Hahahaaa...Tõsi :D |
Jalutuskäik Marbella politseijaoskonna poole. |
Chris tundub ahastuses olevat :D Seal all mängib Kennu ribikardinatega. |
Ma tükk aega mõtlesin, millist nuppu ma vajutama peaks. |
Park teisel pool politseijaoskonda |
Kui me Esteponas sushit läksime sööma, siis tuli üks Marokolane meile kotte müüma. Kent siis ostis mulle ühe. Selle valge. See must kott on meil täis NIE pabereid... |
Järgmise päeva hommikul käis Kent esimese asjana pangas ja maksis ära poiste NIE numbrite riigilõivud. Ja siis otse Marbellasse. Haarasime endale numbri ja jäime ootama. Ooteaeg muidugi venis ja venis. Lapsed avastasid ribikardinad ja tõmbasid neid kord ühtepidi ja siis teistpidi. Seega mõnda aega hoidis see ribikardin neid tegevuses. Seda märkas üks politseionu, kes siis poistega juttu tuli ajama ja näitas, kuidas kardnat saab veel üles ja alla ka tõmmata. Seega poistel oli lõbus. Lõpuks oligi aeg käes. Meie number lõi ette ja marssisime sirgete selgadega leti taha. Mees laua taga rääkis soravalt inglise keelt. Ta võttis paberid enda kätte ja hakkas järjest neid läbi vaatama..ja siis..korraga. Estepona? Meil oli paberite peale pandud Estepona üürika aadress. Ei, Estepona aadressiga peate Estepona politseijaoskonda minema. Siin ei saa midagi! Tegelikult. Mida? Ei! Oleks me teadnud, me oleks Marbella aadressi sinna pannud. Oh ei. Jälle tagasi sinna pisikesse jaoskonda, kus pole numbrimasinaid ja kus ainult üks politseinik räägib inglise keelt. See oli esimene kord, kui ka mina ahastuses olin. MA olen üldjuhul väga kannatlik, aga see oli suur löök allapoole vööd ka mulle. Ma olin ju nii veendunud, et täna saab kõik tehtud. Kent muidugi mainis taaskord, et oleks võinud ikkagi maksta kellelegi. Kui ma nii põikpäine ei oleks, siis ma oleks tõenäoliselt isegi tunnistanud, et tal on õigus. Aga ma lihtsalt põrnitsesin teda ja siis istusin autosse. Mis nüüd edasi?
Otsustasime, et proovime üks kord veel Esteponas. Järgmine päev astusime sisse ja pärast poolt tundi ootamist läksime poistega natukeseks ajaks üle tee asuvale mänguväljakule mängima., kus oli ainult paar liuvälja, milest üks oli plekist ja nii tuline, et seda polnud võimalik kasutada. Aga vähemalt jäi see pisike plastikus titekas, kus siis tervelt ühe sekundi jagu lõbu on. Aga parem ikka, kui need puidust toolid seal jaoskonnas. Mingi hetk Kent helistas ja kutsus meid auto juurde. Kuidagi oli Kentil õnnestunud laua taha saada, kus see inglise keelt kõnelev naisterahvas oli ja pisut infot küsida. Selgus, et ei ole ikkagi mingit muud varianti, kui see kolm nädalat ära oodata. Või noh..selleks hetkeks siis kaks nädalat. Kent pakkus välja, et paneks mingi suvalise Marbella aadressi ja ajaks sellega asjad korda. Aga kool? Äkki NIE numbri aadress loeb ka kooli puhul midagi. See teadmatus on kõige hullem. Vaidlesime siis mõnda aega teemal, kas teha uued paberid ja minna Marbellasse või oodata ära…too päev me ei jõudnudki üksmeelele.
Politseijaoskonnas aega viitmas. |
Õnneks selgus järgmiste päevade jooksul see, et NIE numbrit läheb kooli vaja alles septembris ja me siis mõtlesime, et kannatame see paar nädalat kallimat internetti ka ära. Pärast seda oli kuidagi kergendus. Ei pidanud enam iga jumala päev selle NIE numbri peale mõtlema ja stressama ja mööda politseijaoskondasid tuuritama. Mõtesime, et las olla siis see 13 juuni.
