Tundub, et eilses postituses oli liiga palju negatiivsust ja elu otsustas mulle õppetunni anda. Et edaspidi positiivsem olla.. Või ehk peaks süüdistama hoopis Kenti, sest tänane päev ei alanud kohe mitte üldse kohviga voodis. 

Pole kuidagi teemaga seotud, aga...hahahahahahaaa!!

Päev algas hoopis sellega, et ma ärkasin üles ja terve köögipõrand oli vett täis. Ei ei! Pidage hoogu. Ei olnud poisid süüdi selles katastroofis. Hoopis Kent üritas voolikut välja vedada ja nagu kõik eelnevad katsed, lõppes ka see veeuputusega. Ta muidugi ise seda ei teadnud, sest kui tema välja läks, siis polnud voolikul veel midagi häda. 

Mõtlesin, et panen kohvi jaoks vee keema, kuid siis otsustasid lapsed, et võiks libeda põranda peal liugu lasta. Kui ma suure kisaga nende poole astuma hakkasin samal ajal püüdes neile selgeks teha, et libe kivipõrand ei ole koht, kus võiks iluuisutaja karjääri alustada, siis vantsisid nad üsna õnnetute nägudega sealt minema ja mina jäin seda õudust sealt kokku lükkama. Endiselt ei saanud kohvi!

Pärast köögipõranda suurpuhastust õnnestus mul siiski endale kohvi teha, kuid selle nautimisest ei tulnud midagi välja, sest need samad kaks inglinägu olid juba viimased 5 minutit kisendanud, et kui nad kohe midagi süüa ei saa, siis nad…viskasin neile mõlemale virsiku hammaste vahele, et nad enda lauset lõpetada ei saaks ja vantsisin kööki vaaritama. No tahaks lihtsalt rahulikult kohvi juua…

Pärast söömist oli Kentil aeg tööle minna. Ma juba mõtlesin, et panen lapsed multika ette ja hakkan õndsas “üksinduses” kohvi jooma, kui korraga kostus aknast auto ketramise häält. Korra käis isegi peast läbi, et kas naabril abi vaja ja siis uuesto…Kenneth pistis pea uksest välja ja kisendas üsna rõõmsa häälega, et “ISSI AUTO EI LÄHE TÖÖÖLEEEE!”. Ma olin selleks hetkeks muidugi ise sellest aru saanud, sest aknast kostus sisse selline eesti keelne roppuste rodu, et selle autoriks sai ainult Kent olla. Aku tühi? Täpselt nii! Kuidagi oli õnnestunud meil keset 30 kraadist kuumust auto aku ära suretada. 

Nüüd me seisime(jah MEIE, sest kooselu ongi selline, et kannatad koos ja rõõmustad koos) siis oma hõbedase unne vajunud ratsu ees ja mõtlesime, mis edasi saab. Akulaadijat meil pole, kaks paari krokodille olime enne Eestist lahkumist loovutanud. Tõenäosus, et mõni siin keset kuuma suve koos krokodillidega ringi vuravad, tundus nii väike. Aga see oli meie ainus võimalus. 

Üsna pea astus Kent väravast välja ja juba mõne minuti pärast sõitis väravast sisse punane pisike munakoor, Kent eelnevast natukene rõõmsama näoga kohe tema järel. Selgus, et meie naabril olid krokodillid olemas. Autot kahjuks käima ei saanud, kuid nüüd olid vähemalt krokodillid… Kent suundus uuele ringile, et leida auto, millel on pisut võimsam mootor või aku või ma ei tea mis. Taas sisenes paari minuti pärast meie hoovi auto. Kõige koledam auto, mida ma oma elu jooksul näinud olen. Ausalt ka! Pange google otsingusse sõnad “ugliest car” ja saate ise ka vaadata.  See jõletis(autot mõtlen!) lähenes meie autole ning kohe, kui ta meie auto kõrvale jõudis kostus üsna hingekriipiv hääl, mis sai tähendada ainult seda, et meie autol on üks kriim rohkem. Kuigi ruumi justkui oli, siis tegi ta kusagil valearvestuse ja nõnda riivaski meie tagapamperit. Aga nagu siin Hispaanias kombeks öelda… bumpers are for bumping. Kent siis ütles, et oot oot, meil on aku taga pagasiruumis. Seda kuuldes pani onu tagurpidikäigu sisse ja riivas tagurdades üht raudtooli, mis meil hoovis ilutseb. Vaatasin aknast välja ja nägin Kenti pisut mureliku näoga autot põrnitsemas. Nagu hiljem selgus, siis meie auto pääses imepisikese kriimuga. Tüübi enda autol nii hästi ei läinud. Ma üldse ei imesta, et siin kõikide autod kriimulised on, kui manööverdamisoskused on hullemad, kui minul…

Aga igatahes õnnestus auto seekord käima saada. Seega lõpp hea, kõik hea..

