PS! Ma otsisin pilte, mida ma Eestis teinud olen. Selgus, et triiksärgi pildid on vallutanud mu arvuti.

Esimese kodumaa pinnal oldud nädala jooksul olen ma istunud hommikust õhtuni arvuti taha ja tööd teinud. Õnneks oli vaja ka mõned kohtumised teha, mis tähendas seda, et ma sain ka natukene värsket õhku hingata ja ringi vaadata. Mõned tähelepanekud, mis Tartus oldud aja jooksul silma on jäänud.


  • Varem ma vihkasin busse. Ma sõidaks vabatahtlikult Lux Express bussiga Tartust Hispaaniasse! Nii mugav. Kui me Tartusse hakkasime jõudma, siis ma olin täiega pettunud, et ma maha pean minema, sest mul oli üks film pooleli. Ma olin üldse vaimustuses, et ma seal oma telefoni saan laadida ja et internett nii kiire on jne jne. 
  • Wifi! Igal pool. Hispaanias on ka igal pool, aga seal peab seda linna wifi võrku taga ajama. Ja kui lõpuks kätte saab, siis on see üsna aeglane. 
  • Elektritraadid on igal pool ees. Vaatad, et oh! Nii lahe päikeseloojang ja siis tõstad kaamera üles ja no iga nurga alt jäävad need traadid ette. Miks neid nii palju peab olema?
  • Taevas on kuidagi kaugel. 
  • Teedeehitus. Igal pool. 
  • Teed on kitsad. Ma kogu aeg imestasin, et kuidas need rekkad bussist mööda mahuvad, kui teed on niigi kitsad ja siis on veel mingid torbikud tee äärde pandud. Aga mahtusid. Magic!
  • Punktist A punkti B jõudmine võtab nii palju aega. Loe kahte viimast punkti.
  • "Kas sa metsa näed?" "Ei näe, puud on ees!" Ehk siis puid on palju. See oli mu esimene tähelepanek, kui ma Riiast bussiga sõitma hakkasin. 
  • Inimesed on ebaviisakad. Eile sõitsin pisema bussiga, kus ainult esimesest uksest sai sisse minna. Peale minu ütles ainult üks inimene bussijuhile tere. Ilusat päeva ei soovinud peale minu mitte keegi. Kuhu viisakus kadus?
  • Toidupoodides on kassiirid tegelikult päris sõbralikud, kui neile suure naeratusega otsa vaadata ja kõlavalt tere öelda. Väiksemates riidepoodides kohtab üsna palju “ära palun tule mind segama, ma just vaatasin ägedat videot youtubest” pilku. 
  • Ilmateade valetab. Ma pakkisin oma kohvri lähtudes ilmateatest, mida ma enne Eestisse tulekut vaatasin. Pikad püksid, tagid, tennised. Ja nüüd ma siis kõrben siin saunas :D Aitäh ilmaennustajad!
  • Ilm ajab segadusse. Hommikul on külm, siis on soe, siis on kuum, siis tuleb vari ja on jälle külm, siis tuleb päike ja on kuum, siis tuleb tuul ja on külm. Tennistega on kuum, plätudega on külm, pikkade pükstega on kuum, lühikestega on külm. Selline tunne, et peaks 4 hooaja riided igaks juhuks hommikuks kaasa vedama. Vihmavarju, kummikud, plätud, sulejope, kindad, ujumisriided. Igaks juhuks!
  • Söök on nii kallis! Toidupoes on selline tunne, et lähed õhtuks midagi süüa ostma ja siis maksad terve nädala toidu eest. Eile käisin kohvikus kohvi joomas. Väike tass kohvi maksis 2 euri. 
  • Autod on nii ilusad, puhtad ja suured. Hispaanias on autod tolmused, väikesed ja mõlke täis. 
Jep! See olen mina nohu ja kurguvaluga. Ma arvan, et ma korjasin selle sealt Norra lennujaamast üles. 

Kas sina ütled bussi sisenedes bussijuhile tere? 





Alustan sealt, kust ma viimati lõpetasin. Norra lennujaamas, kus kõik köhisid ja nohisesid ja teha polnud midagi. Ma tegelikult ei eeldagi, et lennujaamas oleks lõbustuspark, seega sel teemal ma pikemalt ei peatu. Lennujaam oli hästi pisikene, seega paar poekest, kiosk ja kohvik on täiesti ok. Või noh! Mida mina ka tean. See on teine lennujaam, kus ma oma senise elu jooksul ringi olen jalutanud.

