Kent üritas lennujaamas jalga lasta ja elu ummikus

Hahaahaa

Nagu selgub, siis ei õnnestu mul isegi 100 km läbida nii, et see oleks ülimalt igav ja mul sellest midagi kirjutada ei ole.

Eile oli siis see imeline päev, mil Kent lõpuks Hispaaniasse tagasi jõudis. Selleks, et teda aga koju tuua, oli vaja meil sõita läbi pisut üle 100 km Manilvast Malaga lennujaama. Üldjuhul on see üsna tore ja sujuv ja rahulik maantee, kus ei ole miljon ringteed ja kus saab nautida nii imeilusat merevaadet kui ka ägedat vaadet mägede poole. Sõit ise punktist A punkti B on tavaliselt võtnud aega pisut üle tunni. Startisime siis kell 16.30 ja nii pidi meil jääma umbes 2 tundi vaba aega, mida me planeerisime kasutada Fuengirolas shoppamise peale.

Kõigepealt pean ma rääkima ära selle koha, kus üks roller minust 3 korda mööda sõitis. Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas nad siin nii kiiresti liiguvad. Ja siis tuleb see uhkuse asi, et mul on ju V8 ja kuidas sa minust mööda sõidad ja siis jääd järgmise ringi peale stoppama ja see piniseb sinust nagu mingi porikärbes jälle mööda. Nojah. Tuli rollerile kaotust tunnistada ja vaadata, kuidas ta kaugustesse kadus.

Jep. Umbes sama mugavalt kimas ta minust igal ringil mööda

Kui ma parasjagu juurdlesin selle üle, et kas Hispaanias on kasulikum omada autot või rollerid, siis avastasin, et mul kuidagi ei õnnestu enam püsikiirusehoidjaga edasi sõita. Iga natukese aja tagant jäi keegi mulle ette ja ma pidi pidurdama. Mõlemad sõiduread hakkasid aina rohkem ja rohkem tihenema ja sõidukiirus vähenes iga paari kilomeetri tagant. Lõpuks jäime me üldse kusagil tunnelis seisma ja liikusime seal koos kahiseva raadioga minutis edasi paar meetrit. Mina siis süüdistasin kõiki neid kontoritöölisi, kes kell 18.00 täpselt töölt valla pääsevad ja siis kiirteid ummistama tulevad ja kirusin ennast, et kuidas ma oma plaani korralikult läbi ei mõelnud ja seda arvestades varem/hiljem kodust ei lahkunud. Kuna ma enda kontoritööliste teoorias 100% kindel olin, siis ma eeldasin pidevalt, et kohe kohe läheb liiklus hõredamaks ja me saame edasi kimada. Ma eksisin. Me liikusime tigukiirusel järgnevad 30-40km. Ja jõudsime lõpuks kohta, kus ma pidin mõttes vabandust paluma kõikide kontoritööliste ees, sest süüdi ei olnudki mitte nemad vaid hoopis üks hiigelsuur rekka, mis paremal pool sõidurajal lebas. Kusjuures ma ka kilomeeter sündmuskohalt eemal ei mõistnud, et need politseinikud seal eemal ei ole ainult liikluse reguleerimiseks sinna seisma jäänud vaid et juhtunud on õnnetus. Te nüüd võite ette kujutada, kuidas mu pea hiigelsuurt rekkat nähes kõik vihjed kokku pani ja kuidas ma imestasin, et ma mitte kordagi isegi seda ei kaalunud, et ehk on ummik liiklusõnnetuse pärast.

Ummik!

Ei olnudki kontoritööline...

Rekkast mööda pääsemine oli ühtlasi ka ummikust pääsemine. Muidugi olime me seal ummikus istunud maha peaaegu kogu oma vaba aja, mis me pidime Fuengirolas kulutama. Aega jäi meil vaid nii palju, et saime kiirelt poodi joosta ja sealt siis kähku tagasi joosta ja edasi kimada.

Parkisime lennujaama oma auto ära ja esimest korda saime me päriselt Kentile vastu minna. Teate küll, kuidas filmides on nii, et pole kedagi ammu näinud ja siis ootad teda seal lennujaamas nende väravate taga ja siis korraga ilmub see inimene nähatavale ja siis joostakse ja kallistatakse ja puha. No meil pole õnnestunud mitte ühtegi korda lennujaama sisse minna. Kuigi Kent on läinud ja tulnud juba 4 korda. Eile siis jõudsime. Seisime seal väravate taga, kui ta lõpuks siis nähatavale ilmus. Astus ja astus ja siis korraga hakkas hoopis teise ukse poole minema. Ma siis karjusin, et tule ikka läbi selle värava ja Kent muudkui karjus vastu, et sealt ei saa ju. Ma siis vastu, et kõik ülejäänud küll tulid siis, et miks sul siis ei kõlba tulla ja siis hakkasid juba teised võhivõõrad ka teda läbi selle värava suunama. Ehk siis see oli natuke rohkem sellise romantilise komööida moodi, kus sa ootad oma kallimat ja siis ta otsutab hoopis mitte sinu juurde tulla vaid kusagilt teisest uksest minema pageda. Hahaa! Kent pärast vabandas, et talle tundus väravate peal olevat keelumärgid, kuid kuna ta oli ainuke, kellele nii tundus, siis ma pakun, et ta üritas kohustuste ees põgeneda..Mis te pakute?

Chris üritab kogu viimase kahe nädala sündmusi järgi rääkida...

Ja Kenneth lasi ka korra Kentist lahti ja haaras kiirelt valveta jäänud kohvrist kinni

Oi kui hea meel oli mul kõrvalistmel istuda

Tagasi sõites olin ma üsna õnnelik, et ma ikkagi ei olnud kodus kontoritöölistele mõelnud ja seetõttu hiljem startinud. Nimelt tegeleti parasjagu rekka üles upitamisega ja seega olid mülemad teepooled kinni, mis tähendas omakorda täielikku seisakut. Umbes 40 km järjest ei pääsenud ei edasi ega tagasi mitte ükski auto. Ja väljas oli kraade üle 30. Me siis mõtlesime kõikidele nendele õnnetutele, kes parasjagu lennuki peale suundumas olid ja kes otsutasid mitte reisikindlustust osta. Jala oleks igatahes kiiremini saanud.

Aga jah! Kent on kodus! Ja kuigi ma lootsin, et ta parandab täna ära kõik asjad, mis ma kahe nädala jooksul katki tegin, siis tema läks hoopis trenni ja jättis oma pooleldi lahti pakitud kohvri minu korda tehtud elutoa põranda peale..Aga juhhuuuu! :D

Ahjaa! Selgus, et Kent oli ainult Indias taimetoitlane...