Või kas oli?? Kent proovis siis teine kord kodus plehku panna, kui auto lihtsalt lambist seisma jäi. Roppusi enam ei tulnud. Kent lihtsalt istus autos ja põrnitses tühjusesse…või oma telefoni poole. Ma täpselt ei saanud aru. Ma ei saa aru, kas sellel autol on Kentist kopp ees või on see karma või mida kuradit(või see postitus, mida ma eile kirjutasin). Aga miski hoidis Kenti kodus ja autot hoovis. 

Eks ole??!!??

Pärast seda, kui Kent oli autost välja tulnud, jumala poole karjunud ja mõnda aega edasi-tagasi tatsanud, vaatas ta kapoti alla ja otsustas(ma ei tea mille järgi), et kütust on liiga vähe ning auto on liiga ettepoole kaldus ja nüüd on kütust vaja. Ta läks meie inetu autoga päästja käest akulaadijat laenama ning see teatas, et ta tahab nüüd 10 eurot saada oma heateo eest. Rääkis veel toreda loo, kuidas ta on tegelikult automehaanik ja vabal ajal siin käibki autosid käima aitamas. Mida kuradit! Mitte, et mul sellest 10 eurost kahju oleks, aga kui keegi tänava peal oma autot lükkab ja sa talle appi lähed, kas siis ka küsid kümpsi, et ou ma tegelikult sportane ja vabal ajal käingi autosid käima lükkamas.. Või siis kui keegi vanamemmel koti piistu paneb ja sa selle vargapoisi kätte saad ja peksa annad, siis küsid ka kümpi, et ma tegelikult karate meister?? Ma korra mõtlesin juba, et nüüd pean oma sõnad tagasi võtma sõbralikest ja abivalmitest hispaanlastest, aga tegu oli hoopis inglasega. Kuradi inglased! 

Täna veetis Kent siis kvaliteetaega oma lastega jalutades paari kilomeetri kaugusele bensiinijaama. Lastele meelids... Kenti koha pealt pole ma nii kindel…Jalutas ta muidugi sellepärast, et rattal olid kummid tühjad ja ainus pump, mille ma terve maja pealt leida suutsin..see oli katki..

Kui auto oli lõpuks käima läinud ja ma seda toredat postitust avaldamas olin, siis kuulsin ma õues häält, mis meenutas draamafilmides seda kohta, kus keegi just väga halva uudise sai..

Ma üritasin ette kujutada, et see ei ole Kent, kes seal õues masendusest karjub, aga sellest polnud väga kasu, sest üsna pea oli ta toas ja kutsus mind endale appi. No uskuge mind, tal oli juba tõeline matusenägu peas.. Kutsus mind siis auto pagasiruumi juurde ja ma lihtsalt ei suutnud naeru tagasi hoida. Seal oli terve liitri jagu õli laiali läinud. Kent oli nimelt midagi mässanud auto kallal ja toetas õlipudeli korra pagaasnikusse. Siis aga oli midagi auto alla lennanud ja ta liigutas autot, et seda kätte saada... Nagu selgub, siis oli see halb mõte...

Kui eilne postitus sellise õuduse kaela tõi, siis ma ei tea, mis homme saab..Kleebin igaks juhuks telefonid ja arvutid teibiga laua külge  ja peidan end voodi alla?? Täna on veel terve õhtu ka ees…

Kuidas Teil täna päev läks?

elu

laupäev, juuli 30, 2016

Avastasin täna facebooki sirvides ühe toreda müügikuulutuse, kus pakkumisel oli antiikse välimusega riidekapp. Kapist veel enam hakkas silma hind, mis ei olnudki samaväärne kolme uue kapiga. Põrnitsesin antud pakkumist mõnda aega kui juba tõttas appi hinnateadlik naisterahvas, kes kommentaariumis kraaksuma hakkas. “Issand jumal! Selline hind. Pane kohe pool juurde, ausalt ka! Ma ise küll sellise hinnaga ei müüks..”

Enamus eestlaste arusaam asjade hindamisel tundub olevat just nimelt selline...pool juurde. Võta mõistlik hind ja pane sinna pool otsa! Vahet ei ole, mida müüa.