Mul oli ooteaeg ligi 4 tundi, seega ma tegin aega parajaks sellega, et ma otsisin pistikupesasid, mis enamus asusid kas vetsude eesruumides või kusagil suvalise nurga taga, kuhu tooli ei olnud võimalik panna. Lõpuks ma mingi nurgakese leidsin ja istusin seal lootuses, et mu seadmete akud kõik täis laevad ennast. Ma etteruttavalt ütlen, et see mul ei õnnestunud.

Umbes 15 minutit enne, kui ma otsustasin turvaväravatest läbi minna ja kontrollisin oma pileti pealt kellaaega, siis märkasin ma seal, et tasuta on lubatud võtta ainult mingi erimõõduline minikott. Korra tabas mind väike paanika, aga kui ma võrdlesin neid mõtte Norwegiani omadega, siis vahe oli mõni cm. Seega tõstsin paar asja ümber, tõmbasin endale nahktagi selga ja astusin väravate poole. 

Värava vastas oli üks mitte just kõige meeldivam meesterahvas. Ta vaatas kõigepealt mulle otse ja siis minu kotile ning pooleldi muiates küsis, et mis kott see täpselt olla tahab. Ma teatasin, et see kõige väiksem, mille peale osutas ta mulle ühe akregaadi poole, kuhu tuleb oma kohver sisse toppida ja seletas, et lisaks kohvrile peab sinna ka mu käekott ära mahtuma. Ma üritasin talle seletada, et Norwegianil olid samad mõõdud ja mind lasti ilusti läbi, kuid tema näpp näitas endiselt selle rauast kolaka poole. Ma siis proovisin oma kohvrit sinna asetada, kui ta juba kõrvalt podises midagi selle kohta, et no see käekott ka sinna samal ajal vaja mahutada! Selle jutu peale tõmbasin ma oma kohvri seal välja ja ta suunas mind otse leti juurde, et ma siis oma “suure” kohvri eest pappi välja köhiksin. 

Mulle ikka ei andnud see asi rahu. Kuna neid kotimõõtureid oli terve lennujaam täis, siis ma jalutasin ühe juurde ja surusin oma kohvri sinna sisse. Mahub! Ma astusin selle tädi juurde, kes seal leti taga istus ja küsisin, et kui mu kott mahub ja on kõrguselt ainult 1-2cm üle normi, siis kas ma pean juurde maksma. Ei pea, tuli vastus! Väga hea! Nüüd oli vaja ainult kätekott koos arvutiga sinna kohvrisse ära mahutada nii, et see koher ise ei suureneks. Seega ladusin ma endale suuremad asjad selga. Umbes 5 minuti pärast seisin ma taas selle tüübi ees. Ainuke vahe oli nüüd see, et ma nägin välja nagu vene maffiabossi tütar. Killekontsad, nahktagi, nahkpüksid. Võtsin oma kohvri ja surusin selle sisse sama ajal seletasin, et see tädi seal leti taga ütles, et paar sentimeetrit kõrgust ei ole miskit..Selle peale näitas ta näpuga tädi poole, kes teises lennujaama otsas leti taga seisis ja küsis, et “Sheeee said thaaaat?”. No jah! See, kelle juurde ma pidi pappi köhima minema. Tema nii ütles. Selle peale ütles see tore meesterahvas, et võta see nüüd välja ja pane teistpidi. Mida kuradit! Ma tunnistan, et see ei läinud sinna sisse just eriti libedalt, sest sang takistas. Aga ta mahtus. Ja välja tuli ta muidugi veel keerulisemalt. Aga no kurat! Mahtus ju!. Ja siis ta sõna otseses mõttes naeris mu üle, kui ma seda kohvrit sealt välja tõmbasin. Ta isegi ei kavatsenud mind aidata. Ma olin suht närvivapustuse ääre peal ja küsisin, et mida kuradit sa naerad mu üle. Mahub ju! Tõmbasin vihaga selle kohvri välja ja lükkasin tagurpidi sisse. Nii nagu kästud. Ma olin juba suhteliselt segaduses, et kas ta üritabki enda päeva lõbusamaks teha ja mõnitab mind või ta on pime ja ei näe, et see kohver sinna ilusti sisse läheb. 

See ei ole minu tehtud pilt. Aga vähemalt saab aimu, kuhu ma oma kohvrit toppima pidin. Mulle üldse tundus, et nad ei hinnanud pagasi mõõtu mitte selle järgi, et kas ta mahub sinna vahesse vaid selle pildi järgi. Seljakott? Sobib. Kohver? Ei sobi. Mis siis, et mahub sinna...

