Tundub, et eilses postituses oli liiga palju negatiivsust ja elu otsustas mulle õppetunni anda. Et edaspidi positiivsem olla.. Või ehk peaks süüdistama hoopis Kenti, sest tänane päev ei alanud kohe mitte üldse kohviga voodis.
 |
| Pole kuidagi teemaga seotud, aga...hahahahahahaaa!! |
Päev algas hoopis sellega, et ma ärkasin üles ja terve köögipõrand oli vett täis. Ei ei! Pidage hoogu. Ei olnud poisid süüdi selles katastroofis. Hoopis Kent üritas voolikut välja vedada ja nagu kõik eelnevad katsed, lõppes ka see veeuputusega. Ta muidugi ise seda ei teadnud, sest kui tema välja läks, siis polnud voolikul veel midagi häda.
Mõtlesin, et panen kohvi jaoks vee keema, kuid siis otsustasid lapsed, et võiks libeda põranda peal liugu lasta. Kui ma suure kisaga nende poole astuma hakkasin samal ajal püüdes neile selgeks teha, et libe kivipõrand ei ole koht, kus võiks iluuisutaja karjääri alustada, siis vantsisid nad üsna õnnetute nägudega sealt minema ja mina jäin seda õudust sealt kokku lükkama. Endiselt ei saanud kohvi!
Pärast köögipõranda suurpuhastust õnnestus mul siiski endale kohvi teha, kuid selle nautimisest ei tulnud midagi välja, sest need samad kaks inglinägu olid juba viimased 5 minutit kisendanud, et kui nad kohe midagi süüa ei saa, siis nad…viskasin neile mõlemale virsiku hammaste vahele, et nad enda lauset lõpetada ei saaks ja vantsisin kööki vaaritama. No tahaks lihtsalt rahulikult kohvi juua…
Pärast söömist oli Kentil aeg tööle minna. Ma juba mõtlesin, et panen lapsed multika ette ja hakkan õndsas “üksinduses” kohvi jooma, kui korraga kostus aknast auto ketramise häält. Korra käis isegi peast läbi, et kas naabril abi vaja ja siis uuesto…Kenneth pistis pea uksest välja ja kisendas üsna rõõmsa häälega, et “ISSI AUTO EI LÄHE TÖÖÖLEEEE!”. Ma olin selleks hetkeks muidugi ise sellest aru saanud, sest aknast kostus sisse selline eesti keelne roppuste rodu, et selle autoriks sai ainult Kent olla. Aku tühi? Täpselt nii! Kuidagi oli õnnestunud meil keset 30 kraadist kuumust auto aku ära suretada.
Nüüd me seisime(jah MEIE, sest kooselu ongi selline, et kannatad koos ja rõõmustad koos) siis oma hõbedase unne vajunud ratsu ees ja mõtlesime, mis edasi saab. Akulaadijat meil pole, kaks paari krokodille olime enne Eestist lahkumist loovutanud. Tõenäosus, et mõni siin keset kuuma suve koos krokodillidega ringi vuravad, tundus nii väike. Aga see oli meie ainus võimalus.
Üsna pea astus Kent väravast välja ja juba mõne minuti pärast sõitis väravast sisse punane pisike munakoor, Kent eelnevast natukene rõõmsama näoga kohe tema järel. Selgus, et meie naabril olid krokodillid olemas. Autot kahjuks käima ei saanud, kuid nüüd olid vähemalt krokodillid… Kent suundus uuele ringile, et leida auto, millel on pisut võimsam mootor või aku või ma ei tea mis. Taas sisenes paari minuti pärast meie hoovi auto. Kõige koledam auto, mida ma oma elu jooksul näinud olen. Ausalt ka! Pange google otsingusse sõnad “ugliest car” ja saate ise ka vaadata. See jõletis(autot mõtlen!) lähenes meie autole ning kohe, kui ta meie auto kõrvale jõudis kostus üsna hingekriipiv hääl, mis sai tähendada ainult seda, et meie autol on üks kriim rohkem. Kuigi ruumi justkui oli, siis tegi ta kusagil valearvestuse ja nõnda riivaski meie tagapamperit. Aga nagu siin Hispaanias kombeks öelda… bumpers are for bumping. Kent siis ütles, et oot oot, meil on aku taga pagasiruumis. Seda kuuldes pani onu tagurpidikäigu sisse ja riivas tagurdades üht raudtooli, mis meil hoovis ilutseb. Vaatasin aknast välja ja nägin Kenti pisut mureliku näoga autot põrnitsemas. Nagu hiljem selgus, siis meie auto pääses imepisikese kriimuga. Tüübi enda autol nii hästi ei läinud. Ma üldse ei imesta, et siin kõikide autod kriimulised on, kui manööverdamisoskused on hullemad, kui minul…
Aga igatahes õnnestus auto seekord käima saada. Seega lõpp hea, kõik hea..