Võtame siis ühe näite. Leiad vanaisa pööningult Calvin Kleini allerid. Kuna need on Calvin Klein, siis on need raudselt müüdavad. Lööd kiirelt google lahti ja selgub, et lausa Calvin Kleini üks esimesi väljalaskeid. Omal ajal maksid 10 rubla. Kuna Eestis neid saada ei olnud, siis arvutame juurde ka selle, et vanaisa käis neid Moskvas ostmas. Seega kokku 70 rubla, mis oli umbes pool vanaisa palka. No tegelikult saad ju aru, et ega vanaisa vene ajal teenitud pool palka ei ole päris sama, mis see praegusel ajal..Seega viis sotti päris ei ole, aga no 200 raudselt! Ikkagi vanaisa trussikud! Kui need nüüd Ostasse lükata ja pealkirjaks “Vinatge” ja “Calvin Klein” ja “esimene väljalase” panna, siis raudselt kõik jooksevad sinu vanaisa aluspükste peale tormi, seega sa panen pool veel otsa hinnale, sest siis on sul võimalus nende eest veel erit palju pappi saada!

Või siis maja müük. Juba 5 aastat on olnud unistus Tallinnast Võrru kolida ja seega otsustatakse maja maha müüa. Minimaalseks hinnaks pannakse loomulikult ostuhind, sest muidu ju kaotaks raha!!  See, et maja osteti kinnisvarabuumi ajal 125 000 eest ning praegu on maksimaalseks turuhinnaks 100 000 ei ole üldse oluline. Alla 125 000 ei ole nõus! Ja siis Mari ja Vello käivad mööda oma maja ja arutlevad omakeskis, et näed kallis Vello…siia me panime oma kätega uue põranda. Põrandalauad on ju täispuidust ja maksid omal ajal üle 2000 euro. Tööaeg ka juurde. See ju kohe tõstab hinda. Ja katus! Katuse panime ka. Ja veevärk on ju sinu enda kätega ehitatud. Ja kui läbi on arutatud kõik kulutused alates sellest papüürusest, mis Egiptusest toodud ja seina löödud, lõpetades muruseemne kilohinnani välja, siis saadakse maja hinnaks 150 000 eur ja ei sentigi vähem! See, et naaber oma maja 100 000 müüb ei ole oluline, sest kuigi tema maja on täpselt samasugune ning täpselt samal ajal ostetud, siis tema aias on ainult punased sõstrad ja sinul on llisaks kolmele eri sorti sõstrapuule ka maasikad, tomatid ja kurgid, mis kõik oma kätega maa sisse pandud. Ja siis võetakse vahele maakler, kelle jutt turuhinnast läheb Mari ja Vello kõrvadest sama kiirelt välja nagu ta sinna jõudis. Kui üldse jõudsis. Ja nõnda peab vaene maakler müüma maja, mida müüa ei olegi võimalik. Pärast 2 aastat ja 10 erinevat maaklerit on ikkagi süüdi maakler, kes ei näe, et sellel majal on oma kätega pandud voodrilaudis ja seega ei saa see maja olla sentigi odavam, kui 150 000 eurot…Ja nõnda lähevad Mari ja Vello iagl õhtul magama oma Tallinnas asuvas majakeses ja räägivad kurdavad, kuidas korralikke maaklereid pole kusagilt saada…Naaber on ammu oma maja juba maha müünud ...Aga tal ju oligi nigelamas seisus see maja, eks ole? Sellepärast oli hind madalam…

Täpselt sama on nii auto, kaamera või kasutatud pottide komplekti müümisega… 

Vahel on tunne, et asjade hindamise loogika ongi selline, et ostuhind+sentimentaalne väärtus+parendused.

“Näete. Mul on siin vana veneaegne liimpuidust riidekapp. Kui nüüd ümber arvutada, siis maksin ma selle eest 200 rubla..või tähendab eurot ja see 25 aastat kapi peale kogunenud tolm on ka raudselt kullahinda väärt…seega 450ga oleks ju poolmuidu ära antud!”

Ma ju käisin sellega euroopa tripil. Ja millised mälestused, kui see Tallinn-Tartu maanteel katki läks ja ma mitu kilomeetrit lükkasin seda. Aga see, kellele sa müüa proovid seda autot, ei ole selle autoga Pariisisi käinud ja ei lükanud koos sinuga seda…Seega tema jaoks ei maksa sinu sentimentaalsed väärtused mitte ühte sentigi. 

Ja siis istutakse oma elu jooksul kogutud kraami otsas. Tahaks nagu uut kappi osta, aga no ei saa ju vana hinda alla lasta. Parem topitakse kõik keldrisse mädanema või garaazi roostetama.

Huvitav on muidugi see, et kui müümisel pannakse pool juurde, siis ostmisel tahetakse pool alla saada. Eriti autode ostu puhul. Me oleme aastate jooksul kokku müünud umbes 7 autot. Krooni ajal küsiti 1000 krooni alla..nüüd euro ajal küsitakse 1000 euri alla. 

