Kuidas laste kommiraha pealt kokku hoida?

KOMMID!!!
Eile oli siis see päev, kui me läksime oma esimesele kultuuriüritusele siin Hispaanias. Cabalgata. Ausalt öeldes ei olnud meil õrna aimugi, kuhu me täpselt läheme ja mis seal toimuma hakkab. Meile lihtsalt öeldi, et sealt puudumine peaks olema  seadusega karistatav ja seal visatakse hunnikutes komme. Ja üks korralik eestlane ei saa ju ometi puududa peolt, kus tasuta asju saab. Seega seadsime oma sammud Algecirase suunas.

Kohale jõudsime sinna juba pärastlõunal, sest meie toredad sõbrad kutsusid meid grillpeole. Ma nüüd tahaks ära mainida, et tegemist on kõige toredamate ja külalislahkemate inimestega, kellega mul on au olnud tutvuda. Kui meie Kentiga oleme sellised “tundke ennast nagu kodus ja kapis peaks veel kohvi olema” inimesed, siis nemad on sellised “äkki tuleksite pärast seda toredat 2 ja poole tunnist seisumaratoni veel meie poole pool 11 öösel külla, et juttu puhuda ja grilliha küpsetada” inimesed. Ulme!

Kui me eelpeolt hakkasime Cabalgatale minema, siis selgus, et ma olen ainuke, kes on piisavalt kaine, et rooli istuda. Kuna minu orienteerumisoskus on nigelam, kui minu matemaatikaoskus(mis oli keskkoolis 2), siis ma veits pabistasin. Põhjusega! Kui ma esimese seltskonna olin kohale viinud ja tagasi suundusin, siis ma pöörasin pärast esimest ringi valesti ja olin seega sunnitud GPS-i kasutama. Mõtlesin, et no vähemalt ma jõuan siis kunagi kohale. Vale! Juhtus hoopis nii, et see GPS juhatas mind tagasi kiirteele ja sealt mingi ilmatuma ringiga läbi kõige kitsamaid tänavaid tagasi. No jah! Ma ikkagi ju jõudsin. Aga seal kiirteel oli küll tahtmine see risuhunnik aknast välja visata. Aga ma ei visanud. Nüüd see siis kükitab seal kindalaekas ja ei ole kindel kas ta kunagi veel päevavalgust näeb.

Nagu suurele üritusele kohane olid kõik lähedalasuvad teed kinni. Seega parkisime pisut eemale ja kõndisime sihtpunkti jala. Mis on muidugi minu jaoks hämmastav on see, et kui tavalisel suvalisel teisipäeval pole parkimiskohta võimalik leida, siis eile leidsime selle esimese minutiga. Aga see selleks…

Algeciras
Parkisime auto ära ja jalutasime ülejäänud tee. Liitusime suurte rahvamassidega ja liikusime vooluga kaasa. Endiselt polnud mul õrna aimugi, mida ma täpselt vaatama lähen. Seega hoidsin oma silmad lahti ja vahtsin igaks juhuks igale poole. 

Esimese asjana hakkasid silma pisikesed tulipunaste huultega hispaania tüdrukud, kes olid selga tõmmanud enda uhked karnevalikleidid. Ma siis mõtlesin, et järgmiseks aastaks soetan endale ka ühe sellise..Seejärel hakkas meile vastu tulema need müügimehed, kes kogu oma äri on üles ehitanud nõnda, et lapsed kisades ja karjudes oma lapsevanemate käest kinni haaraks ja nende juurde tiriks. Nende letid vilkusid tuledesäras ja nende käes olevast püstolist tuli muusika saatel mullimeri. No milline laps suudaks vastu panna? Ei suutnud meie omadki.


Ilmselgelt on lapsed oma saagiga rahul
Pärast neid hakkasid rahvamassid aina tihedamaks minema seega oli üsna raske kõike ümber toimuvat tähele panna. Kogu fookus oli suurel maanteel. Kahel pool teed olid perekonnad ja sõpruskonnad püsti pannud oma telgid ja ritta seadnud oma toolid. Elu kees! Kes grillis, kes avas veinipudeleid, kes tegi süüa. Kogu varustus oli kohale veetud. Kui alguses tundus, et need on müügipostid, siis üsna kiirelt sai selgeks, et see kõik on enda jaoks. Vinge!

Kohale jõudes oli tänav veel tühi. Aga õhus oli tunda, et kohe kohe! Laste pilgud olid suunatud kaugusesse ja näha oli, et nad ootavad. Meie lapsed ei oskanud midagi oodata. Samal ajal pinisesid nemad oma mullipüstolitega. Nende mullimasinad tegid ümbruskonna paksult mulle täis ja korraga oli vaatepilt veelgi maagilisem. Möödus vaid mõni minut, kui nad juba endale ühe hispaania poisist sõbra said, kes oma mullimasinaga tuli neile appi. Ju siis tundus talle, et kolmekesi on ikka ägedam! Chris käis iga natukese aja tagant küsimas, et “emme, mida ta ütles!”. Kust mina peaksin teadma. Saatsin meie toreda ja kõige sõbralikuma Gerli tõlgiks. 