See oli minu jaoks juba liiga palju ja ma hakkasin nutma seal ja küsisin, et mille pärast ma pean juurde maksma kohvri eest, mis mahub nii ja naa ja kui hästi tahta, siis suruks külili ka sisse. Ma ütlesin läbi pisarate et mina keeldun juurde maksmast kohvri eest, mis on õigete mõõtudega. Selle peale ütles ta “OK, oota!” Ja astus minema. Mida ma ootan? Keda ma ootan? Ma vaatasin küsiva pilguga nende kahe tüübi poole, kes temast sinna jäid ja need ei julgenud kumbki mulle otsa vaadata. Iga kord, kui ma nende poole vaatasin, siis nemad viskasid pilgu maha ja põrnitsesid põrandat. Mis kuradi lennujaam see on, kus keegi minuga normaalset suhelda ei saa. Ma ootasin seal umbes 10 minutit ja põrnitsesin koos nende kahe töölisega põrandat siis. Mingi hetk aga viskas täiega kopa ette sellest jamast ja ma avastasin, et see tüüp oli läinud kusagile teise leti taha tööd tegema. Siis ma küsisin ühe põrandat põrnitseva kotikleepsutaja käest, et kas ta oskaks ehk mulle selgitada, miks mind pärast sellist jama jäetakse keset lennujaama istuma. Selle peale palus see kotikleepsutaja mul veel kord kohver sinna vahesse toppida. Mis siis, et ta oli juba 2 korda näinud, kuidas ma seda sinna sisse topin ja välja võtan. Teeme siis veel kord… Panin sisse, tõmbasin välja ja lükkasin kohvri tema poole, et ta saaks selle lõpuks ära kleepsutada ja ma saaks lõpuks minema minna. Halleluuja! 

Turvakontroll oli nagu taeva õnnistus pärast sellist jama. Nad olid nii viisakad ja kohtlesid mind eriliselt viisakalt. Ma muidugi arvan, et see võis sellepärast olla, et ma nagu maffiabossi tütar välja nägin ja sellistega ei tasu jamada. Oleks ma kohe sinna kotikontrolli nii sisse astunud, siis oleks mind vast kätel sinna lennuki peale kantud. Aga ei! Ma läksin sinna oma Smurfi pusa ja tennistega. Järgmine kord olen targem. 

See tädi pagas hinnati ka väikesemõõduliseks. Mulle öeldi, et üle ühe eseme ei tohi lennukisse kaasa võtta.

Igatahes ei oleks ma endale andeks andnud, kui ma oleks maksnud 30 eurot otsa selle eest, et mu käsipagas ei olnud ühe tüübi arvates õige suurusega, kuigi ta mahtus sinna, kuhu ta mahtuma pidi. Nõme on lihtsalt see, et ma pidin seal lennujaamas nii palju vaeva nägema, et teha kellelegi selgeks, et ma ei kavatse seda maksta ja ma kavatsen sinna lennuki peale minna. 

Ruumipuudus?

Mis teie arvate? Kas ma oleks pidanud leppima ja maksma ekstra 30 eurot? Mida teie oleksite teinud samas olukorras?

Jälgi mind ka Instagramist ja Facebookis

Postituse kirjutamise hetkel istun ma lennukis, mis tähendab, et ma ei eksinudki lennujaamas ära! Kusjuures ma nägin öösel unes, et ma sattusin vale lennuki peale, mis mind viis kusagile Pariisi ja ma pidin seal vähemalt pool tundi seletama enne, kui nad said aru, et ma ei oleks pidanud üldse selle lennuki peale pääsema ja siis nad bookisid mind otselennu peale Tallinnasse. Oleks ju tore? Reaalsus on aga see, et ma olen täiesti õige lennuki peal ja peaksin umbes tunni pärast Norras maanduma ning seal ligi 4 tundi aega parajaks tegema. See 4 tundi on muidugi üsna mõistlik, sest kui vähegi mõistliku hinna eest lennata tahta, siis peab ooteajaga arvestama, sest Malagast ei lähe väga otselende ei Tallinasse ega ka Riiga.

Ja kuna lend startis Malagast kell 6 hommikul, siis on mul on hetkel jõhker unepohmell. Plaani kohaselt oleks ma pidanud magama minema kell 10 õhtul, et umbes 5 tundi enam-vähem korralikult magada. Reaalsus on aga see, et ma jõudsin voodisse umbes kell pool 12 ja siis läks mul ka selle Prantsusmaa une tõttu vähemalt tund korralikku und kaduma. See kahandas mu uneaega 2 tunnini. Kell pool 3 oli juba äratus ja ideeliselt oleks pidanud kell 3 öösel start olema, et ma jõuaks kella 4ks lennujaama ja saaksin rahulikult ringi vaadata ja olukorraga tutvuda. Päris plaanipäraselt asi ei läinud ja me vist jõudsime lennujaama ette lõpuks natuke pärast poolt 5. 