Mõni aeg tagasi müüsime oma autot. Kuna me tahtsime kiiret vahetust, siis panime turu kõige madalama hinna. Kui ma nüüd ei eksi, siis oli meil auto 7000 müügis. Ja ma arvan, et meile tuli umbes 10 sõnumit sisuga, et 5000 ja KOHE võtan ära. Täna tulen! 5 minutiga olen ukse taga. Sulas maksan. DIIL???? Tegelikult ka või? Üks oli veel mõnda vahva ja pakkus 4000. Lubas ka sulaga kohale joosta. Mida sa ütled sellistele siis? 

Samas on igale asjale ostja. Ka lumehunnikule.

Kas Teil on olnud olukorda, kui olete tahtnud osta näiteks esikusse peeglit või lapsele voodi aga odavam on tulnud poest uuena osta?

reede, juuli 29, 2016

 

Ei ole midagi paremat, kui päev spaakeskuses? Loomulikult on! Päev vanade roomlaste poolt ligi 2000 aastat tagasi rajatud spaas, mis asub keset metsikut loodust, mis on tasuta, kus on vähem “külastajaid”, kui spaas, kus sa pead pileti ostma ning kus on end herpesest terveks ravinud Julius Caesar isiklikult!

Pühapäevane järveotsimine läks meil aia taha ning Kent kurtis jõusaalis oma rootslasest sõbrale muret(sest kus sa ikka mujal oma muresid kurdad, eks ole?) ning sai hea nõu, et kusagil siin lähedal saab koobastes ujuda..

Kuna Kennethil oli sünnipäev, siis otsustasime, et teeme talle ühe toreda päeva ja lähme koopaid otsima. Kui tihti sa ikka elus saad öelda, et lisaks tordi söömisele käisin ma oma sünnipäeval koobastes ujumas...

Sõit viis meid läbi istanduste ning üsna pea võtsime suuna mägede poole. Sealt vaid mõned minutid sõitu ja olimegi kohal. Tegelikult me sõitsime alguses mööda, sest seal oli mingi imepisike sildike, mis nende Rooma sõdalaste spaa poole juhatas aga pärast seda, kui me väikese ümbersõidu tegime, siis läks tegelikult ka ainult paar minutit. 

Parkisime oma auto tee äärde, otse parkimist keelava sildi alla. Enne meid juba oli seal üks auto ja hetk pärast parkimist ukerdas üks veel end meie taha…no ei olnud kusagile mujale parkida seal. Tee oli hästi kitsas ja väga nigelas seisukorras, mis on muidugi huvitav, arvestades, et see tee viis maagilisse ajaloolisesse kohta...

Vaatasime pisut ringi. Eemal, pisut teest allpool paistis mingi valge ehitis, aga koobastest polnud haisugi. Küll aga oli tunda mädamuna haisu. 

Ma eeldasin, et need koopad on kusagil mägede vahel, aga mäed olid meist natuke kaugemal. Suundusime teiste järel trepist alla ning vaatasime ringi. Esimese hooga tundus, nagu me oleksime sattunud kusagile jäätmejaama. Üsna inetu ruudukujuline valge ehtis keset rohelist loodust, mille kõrvalt jooksis piimjas sinakas-roheline oja. Kuna meist pisut eemal üks naisterahvas väga rahulolevalt oma nägu selle sama mädamunahaisuse veega pesi, siis eeldasime, et selles valges kuudis ei valmistata ikkagi kokaiini ja see vesi ikkagi ei ole selle jääkprodukt…

Sellest ehitisest ei ole võimalik paremat pilti teha. Täpselt selline ongi. 

Tegelikult eeldasime me üldse, et see valge kuut on selleks, et riideid vahetada. Järele mõeldes tundub see eeldus muidugi naljakas. Me oleme ju Hispaanias. Häda korral võiks siin keset tänavat ka riideid vahetada ja keegi ei vaataks imelikult. Lähemalt vaadates selgus, et tegu on hoopis nö. spaa majakesega.

Nimelt juhtus siis nõnda, et meie plaan leida mõni järveke viis meid hoopis vanade roomlaste poolt rajatud spaasse. Mädamuna hais tuleb vees sisalduvast väävlist, mis koos vesinikuga just nõnda lõhnab. Hispaanlastel on selle kohta muidugi teine arvamus. Nimelt olevat kurat pärast pagendamist seal vees teinud oma viimased hingetõmbed ja seetõttu haiseb vesi nõnda. 