Sõber vasakul
Ja siis korraga hakkas pihta. Kõigepealt tulid hobused. Ja hobuste peal istusid ilusad puhvis kleitidega tüdrukud. Pärast hobuseid tulid need toredad tegelased, kes selle ära koristasid, mis hobused teele maha jätsid... Ja siis hiigelsuured täispuhutavad multikategelased lendlesid läbi õhtu. Kõrvulukustav muusika täitis õhu ja inimesed hakkasid muusika rütmis liikuma. Pärast täispuhutavaid olevusi oli maskottide kord. Ma imestan, et kuidas nad selle kuumuse käes kokku ei kukkunud. Mul oli isegi lühikeste pükste ja t-särgiga kuum. Neil oli paks ja raske ja karvane kostüüm. Aga kõik nad naeratasid ja tantsisid. Ju siis tundsin rõõmu, et saavad osa olla nii suurest südmusest. Julgemad lapsed jooksid oma lemmiktegelaste juurde. Kes pildistama, kes niisama näppima, kes hakkas kaklema. 



Keegi peab ju seda tööd ka tegema...













Ja korraga hakkasid kõik oma kotte välja otsima. Vaatasin kaugemale ja nägin õhus komme lendamas. Tasapisi liikusid lähemale suured autod, kus istusid peal karnevalikostüümides lapsed. Iga auto oli erinevalt kaunistatud, kuid üks oli kindel..iga auto pealt hakkas komme lendama. Ja korrraga sai kogu karneval endale uue tähenduse. Lihtsalt koha peal seismine asendus võistlusega, mille nimi on “Kes kõige rohkem komme suudab kätte saada”. Laste mullitajad kadusid põõsa alla ja mäng võis alata. 

Ülielevil lapsed!
Alguses ei osanud me midagi teha. Seisime ja lootsime, et visatakse meie poole ka. Mõned lendasidki ja siis oli kõvasti jooksmist, et need kätte saada. Liiga keeruline! Seejärel hakkasid lapsed lehvitama ja “Hola, hola” karjuma. Toimis natuke rohkem. Aga ikka mitte piisavalt. Kaks või kolm kommi ühe auto kohta on ikka liiga vähe. Siis otsustasime Kentiga, et vilistame, karjume ja teeme koos lainet. See toimis kõige paremini. Kuna me olime aga tee äärest natuke eemal, siis visati meie poole ka komme üsna suure jõuga. Mis tähendas omakorda seda, et siis tuli laine kähku ära lõpetada ja peitu pugeda, sest klaasist kommidega vastu pead ei ole üldse tore saada. Lapsed olid muidugi üli elevil. Jooksid ja haarasid kõikjalt komme. Ja siis tõid kähku mulle kotti. 

Siis tuli meil uus plaan. Ronisime läbi põõsa tee äärde, kuhu enamus komme lendas. Kuna seal olevatel lastel olid kotid kõige rohkem punnis, siis tuli sama strareegia käiku lasta. Ju siis ei olnud see nende esimene Cabalgata. Seal piisast sellest, kui poisid hüppasid ja karjusid ja lendaski kümneid komme otse nende jalgade ette. Seal seista oli mudugi veel hullem. Minu töö oli lihtsalt kotti hoida ja üritada kommirahega mitte pihta saada. Mis muidugi ei õnnestunud, seega sain ma minutis vähemalt 10 kommiga vastu pead. Lapsed said ka, aga neil ei olnud sellest sooja ega külma. Peaasi, et komme saab. Lõpuks ma otsustasin sealt tee äärest jalga lasta, sest mu kott oli juba üsna raskeks läinud. Ronisime tagasi läbi põõsa ja seisime oma vanadele kohtadele. Hea oli kommirahest kaugemal olla.

Lahinguplats...

Chris ja Kenneth lehvitavad ja onu viskab komme.
Üsna pea oligi karneval läbi. Otsustasime auto poole liikuma hakata. Oli juba pimedaks läinud. Nagu ma eelnevalt mainisin, siis kutsuti meid veel afterpartyle grillima. Lapsed istusid põrandale ja kallasid oma saagi maha. Ja siis imetlesid ja sobrasid. Mulle tuli mardipäev meelde, kui kõige põnevam hetk oli see, kui lõpuks oma suurt kommihunnikut sai imetlema hakata. Koju jõudsime umbes pool 2. Chrisi viimased sõnad enne magama minekut olid, et ärge meie komme ära sööge. Kuidas me oleksimegi jõudnud. Aasta jagu karamelle ja mälestus kogu eluks! Korda läinud päev!


Kommid kommid kommid.

Kas Eestis võiks ka midagi sellist olla? Mul on tunne, et suurematele on paju suurüritusi. Õllesummer, erinevad laulu- ja tantsupeod, kontserdid. Aga lastele midagi sellist, mis jääb elu lõpuni meelde…



0 kommentaari:

Postita kommentaar