13 juunil olime siis taas Esteponas. Kellaaeg oli 9.45. Juba vana tuttav politseinik lehvitas lastele. See oli esimene kord, kui ma nägin, et keegi ei istu seal laua taga, kus NIE avaldusi vastu võetakse. Vaatasime küsivalt selle naisterahvast politseiniku poole, kes inglise keelt kõneles ja ta noogutas ning palus meil maha istuda. Hakkasime siis pabereid laua peale laduma. Enda omad koos enda dokumentidega ja sis poiste omad. Meie omad said kiirelt tehtud. Veel mõned allkirjad, mis puudu olid..Ja siis poiste paberid. Korraga jäi ta sünnitunnistusi vaatama. Tõstis pilgu üles ja küsis, et kas meil inglise või hispaania keeleid tõlkeid on. No ei ole! Selgus, et neid on vaja. Ta ütles, et ta saab aru küll, et seal on ema nimi ja isa nimi aga igaks juhuks on vaja. See igaks juhuks läks meile igatahes 80 eurot maksma. Selgus, et eesti-hispaania tõlget teeb ainult üks inimene ja kui ühel inimesel on monopol, siis ta võib 150 eurot ka teenuse eest küsida. Sest kui sul ikka hädasti vaja on, siis sa maksad nii palju, kui vaja. Kui me talle helistasime, siis selgus, et ta elab kusagil Belgias(kui ma ei eksi) ja teeks asja ära küll. Aga probleem oligi nüüd selles, et ta elab Belgias. Meie NIE numbrid pidid järgmine päev valmis olema aga poistega leppisime kokku, et viime paberid ülejärgmiseks päevaks. Originaal pidi aga postiga tulema ja post kohe kindlasti nii kiirelt ei liigu. Aga nali oli muidugi see, et passipilte ei läinudki vaja. Õnneks koolis oli vaja mõlemast poisist kolme ja Kentil kulus üks enda oma viisa peale nii et päris raisku ei läinud..
Õige eestlane aga jonni ei jäta, seega läks Kent ülejärgmine päev kohale. Äkki ikka saab meili peal olevate tõlgetega ka hakkama. Nagu ma aru sain, siis ega neile väga see ei meeldinud. Kontrollisid seal meiliaadressit ja tõdesid, et on sama küll. Lõpuks said paberid ikkagi sisse antud. Seega tänaseks päevaks on meie NIE numbri saaga lõppenud. Lõpuks olid meil käes need valged paberid, kuhu oli peale trükitud üks numbrirodu. Selle tavalise A4 paberi pärast me siis pidimegi nii palju vaeva nägema?? Seda paberit peab nüüd aga hoidma nagu kullakangi, sest sellega saab siin maal kõik uksed lahti. Tööandjate uksed, pankade uksed, telefonilepingutest üürilepinguteni välja. Maja ost, auto ost, auto müük. Ilma selle A4 paberita oled sa mitte keegi ja ei saa teha mitte midagi.
Oh! Kui nüüd tagasi mõelda, siis ma teeks nii palju asju teistmoodi. Aga me olime just Hispaaniasse tulnud ja kooliteema surus kõvasti tagant. Oleks me teadnud, et meil aega on küll ja veel, siis oleks rahulikult selle kolm nädalat ära oodanud. Ilma stressita. Või siis lihtsalt mõne Marbella aadressi paberitele peale toppinud ja oleks ka ok olnud.
Oh! Ja siis on veel lugu sellest, kuidas Kent internetilepingut käis tegemas ja selgus, et ikkagi NIE numbrist ei piisa ja kuidas ta oleks pidanud veel kolm kuud ootama ja kuidas ta siis selletst kolmest kuust ennast välja rääkis. Aga sellest juba järgmine kord.
Seiklus oli igatahes meeldejääv!
Ehhe, seiklusi kui palju, aga no vähemalt tehtud :) Nüüd paar kuud puhkust ja järgmine saaga siis ees, kui neid A4 lehti roheliste kaartide vastu lähete vahetama :D
VastaKustutaAga nett on vastuolulist infot täis jaa, isegi nendes eestlaste fb gruppides vahel mõni jagab valeinfot... ja ametnikust muidugi oleneb ka palju.
A kooli jaoks peaks vist olema tähtis empadronamiento, mitte nie nr aadress :)