Liisbett: Kaks nädalat üksikvanemana. Kokkuvõte.

Siis kui Kent viimane kord Indiast Eestisse jõudis. 

Homme õhtul pean ma jälle võtma ette teekonna Malaga lennujaama poole, sest meie kaua igatsetud Kent jõuab Hispaaniasse tagasi. Ehk siis kaks nädalat minul ilma meheta ja lastel ilma isata saab täis. Kuidas meil siis läks?

Kaks nädalat on tegelikult üsna lühike aeg. Seega väga palju rääkida pole. 

Esimesed kaks päeva on alati hästi kiired. Kuna elu jagamine kellegagi võtab päevast üsna palju tunde, siis korraga on mul hunnikutes vaba aega, mida ma sisustama pean. Seega suudan ma lapsed shoppama viia, nendega rannas käia ja uusi ägedaid kohti linnas avastada, kogu maja ära koristada, nädala jagu tööd ühe päevaga ära teha ja 5 uut lugu kitarri peal selgeks õppida. Lapsed ei lase end sellest nii palju mõjutada. Nemad mängivad ikka samu mänge, käivad ikka 10 korda päevas ujumas ja on ikka sama muhedad edasi.

Kuna kohustused, millega muidu tegeleks Kent on nüüd minu õlgadel, siis need hakkavad mu liigset vaba aega endale röövima. Seega tuleb väike ümberharjumise periood. Tuleb harjuda sellega, et peab ise iga kord lastega tegelema minema, peab ise iga kord süüa tegema, peab ise mõtlema selle üle, et kas autoga on kõik korras või ma kujutan lihtsalt ette, et ta teeb hästi imelikku häält. Üleüldse tulevad igasugused paranoiad. Ehk siis auto uksi panen ma igas juhuks õhtul 5 korda lukku, uksed lukustan ma kohe, kui ma tean, et ma enam õue ei lähe jne. Eile näiteks tundus mulle, et keegi üritab mul ust maha murda. Lõpuks selgus, et need paugud on hoopis ilustulestik. Aga see selleks. Igatahes tuleb üle võtta kõik kohustused ja siis mingisugune päevaplaan genereerida, mis meile kolmele sobib. See on tegelikut üsna vahva osa selle juures, et Kent ära käib. Ma saan süüa teha täpselt siis, kui ma tahan(või siis kui lapsed mulle meelde tuletavad, et ammu oleks aeg süüa juba), kui ma olen planeerinud randa minna, siis ma saan kodust lahkuda täpselt siis, kui ma ise tahan..ei pea ootama kellegi järgi.  Peaaegu kõik käib minu tahtmise järgi. See tore tunne kestab muidugi ainult nii kaua, kuni midagi kodus katki läheb ja ma siis kirun, et Kent jälle Indias on ja miks ma nüüd googledama pean ja mitu tundi oma päevast selle parandamise peale panema. Ja eriti nukker on siis, kui ma sellega hakkama ei saa… 

Igatahes jõuame me siis mingi hetk sellisesse rutiini, et kõik asjad on paika loksunud ja mina olen ära harjunud, et ma ei saa kellegi peale loota ja kui ma tankima ei lähe, siis ma jään autoga tee peale. 

Lapsed see periood väga issi järgi ei karju. Nad teavad küll, et ta veel ei tule ja seega ei pane nad ka igatsemise peale väga palju energiat. Nad kulutavad selle parem legomaailma ehitamise või vees sukeldumise peale. Ja kui on vaja, et keegi nendega tegeleks, siis ema kõlbab kah häda pärast.

Ja siis tulevad need viimased päevad. Tavaliselt ma lastele ei ütle, et nüüd kolme või kahe päeva pärast issi tuleb, aga seekord oli Chris hästi kaval ja küsis mingi hetk, et kuna issi tagasi tuleb. Ma siis teatasin, et täpselt nädal on jäänud, seega 7 päeva. Ja tema siis kirjutas paberi peale numbrid ühest seitsmeni ja märkis iga õhtu enne magama minekut päeva ära. Seega ta teadis täpselt, kui issi koju tulekuni 3 päeva oli jäänud. Seega lapsed on need viimased päevad väga ootmise lainel, mis teeb nad üsna ärevaks. Täna on Chris juba 100 korda kella juures käinud ja minu käest aega küsinud. Kui ma küsisin, et miks sa kella vaatad, siis ta teatas, et ma tahan juba magama minna ja ootan õhtut. Ja kuna Kenti lennuk tuleb homme kell 7 õhtul, siis homne päev tõotab veel hullem tulla. SIis on nad raudselt juba kell 14.00 valmis ja küsivad iga 5 minuti tagant, et kas me hakkame juba minema või??? 

Need viimased päevad on endal ka suhteliselt ärevad. Ehk siis ühest küljest tahaks hästi palju asju ära teha aga teisest küljest on mõtted nii eemal. Ja kui mõtted on eemal, siis hakkavad asjad kõik nihu minema. Eile ma püüdsin näiteks autot ära pesta. Mõtlesin, et äge tegevus koos lastega. Vedasin siis vooliku lähi enda toa ja lapsed tõmbasid selle kuni autoni. Vee panin muidugi käima ja ütlesin, et hakake pesema juba nii kaua kuni ma surveka toon. Selleks ajaks, kui mina aga õue jõudsin vaatas Kenneth imestunud näoga voolikut oma käes, kust vett enam ei tule ja mina sain juba pihta, et nüüd on jamasti.. Kuna piisavalt pikka voolikut ei olnud, siis oli see kahest lühemast kokku pandud. Ühenduskoht oli täpselt akna juures. Kenneth oli aga tahtnud auto tagumist poolt ka pesta ja tiris voolikut nii kaua kuni ühenduskoht järgi andis. Seega minu tuba uputas ja mul läks vähemalt poolteist tundi, et seda uputust likvideerida. Eelkõige sellepärast, et voodialune oli kaste täis ja siis ma pidin need seal kähku kätte saama ja kuivama viima. Seal mässates lendas mulle veel suur peegel õla peale ja ma usun, et läks hästi, et ma selle libeda kivipõranda peal pikali ei lennanud. Kuna ma aga voolikuga nii palju vaeva olin näinud, siis ma otsustasin selle auto ikkagi ära pesta. Mässasin siis hunnik aega pikendustega, et survekale voolu anda. Ja kui mul see siis õnnestus, siis andis see ühenduskoht seal akna juures iga kord alla ja lõpuks olin mina igatahes märjem, kui auto, mida ma pesema pidin. Surveka viskasin ma nurka ja pesin lõpuks auto lihtsalt voolikuga puhtaks. 

Igatahes olen ma juba üsna põnevil, sest me pole Kentiga väga palju rääkida jõudnud. Seda kuulsin, et ta on viimased kaks nädalat taimetoitlane olnud. Eks ma räägin teile ka, et miks ja kuidas ja kas jäädavalt või ajutiselt.