Spaa majake ise koosneb pisemast koridorist ning pisut suuremast istumis- või siis päevitamisalast. Nagu ma aru sain, siis see valge betoonist “monstrum” on hilisem juurdeehitus sooviga kogu kompleksi modernsemaks muuta. Arvestades, et hispaanlastel on muidu päris hea maitse, siis mul on tunne, et seda ehitades sai neil küll veiniga liialdatud…

Algne ehitis, mille vanad roomlased ligi 2000 aastat tagasi püsti panid, koosneb pisemast kambrist, kuhu viib kivitrepp. Seal on võimalik nautida väävlivanni päikese käes või siis võlvi alt edasi ujuda. Sealt pääseb  suuremasse kambrisse, mis on justkui maa-alune bassein. Neljakandilisest ruumist viib edasi pikk tunnel, mis aga lõpeb seinaga. See viitab, et kunagi oli see kompleks tõenäoliselt suurem. Koopasse pääseb ka teiselt poolt, kohe sissekäigu kõrvalt läbi suurema kaarjas ukse. Julgemad tegeid sealt vettehüppeid, kartlikumad ronisid trepist alla. 

Sissepääs sissekäigu kõrval

Välivann. 

Vaade koopasse. Kent ja poisid on võlvi all.

Nende vannide kohta liigub üsna palju legende, kuid üks põnevamaid neist on kindlasti lugu, kuidas rooma sõdalased vaevlesid sügeliste käes ning leidsid leevendust väävlirikkas vees. Julius Caesar ise oli seal ujudes lahti saanud herpesest ning lasi seejärel ehitada vannid, mis on tänaseni säilinud. Aja jooksul on seda edasi arendatud.

Kui nüüd edasi liikuda, siis koopast algab imeilus rohekas juga. 

Kui mööda juga edasi kõndida, siis leiab kõrgete kõrkjate tagant seina, mille küljest oli võimalik endale kraapida rohekat muda. Ehk siis kui koopas väävlivees ujumine veel piisavalt teraapiline ei olnud, siis on võimalik end üleni mudaseks teha, päikese käes ära kuivada ja siis uuesti koopasse ronida, et end puhtaks pesta. 

Perekond..kummitused??

Mul tegelikult ei ole nii oranzid juuksed. Valgus? Väävel? Porgand!!

Pärast korralikku spaa elamust liikusime mööda juga edasi. Kui juba koobas ja mudasein, siis ehk on veel midagi imelist!! Ja oligi. Leidsime massiivse silla, kuhu sai peale ronida. Päike ning kõrkjate ning ümbritsevate puude varjud tekitasid üsna eepilise vaatemängu. 

Sealt edasi oli ala aiaga piiratud, seega ronisime mäest üles ja kõndisime pisut mööda teed edasi. Leidsime ühe kiriku ja palju mahajäetud maju, kuid see oli ka kõik. 

Ümbrust avastama..

Mu mees on ikka osav fotograaf. Üksainus klõps ja korras! :D

Sõdalased.

Sekund enne kukkumist. 

Kui keegi Manilva kanti satub, siis see on koht, kuhu kindlasti minna! Nädalavahetusel on seal tõenäoliselt rahvast üsna palju, kuid nädala sees võib isegi kogu paradiisi endale saada. Seal on ka üsna palju kõrkjatest tekkinud looduslikke "telke", kus saab päikese käest varju minna ja piknikku pidada. 

Paradiis vol.3!

Milliseid on Teie parim spaa elamus?

hispaania

neljapäev, juuli 28, 2016

Oo imelised pühapäevad!! Pühapäeviti on meil perepäevad, mis tähendab, et sellel päeval me ei tohi tööd teha ja võtame aja maha. Eelmine pühapäev algas muidugi kohe eriti eriliselt, sest Kent vedas end enne mind üles ja tõi mulle kohvi voodisse. Ja kui juba päev algab kohviga voodis, siis tõotab tulla üsna eepiline päev!

Kõigepealt me üritasime umbes tund aega plaani teha. Kuigi me pakkusime välja nii mägironimise, metsas käimise kui ka randa minemise, siis poisid kisendasid justkui ühest suust, et nemad on nõus AINULT mänguväljakule minema. Kuna mulle siin blogis üsna ammu soovitati ühte parki, mis meile lähedale jääb, siis otsustasime, et alustame perepäeva sealt. Parque Duque. 

Otseloomulikult ei saanud me sealt pargist enne minema, kui lapsed olid istunud vähemalt kaks korda iga kiigu peal ja lasknud vähemalt 20 korda alla igast liumäest, mis pargis leidus, olid tiigis üle lugenud kõik kalad ja põrnitsenud kivikujudena vähemalt 10 minutit tiigivee põhja, et üles leida kilpkonn, keda ma enne neid näinud olin, aga nüüd kusagile teadmata kadunud oli...kui nad olid istunud iga trenažööri peale, mis seal pargis leidus ning vahtinud mõnda aega roosiaias olevaid roose ja seejärel jooksnud üles-alla treppidest, mis pargis asuva lava ees on…alles siis saime edasi liikuda. Ahjaa. Enne pargist lahkumist avastasid nad veel kassid ja kassipojad. Enam ma ei saa muidugi laste peale midagi ajada, sest nüüd olin mina see, kes üritas vähemalt 15 minutit kassipoegi kätte saada, mis mul muidugi ei õnnestunud. 

