Liisbett: Tasuta rehvid ja imeilus Tarifa. Kent Indias, kolmas päev

Tarifa

Et Nüüd kõik oleks selge ja arusaadav, siis rehvi sõitsin ma äärekivisid ignoreerides katki Tarifal, mis on minu praegusest kullakallist kodust umbes 60km kaugusel. Kuna oli pühapäev ja kõik on siin maal pühapäeval suletud, siis minu toredad sõbrad majutasid mind Algecirases, mis on Tarifalt 20 km, et järgmine päev oleks lihtsam ja kiirem asjad korda ajada. 

Õhtu möödus mõnusalt väga toreda seltskonna keskel. Öösel aga ei tulnud mul üldse und. Esiteks mõtsklesin ma üsna pikalt, miks keset lage pistikupesa on. Seejärel arutlesin ma selle üle, kas homme Tarifale jõudes on mu auto pakkude peal või on endiselt kolmerattaline. Ja isegi kui mul õnnestus korraks magama jääda, siis äratas Chris mind üles. Lapsed üldse mängisid öö otsa meritähti ja keerasid end kord selili ja siis kõhuli ja siis Chris otsustas üldse keset ööd üles ärgata, istuli tõusta ja siis vastasuunas pikali kukkuda. Seega ma avastasid, et mu kõrval oleva padja peal on nüüd siis jalad… Kuum ja lämbe oli ka. 

 Hommik oli aga üsna mõnus. Ma nägin üle pika aja taevas pilvi, mis oli üsna põnev vaatepilt. Sõime Hispaania traditsioonilist hommikusööki, mis polnud kohe üldse tervislik, aga üsna maitsev. Hommikusöögi lõppedes oli taevas juba selgeb ja päike väljas, seega lapsed hüppasid vette ja mina jäin oma kolmandat kohvitassi tühjendama lootuses, et silmad ehk sellest kofeiinist kergemaks lähevad. Pärast neljandat tassi ei olnudki enam nii väsinud olla.

Startisime kodus kell 12 kindla plaaniga rehv alla saada. Astusime esimesse kohta sisse ja seisime järjekorda. Üsna pea sai Ardi ka löögile ja siis nad seletasid seal midagi hispaania keeles. Mingi hetk olin ma jumala veendunud, et nad teevad nalja selle üle, et ma rehvi puruks sõitsin, sest Ardi näitas minu poole ja siis mõlemad naersid. Hiljem selgus, et Ardi rääkis tüübile loo, kuidas ma lastega hääletasin ja ta mind peale võttis ja nüüd mind aidata üritab. Esimeses kohas polnud sellest loost palju kasu, sest minu “hiigelsuuri” 17 tolliseid rehve saab ainult tellimisega ja meil polnud kaks päeva aega oodata. Aga vähemalt juhtatai viisakalt meid järgmisesse kohta, kust omakorda juhatati meid järgmisesse kohta. 

Sel hetkel ma juba mõtlesin uue auto ostu peale. Parkimiskohad on Audi jaoks liiga väikesed, rehvid on Audi jaoks liiga väikesed, võimalus, et keegi su auto ära rihib on liiga suur. Seega üks korralik vanaraua vääriline Ford oleks siin ideaalne. Rehvid on õige suurusega, parkimiskohad on õige suurusega ja kui keegi sulle ka parklas sisse targurdab, siis mõlgid ju ainult kaunistavad vanarauda… Aga samas kiirteel sõites on ehk liiga ebaturvaline. Mis on auto, mis oleks väga turvaline kiirteel aga samas poleks mõlgid ja kriimud probleemiks? Tank?

No igatahes astusime me lõpuks sisse ühte töökotta, kus me hakkasime kuhugi jõudma. Tüüp pakkus meile uut rehvi ja siis ühte kasutatud rehvi suhteliselt mõistliku hinna eest. Aga veel enne saatis meid paari kohta, kus ta arvas, et on võimalik veel parema hinnaga saada. Järgmisest kohast saadetigi meid Mercedese esindusse, kust meile tasuta 17 tolline kasutatud rehv näppu visati. Saate aru..ma ei suutnud oma silmi uskuda. Huvitav, kas Audi esindusest oleks meile tasuta uus rehv antud? Me siis sibasime selle toredusega tagasi üleeelmisesse töökotta, kus lubati rehv kohe peale panna aga…siis selgus, et see rehv on katki. Ma olin reaalselt juba õnnest lakke hüppamas ja siis korraga selline pauk. Seega võtsime me ikkagi selle variandi, mis ta meile algselt pakkus. Ta otsis meile sobiva rehvi, pani selle peale ja tasakaalustas. Seega missioon edukalt lõpule viidud. Saime korras rehvi veljele peale ja suundusime Tarifa poole.

Lapsed vaatavad, kuidas rehvi peale pannakse.

Kohale jõudes selgus, et autol on kõik kolm rehvi endiselt alles ja nüüd sai ka neljas peale pandud. Üks mees tuli veel oma veljevõtmega polte pingutama. Ütles, et ta eile õhtul oli vaadanud, et meil auto jäi sinna ja siis täna kui nägi, et me askeldame auto juures, siis mõtles, et tuleb ka appi. 

Ehk siis emotsioonid olid laes. Ma olen väga tänulik Gerlile, kes viitsis koos lastega eelmine päev bussiga koju loksuda ja Ardile, kes mind siis järgmine päev mööda remonditöökodasid sõidutas ja geniaalse jutu kokku luuletas, tänu millele me saime ühe ainsa päevaga rehvi alla. Ja siis veel kõikidele, kes kaasa elasid. Taas üks mälestus, mida jagada :)

Kuna ma olin eelmine päev lubanud, et kui rehv korda saab, siis ma lähen lastega Tarifale, siis tegime selle ka ära. Jalutasime Tarifa tuulises vanalinnas terve tunni ja klõpsisime hunnikutes pilte. 

Kunagi oli linn ümbritsetud kivimüüriga. Kolmest sissepääsust üks on säilinud. Värav vanalinna. "Puerta de Jerez"

Sancho IV. Tarifa vallutaja

"Castle of Tarifa"

Popeye the Sailor

Uks San Mateo kirikusse

San Mateo kirik.

Kindlasti oli tund aega väga lühike aeg, et vanalinn läbi kõndida. Aga nagu selgus, siis ajalugu tundmata õnnestus mul koos poistega kõik kõige olulisemad ajaloolised vaatamisväärsused üle vaadata. Aga üks on kindel. Linn oli turiste täis. Eriti hästi saab sellest aru siis, kui mööda tänavaid sõidad autoga. Kui enamus autod keset päeva põlevate tuledega vastu sõidavad, siis on turistid. 

Siia tuleme veel tagasi! Ma lugesin, et see on üks populaarsemaid sihtpunkte surfaritele. Seega ehk proovime ka järgmine kord... 

Teel koju tagasi peatusime veel korra tee ääres. Sõidu pealt on väga keeruline neid ilusaid vaateid imetleda.

Ja siis lõpuks jõudsime koju!