Või kas oli?? Kent proovis siis teine kord kodus plehku panna, kui auto lihtsalt lambist seisma jäi. Roppusi enam ei tulnud. Kent lihtsalt istus autos ja põrnitses tühjusesse…või oma telefoni poole. Ma täpselt ei saanud aru. Ma ei saa aru, kas sellel autol on Kentist kopp ees või on see karma või mida kuradit(või see postitus, mida ma eile kirjutasin). Aga miski hoidis Kenti kodus ja autot hoovis.
 |
| Eks ole??!!?? |
Pärast seda, kui Kent oli autost välja tulnud, jumala poole karjunud ja mõnda aega edasi-tagasi tatsanud, vaatas ta kapoti alla ja otsustas(ma ei tea mille järgi), et kütust on liiga vähe ning auto on liiga ettepoole kaldus ja nüüd on kütust vaja. Ta läks meie inetu autoga päästja käest akulaadijat laenama ning see teatas, et ta tahab nüüd 10 eurot saada oma heateo eest. Rääkis veel toreda loo, kuidas ta on tegelikult automehaanik ja vabal ajal siin käibki autosid käima aitamas. Mida kuradit! Mitte, et mul sellest 10 eurost kahju oleks, aga kui keegi tänava peal oma autot lükkab ja sa talle appi lähed, kas siis ka küsid kümpsi, et ou ma tegelikult sportane ja vabal ajal käingi autosid käima lükkamas.. Või siis kui keegi vanamemmel koti piistu paneb ja sa selle vargapoisi kätte saad ja peksa annad, siis küsid ka kümpi, et ma tegelikult karate meister?? Ma korra mõtlesin juba, et nüüd pean oma sõnad tagasi võtma sõbralikest ja abivalmitest hispaanlastest, aga tegu oli hoopis inglasega. Kuradi inglased!
Täna veetis Kent siis kvaliteetaega oma lastega jalutades paari kilomeetri kaugusele bensiinijaama. Lastele meelids... Kenti koha pealt pole ma nii kindel…Jalutas ta muidugi sellepärast, et rattal olid kummid tühjad ja ainus pump, mille ma terve maja pealt leida suutsin..see oli katki..
Kui auto oli lõpuks käima läinud ja ma seda toredat postitust avaldamas olin, siis kuulsin ma õues häält, mis meenutas draamafilmides seda kohta, kus keegi just väga halva uudise sai..
Ma üritasin ette kujutada, et see ei ole Kent, kes seal õues masendusest karjub, aga sellest polnud väga kasu, sest üsna pea oli ta toas ja kutsus mind endale appi. No uskuge mind, tal oli juba tõeline matusenägu peas.. Kutsus mind siis auto pagasiruumi juurde ja ma lihtsalt ei suutnud naeru tagasi hoida. Seal oli terve liitri jagu õli laiali läinud. Kent oli nimelt midagi mässanud auto kallal ja toetas õlipudeli korra pagaasnikusse. Siis aga oli midagi auto alla lennanud ja ta liigutas autot, et seda kätte saada... Nagu selgub, siis oli see halb mõte...
Kui eilne postitus sellise õuduse kaela tõi, siis ma ei tea, mis homme saab..Kleebin igaks juhuks telefonid ja arvutid teibiga laua külge ja peidan end voodi alla?? Täna on veel terve õhtu ka ees…
Kuidas Teil täna päev läks?
0 kommentaari:
Postita kommentaar