Pargid on siin Hispaanias ikka nõnda ilusad ja hästi planeeritud, et tundub, et siin veedavad maastikukujundajad laua taga plaane kritseldades kõvasti rohkem aega, kui need tüübid, kes Tartu Kaubamaja disainisid. Selle vana kaubamaja, mis ei ole maha lammutatud... 

Igatahes veetsime me pärast parki üsna pikalt aega internetti otsides, sest Kentil tuli plaan külastada mõnda siseveekogu. Kui me lõpuks mõned toredat levipulgad leidsime, siis avastasime, et umbes poole tunni tee kaugusel on üks hiigelsuur järv. Kõigil oli selleks hetkeks juba üsna kuum, seega võtsime suuna sinnapoole..

Kui me mõnda aega sõitnud olime, siis oli tunne, nagu oleks Eestisse jõudnud. Korraga oli kahel pool teed kõrge mets, mis oli aiaga piiratud. Tavaliselt näeb siin kahel pool teed suuri põllumaid, istandusi või siis mäeseina. Seega metsa sisse sattumine on alati midagi huvitavat. 

Jumal tänatud, et ma blogi pean, sest see sunnib mind end kokku võtma ja järele vaatama, et kuhu ma siis ikkagi sattusin. Tark google väidab, et me sõitsime läbi pargi, mis on suurem, kui 167 000 hektarit ning kus asub Euroopa üks tähtsamaid korgipuu salusid. Väljalõige ühest blogist: “Läänest ja idast puhuvad tuuled puistavad metsa peent udu, mis tekitab mulje, nagu jääks aeg seisma…” Üleüldse on kõik artiklid antud ala kohta taevani ülistavad, seega me ilmselgelt peaksime sinna tagasi minema…

Kuna me aga too hetk ei teadnud, et me sellise erakordse metsa kõrval oleme, siis järgisime GPS-i juhiseid ja sõitsime edasi. Ikka järve otsides. Mingi hetk jõudsime metsast välja ja algas mäkketõus. Tundus üsna kahtlane, et järv mäe otsas on ja üsna pea saime ka kinnitust, et järv on kaugel kuristikus ja meie kõrgel üleval. Kuna seal mägiteel ümberpööramine oleks aga eluohtlik olnud ja me juba märkasime, et pisut eemal paistab üks lossi moodi ehitis, siis mõtlesime, et teeme väikese pausi ja lähme vaatame, kuhu me sattunud oleme..

Lossi juurde jõudmiseks pidi läbima teekonna, mis oli sama raske nagu Munamäkke ronimine. Seega ei saa seda väga pausiks nimetada. Pigem kõva trenn koos lõõmava päikese ja lukus kõrvadega. Aga lihtne ongi ju igav?!

Ma tegelikult pean ausalt tunnistama, et ma pole kunagi osanud losside ja kindluste ilu hinnata. Ma olen pigem see, kes esimesel võimalusel lagunenud lossimüüri otsa ronib ja seal siis seal edasi-tagasi turnib. Seekord oli aga kõik hoopis teistsugune. Jõudsime läbi kaare ning leidsime end müüride vahelt, kus elu käis. Ei olnudki varemed. Olid kitsad tänavad, kus mõlemal pool teed õitsesid lilled. Tänavatel olid korterid ja läbi korterite klaasist akende piiludes võis näha möbleeritud kööke või elutubasid. Avastasime ühe tänava, mis lõppes rõduga. Rõdu pealt avanes imeline vaade järvele(mida me taga ajasime) ja mägedele. Seda korterit, mis seal rõdu kõrval oli, sai ka soovi korral üürida. Kujutate ette. Elu lossis? Ärkad hommikul üles ja lähed rõdu peale kohvi jooma. Vaatad paremale, vaatad vasakule..lossimüürid. Ehk järgmine suvi teeme ära? Ostan endale uhke lossipreili kleidi ja siis ja veedan kaks nädalat lossis. Oleks mälestus, mida elu lõpuni meenutada. 

See sama rõdu. Sinna tuleb raudselt tagasi minna!

Isa teeb ees..

