda ja kuidas hästi kiirelt erinevatest inimtüüpidest aru saada. Kõik inimesed ei ole ju sama labidaga löödud. Kes soovis väga sirgejoonelist teenindust, kellele läks peale “ma olen su parim sõber järgnevad 2 tundi” teenindus. Mida paremini inimesi tundma õppisid, seda suurem oli jootraha, mida sulle jäeti. Ja inimesed olid minu teema. Üksi teenindades ei teeks muidugi ühtegi klienti õnnelikuks. Seega teine hea õppetund oli meeskonnatöö. Kogu ettevõtlus saab toimida ainult tänu meeskonnatööle. Hea läbisaamine ja teineteise mõistmine on meeskonnatöös ülitähtsad. Üksainus nõrk lüli võib kogu süsteemi kokku kukutada. 

Kuigi mulle see töö meeldis ja ma olin selle üsna osav, õnnestus mul 9 kuu jooksul saada 2 käskkirja ja lisaks veel hunnik muud jama. Kuidagi õnnestus mul juba oma esimesel kuul närvi ajada asutuse peakokk, kes seda asutust toona juhatas ja kelle pilli järgi kõik asjad liikusid. Ja vähemalt mulle tundus, et ma ei suutnud lõpuni välja tema silmis ühtegi plusspunkti saada…

Kõik algas sellest, et meil käis asutuses testostja. Testostja väitis, et ma olevat oma töökaaslasega ligi 10 minuti juttu ajanud ja talle mitte tähelepanu pööranud. Lõpuks oli ta läinud kellegi teise piirkonda, kes olevat talle siis toonud jahtunud söögi. Ehk siis katastroof. Kuna mina olevat tema toidu jahtumises sama palju süüdi, kui see teenindaja, kes temaga tegelema pidi, siis pidin ma kirjutama seletuskirja ja maksma kinni 1/4 tema söögiarvest. Mina kirjutasin siis seletuskirja sellest, kuidas mul samal ajal oli hallata enam kui 8 lauda ja mul kohe mitte mingil juhul ei saanud olla vaba aega niisama mulisemiseks 10 minutit. Maksimaalselt oleks mul aega olnud mõned sekundid, et midagi kiirelt küsida. Ja kuna mul täpselt samal ajal oli olnud ka mingi apsakas toidutellimusega ja minu piirkonda oli istunud mingi tähtis toidukriitik või keegi siis ma tegelesin oma probleemide lahendamisega ja menüüde otsimisega. Ja üleüldse ei ole normaalne, et inimesed peavad kõike tähele panema, kui nad eelmine õhtu on lahkunud töölt kell 4 hommikul ja siis järgmine hommik  peavad juba 10nest tööl olema. Enda õiguste eest seismine ei olnud vist äsja tööle tulnud ettekandja poolt kõige kavalam lüke. Oleks pidanud selle 5 euri kinni maksma ja elu oleks lill olnud. 

Mõnda aega sai isegi rahus tööd teha. Siis oli mingi teema sellega, et ma läksin oma sinise lehe aegu tööle, et mingi suurem laud ära teenindada, sest kedagi teist polnud võtta. Juhtus aga nii, et kuidagi jäi kogu laua katmine hilja peale, seega ei jõudnud mina oma tavainimese riided vahetada vormi vastu ja seega juhatasin ma nad sisse nii nagu ma olin. Kuna nad aga teenindusest keeldusid ja ütlesid, et kui neil midagi vaja on, siis nad küsivad seda korrus allpool asuvast baarist, siis ma otsustasin, et mida ma ikka seda vormi selga toppima hakkan. Olen siis niisama ja ajan juttu, kuni on vaja laud ära koristada. Järgmine päev kutsuti mind siis laua taha ja teatati, et ma olen rikkunud igasuguseid erinevaid lepingu punkte ja et kliendid olid saatnud kirja, kuidas nad oleks tahtnud mind vormiriietuses näha. Ma palusin seda kirja näha, aga mingil põhjusel ei tahetud mulle seda näidata. Nii ma siis sealt laua tagant käskkirjaga lahkusin. Kogu au selle eest läks meie uuele vahetusevanemale, kes mind vist sama vähe sallis nagu peakokk. Oleks ma vaid eelmine õhtu aimanud, et see kuri pilk minu suunas võib mulle jama kaela tuua. 

Vahepeal sain ma veel pika loengu selle eest, et ma tund aega enne sulgemist enam õlut ei müünud. Alates tööle asumisest oli mulle öeldud, et tund enne sulgemist läheb baar kinni. Kuna ma ei teadnud, et see polegi mingi kindel reegel, siis ma loll mainisin seda peakokale. Suuuuur viga! Selgus, et see oli tööliste poolt kunagi iidamast aadamast paika pandud ja juhatus ei teadnudki midagi sellest reeglist. Ma siis püüdsin juhatajale selgeks teha, et see on vajalik. Baarmanid on ka inimesed ja neil läheb oma ala puhastamiseks ja jookide varumiseks veel rohkem aega, kui köögis kokkadel. Ja et kui see nii ei oleks, siis nad saaks alles tund aega hiljem töölt minema. Selle peale öeldid mulle, et jumala pohhui(täpselt nii öeldigi) nendest baarmännidest. Kui keegi veel lukustatud ukse taga kolgib, siis tuleb talle ka uks lahti teha ja müüa, mida iganes ta soovib. 