Ja ega poeg siis kehve saa olla, eks ole? :D

Kui me lossist lahkusime, siis oli meil veel kuumem. Mind oli juba viimased paar tundi vaevanud kõva peavalu ning kosutav jahe järvevesi oli just see, mida mul vaja oli. GPS aga ei näidanud ühtegi teed, mis järve äärde oleks viinud. Üksikud teed läksid üsna lähedale. Valisime ühe neist. Algus oli paljulubav. Sõitsime üle massiivse kivist silla ning seejärel taas metsa. Tee viis esialgu mäes alla, kuid seejärel keeras ära ning olime taas teel üles. Peatusime ühe viida juures, kus sai ronida kõrgele kõrgele vaatamistorni tippu. Seal selgus tõde. Me olime taga ajanud tehisjärve, kust saavad oma joogivee terve Campo Gibralatari külade elanikud. Sellepärast need aiad ja kaamerad!! Läbi metsa oleks ehk mõnda matkarada mööda saanud üsna lähedale, kuid kuna mu pea oli juba üsna hell, siis me otsustasime, et las ta olla. Ujuda nagunii ei saa. 

Kui nüüd muidugi järele mõelda, siis oleks ju võinud minna. Aga midagi peab ju järgmiseks seikluseks ka jätma. 

Taustal tehisjärv. 

Teel tagasi nägime helikopterit. Oli vaja ju kohe aiast sisse sõita ja lähemale imetlema minna.

Sellepärast mulle meeldivad meie nigelalt planeeritud plaanid. Me ei oleks iial sattunud sinna lossi, kui me oleks korralikult kontrollinud ja aru saanud, et see on tehisjärv. Seega võtke vabalt. Vahel ei tule midagi välja, aga vahel läheb väga hästi ja näed Euroopa kõige olulisemat korgisalu ning külastad lossi, mis on kultuuripärand. 

Mis Teie oma vabadel päevadel teete?

hispaania

kolmapäev, juuli 27, 2016

Ma mäletan, et juba lapsena oli mul mingi teema metsade ja orgudega. Vahepeal mängisin Bear Gryllsi. Üritasin metsas ellu jääda ja ehitasin endale läbivettinud palkidest onni, kus ma kükitasin nii kaua kuni ellu jäämiseks läks süüa ka vaja. Siis tegin orienteerumist ja üritasin koju pageda lootuses, et ehk vanaemal on söök valmis. Minu jaoks ei olnud midagi ägedamat metsade vallutamisest. 

Eestis nautisin ma kõige rohkem seda aega, kui metsmaasikad või mustikad valmis said. Siis oli mul vabandus metsa pageda ja seal tundide viisi ringi jalutada. 

Aga metsadest veel enam tahtsin ma mägedesse ronima minna.

Kui me oma seiklustega Austriasse jõudsime, siis ma mäletan, et esimene mägi, mida ma nägin oli õhtuhämaruses ja kusagil kaugustes. Ma tükk aega vaatasin enne, kui ma aru sain, et need ei olegi pilved. Korrutasin, siis Kentile nagu mingi papagoi…”Vaata..need on mäed. Need ei ole pilved. Kas sa näed. Vaata seal kaugel!!” Ja Kent siis noogutas ja noogutas, et “Jaaa, Liis. On küll mäed. Jaaa. Sa juba ütlesid….!”

Ma arvan, et öö Austrias ei lähe mul kunagi meelest. Me olime juba üsna pikalt sõitnud ja terve öö oli veel ees, aga ma lihtsalt ei raatsinud oma silmi kinni panna. Mis siis, et pime oli. Mis siis, et ma peaaegu mitte midagi ei näinud. Aga need kaljuseinad, mis ühelt poolt teed vaatevälja ära lõikasid olid nõnda hämmastavad, et ma lihtsalt ei raatsinud magada. 

Alates Hispaaniasse jõudmisest olen ma Kentile kogu aeg rääkinud, et me peame võtma ühe vaba päeva ja mäkke ronima. Mingil põhjusel see plaan lükkus pidevalt edasi..

Kuni meie aastapäevani. Kent teatas, et tal on ülilahe idee ja käskis kõigil sokid ja kinnised jalanõud jalga panna ja kamandas meid siis auto peale. Ja siis pärast seda pani Instagrami pildi üles ja silus 10 minutit oma juukseid. Me istusime samal ajal autos ja suutsime sama ajaga ligi kilo kummikomme kolme peale ära hävitada…

Lõpuks ta ikkagi õnneks tuli ja päästis meid suhkru üledoosist. Asusime teele suunaga Marbella poole. 

Ma küll kahtlustasin, et me läheme kusagile mäe otsa, aga kindel ei olnud. Kui Kent Esteponasse keeras, siis ma ühest küljest olin väga rõõmus, et ma üle saja aasta jälle oma lemmiklinna näen aga teisest külest natuke segaduses. Miks meile Esteponasse tulekuks tenniseid läks vaja?!

Õnneks ei olnud Kentil plaan meid aastapäevaks randa kõrbema viia. Üsna pea jõudsime teele, mis ei viinud ei kuhugi mujale, kui otse mäe tippu. Sierra Bermeja. Siit me tuleme!

Esimene osa teest oli üsna mõnus ja rahulik. Mõni üksik auto tuli vastu, kuid tee oli piisavalt lai, et mõlemad said muretult teineteisest mööda jõuda. Mida ülespoole me jõudsime, seda kitsamaks ja käänulisemaks tee läks. 

Kui muidu oli natuke hirmus, sest ühel pool oli mägi ja teisel pool igavesti sügav kuristik ja osades kohtades ei olnud teepiirdeid, siis viimane ots oli ikka eriti ekstreemne. Ma kahjuks ei filminud ega pildistanud antud teelõiku, sest ma eeldan, et ma hoidsin igaks juhuks istmest küüntega kinni, aga tee oli veel kitsam, veel käänulisem ja nüüd ka natuke nigelamas korras. Üsna palju oli selliseid kohti, kus kaks autot mitte mingil juhul teineteisest mööda ei oleks pääsenud. Ma olen kuulnud, et osad on oma auto enne seda viimast lõiku ära parkinud ja jala läinud, sest närvid ei pea vastu. Õnneks mul oli Kent. Muidu oleks ma ka vist jala läinud..

Ainuüksi mäkke tõus oli elamus. Pool tundi imelisi vaateid. Mul oli Kentist vahepeal täitsa kahju, sest ta pidi oma silmi teel hoidma.

See oli üks esimesi vaateid, kui me lõpus oma auto ära parkisime. See hetk, kui ma sain aru, et pilved on minust allpool. Ma ei ole kunagi lennukiga lennanud ja ma olen alati mõelnud, et mis tunne on vaadata pilvedele ülevalt alla. Imeline!

Photoshoot. Ikkagi aastapäev. 

Meie fotograaf 

Edasi me autoga ei saanud. Seega hakkasime jala astuma sinna suunda, kuhu näitas 1km vaateplatvormini. Asfald lõppes ära ja ma hüppasin nagu väike laps üles ja alla. Lõpuks ometi korralik matkarada. Ma lihtsalt pean ära mainima, et need männid on erilised männid! Ma kusagilt lugesin. 

See matkarada sai tegelikult üsna kiirelt otsa ja juba me olimegi vaateplatvormil. Selge ilmaga peaks sealt nii Gibraltarit kui ka Aafrikat näha olema...

Me nägime pilvi. . .

Kuna see rada sai tõesti väga kiirelt otsa, siis me läksime auto juurde tagasi, haarasime uue pudeli vett ning suundusime kõige kõrgema tipu poole. Sinna oleks vist ka autoga saanud, kuid see tee oli üsna kruusane ja nigelas seisukorras. Aga kes see siis autoga mäkke ronib? Hakkasime ülesmäge tatsama. Lugesime sildi pealt, et umbes kilomeetrine tee…pole probleemi! Ronisime ja ronisime. Ja ronisime!! Mingi hetk hakkasime me kahtlustama, et silt valetas. Aga alla ikka ei andnud! Mõtlesime, et kohe jõuame! Aga ei jõudnud kuidagi. Vahepeal lõikasime läbi metsa, et kiiremini jõuda. Ja astusime mägikaktuseid endale läbi tenniste. Aga ikka alla ei andnud! Pidi ju kilomeeter olema(nüüd ma siis lugesin, et hoopis 2.2km oli!!). 

Lõpuks hakkas lõpp paistma. Hiigelsuured teletornid paistsid. Lõpp pidi lähedal olema. Kui me sinna aga kohale jõudsime siis ei osanud nagu kuhugi edasi minna. Tee sai otsa ja ümberringi oli ainult mets. Läbi metsa aga kahe väikese jõnglasega enam minne ei jõudnud, seega keerasime otsa ümber ja proovides vätida mägikaktuse okkaid kasutasime otseteid.  Kenti telefoni aku oli juba otsad andnud ja mul olid veel viimased protsendid, seega pilte ka pole, mida näidata. Välja arvatud see… Ja üks video, kus Kent pesapalli harjutab ja metsast leitud toikaga kive pilvedesse loobib…

Kuna meil tipp jäi vallutamata, siis me läheme KINDLASTI sinna tagasi!  Nüüd on mul juba kaks kohta, kuhu oma sõpru vedada. Sierra Bermejo tippu pilvede kohale seisma ja Tarifa randa kõrbeilu nautima!

hispaania

laupäev, juuli 23, 2016