Pärast seda jama ei makstud mulle välja mu boonuseid, mida ma väga väga paljude töötundidega välja oli teeninud. 

Ma juba eelnevalt mainisin, et teenindajaid polnud enam kusagilt võtta. Pärast suvehooaega pudeneb neid iga kuuga. Need, kes pudeneda ei taha, need lasti pärast esimest apsakat lahti ja nii siis on lõpuks alles mõned vanemad ja mõned uuemad. Ka kõik kokku liites liiga vähe. Nii sai mul siis töötatud terve nädalavahetus kõige hullemates piirkondades, sest uusi ei saanud sinna panna, sest nood ju ei oleks suurte laudadega hakkama saanud. Ühe sellise nädalavahetuse viimasel päeval tulid minu juurde selle päeva viimased kliendid ja küsisid, et mis vahe on meie maja GIN’il ja Bombay GINíl. Kuna meile just see sama hommik öeldi, et Gordon’s on otsakorral ja müüge Bombay’d, siis ütlesin viisakalt, et vahet ei ole ja soovitasin siis Bombayd. Viga! Selgus, et neil on 20 senti hinnavahe ja kui nad arve said, siis polnud nad just kõige õnnelikumad. Seisime koos vahetusevanemaga leti taga ja püüdsime koos kuidagi olukorrale lahendust leida, kuid nad polnud meie põhjendustega rahul ja lahkusid üsna tusaselt. 

Tööle naasin ma ülejärgmine päev…ehk siis esmaspäeval. Kohe sisse tulles sain ma aru, et miski on väga valesti. Selgus, et need samad kiendid olid saatnud kirja, kus nad väitsid, et ma olevat neid petnud, et oma käivet suurendada. Ausalt! Mul polnud mingit soovi neid paarikümne lisasendi eest petma hakata. Meil lihtsalt hakkas maja gin otsa saama. Ma järgisin korraldusi. Peakokk aga sama ei arvanud ja lasi mulle väljastada käskkirja, kus pandi mulle süüks firma maine rikkumine. Tegelt? Meil polnud enam ei majaveini ega majagini ja me juba tegime nalja, et kui nüüd viimased suhkrutükid otsa saavad, siis peame vist pakiga hakkama lauale viima seda ja mina rikun firma mainet sellega, et soovitan üht või teist GINí? See kliendi saadetud kiri pandi ka kööki seina peale ja keelati maha võtta. Üks kokkadest korra võttis, kuid see pandi sinna sama kiirelt tagasi. Nimi oli varjatud. Äkki mõtlesid, et ma olen mingi psühhopaat ja lähen otsin selle kirja kirjutaja üles. Aga ma olen siiamaani tänulik, et vahetusevanem, kellega ma koos selle leti taga seisin mind kaitsta püüdis. 

See käskkiri oli viimane piisk karikasse. Ma leppisin sellega, et ma töötasin kuus enam kui 200 tundi, ma leppisin selle näruse palgaga ja olematute töövahenditega. Ma leppisin sellega et kokad saavad keset ööd taksoga koju sõita ja meie alamklassi teenindajad pidime öösel kell 4 raha säästmise eesmärgil rattaga koju väntama. Ma leppisin sellega, et meile näkku naerdi ja kuidas toimus eraldi koosolek, et kuidas me peaksime käituma, kui ametkonnad kohale veerevad. 

Aga kui ma olen järjest teinud tööd nejapäevast laupäevani. Hommikul kella 11st kuni öösel kella 4ni. Kaks päeva nendest teisel korrusel. Ilma teelusikateta ja dessertkahvliteta, sest keegi oli otsustanud need nädalavahetuseks kusagile pulmalauda viia. Ilma majaveinide ja suhkrukuubikuteta. Ilma pitsideta. Ilma abita. Ja siis heidetakse mulle ette, et ma olen rämedalt rikkunud firma mainet? Ja nii ma siis läksin oma lahkumisavaldusega juhataj juurde. Viskasin talle selle lauale ja lahkusin. Natuke hiljem tuli teenindusjuhataja minu juurde ja andis mulle paberid ning ütles, et ma pärast puhkust enam tagasi ei tuleks. Ma pidasin veel oma sünnipäeva seal. Ma olin broneerinud ühe suurema laua 10nele. Esiteks viidi mind üle teise lauda. Teenindajale, kes meiega tegeles oldi öeldud, et kui me kasvõi ühte lauda või tooli liigutame või kui meid tuleb rohkem, siis jään mina ilma oma palgast. Palju õnne sünnipäevaks, eks ole?

Teate millest mul kõige rohkem kahju oli? Sellest, et ma oma lubadust endale rikkusin. Ma panin endale eesmärgiks olla seal ühe aasta. Aga lõpuks lahkusin sealt pärast 9 kuud. Aga olid ajad. Aitäh ühele töökaaslasele, kes koosolekul pärast minu lahkumist oli minu eest seisnud ja öelnud, et mis sellest ettevõttest saab, kui parimatel minna lastakse…Aitäh sulle!

Sellest, mis edasi sai juba järgmine kord. 

Mõned pildid sellest ajast. Palju neid ei ole. Enamus ajast olin ma tööl. 

Chris-Henri

Siis, kui ma olin lahkumisavalduse sisse andnud. Pildil 23.a.

Siis, kui Kentil veel pikad juuksed ja nahktagi oli.

Kenneth. Kuna mind enamus ajast kodus ei olnud, siis olid lapsed päris palju koos Kentiga.