Lahkumine oli kõige keerulisem osa. Lapsed olid mõlemad üles ärganud ning Chris küsis, et kas mul ikka said kõik asjad kaasa ja sosistas mulle, et kas ma ütlesin issile edasi need sõnad, mida ta peab Chrisile enne magama minekut ütlema, et tal ikka hea uni tuleks. Kenneth vaatas mulle oma uniste silmadega otsa ja ütles head-aega ja lehvitas ja täitsa lõpp, kui raske oli end vaos hoida ja mitte laste ees nutma hakata, et neil ei tekiks tunnet, et midagi on valesti. Kent aitas mul kohvri ja koti autost välja sõita ja näitas veel näpuga läbi klaasi kõik suunad ette, kuhu ma minema pean ja käskis mul kohe pärast turvakontrolli helistada ja läinud ma olingi. Õnneks ei hakanud ma lennujaamas ka nutma. Ma üritasin meelde tuletada kõiki neid suundasid, kuhu poole ma astuma pidin, et leida üles check-in ja turvakontroll. 

Kõik oli palju lihtsam, kui ma arvasin. Check-in ja turvakontroll võtsid aega maksimaalselt 15 minutit. Kõige tüütum oli pärast turvakontrolli värava suunas jalutada, mis oli reaalselt teises lennujaama otsas. Minu käsipagasi kohvril on rattad ära murdunud ja seega pidin ma seda 10 kilost asja käe otsas vinnama ja mulle tundus, et ma ei jõua never sinna kohale. Õnneks jõudsin ja käsi ei kukkunudki otsast. 

Lennukisse jõudes tundsin ma end esimest korda natuke segaduses, sest ma ei saanud aru, kuhu ma täpselt istuma pean ja kui ma sellest lõpuks aru sain, siis ei mahtunud loomulikult minu kohver sinna üles kapikesse ära. Ma muidugi imestan, kuidas üldse ma kõik oma asjad käsipagasisse ära mahutasin. Kõik oma meigiasjad, riided, tehnika, laadijad ja siis viimasel hetkel surusin ma veel paar pakki küpsiseid, mille ma oma lugejatele tahan välja loosida. Ma tegelikult tahtsin veini kaasa vedada ja olin kuni viimase hetkeni veendunud, et ma ühe pudeli kaasa mahutan, kuni Kent teatas, et ma suure tõenäosusega pean selle veini turvakontrolli maha jätma. Seega viimasel hetkel mõtlesin ümber ja võtsin kaasa kaks pakki küpsiseid. Täpselt samasugused kaks pakki ostsin ma esimesest poest, kuhu me Hispaaniasse jõudes sisse astusime. Kui tahad neid endale krabada, siis kliki siia!

Niisiis! Kui ma lõpuks oma pagasi kuidagi sinna kappi surusin ja sain aru, et minu koht ei olegi akna all, siis ma lihtsalt sujuvalt ignoreerisin seda, sest naabreid veel ei olnud. Ma lihtsalt lootsin, et nad ei ütle midagi ja ei öelnudki.  Seega on mul on nüüd sorteerida vaja vähemalt 50 pilti, mida ma läbi akna pildistasin. Kuigi öösel üles ärkamine oli õudus kuubis, siis see päikesetõus oli võimas! 



PS! Ma olen nüüd Norras! Kõik köhivad ja nuuskavad.
PPS! Ei olnud lennukiga hirmus sõita

Otsige mind üles ka Facebookis ja Instagramis
3 päeva veel Hispaania kuuma päikese alla ja siis juba Eesti! Mul oli alguses plaan Eesti ilmaennustust mitte vaadata ja elada lootuses, et selle aasta september on täpselt sama mõnus nagu aastal 2013. Siis oli tunne, et suvi ei saagi otsa ja ka hilja õhtul oli mõnusalt soe õues istuda. Uudishimu sai aga minust võitu...

Mõnel päeval on ligi 20 kraadine vahe. Huhuhuuu.

Lootus pidigi lollidele olema, eks ole? Oh Hispaania päike, ma hakkan sind igatsema!

No igatahes jäin ma mõttele, et mida ma veel igatsema jään. 

  • Jäätis! Esiteks on Eestis külm ja jäätise söömine teeks olemist veel külmemaks. Teiseks on Eestis jäätis jumala kallis. Ja kolmandaks ei ole Eesti poejäätis pooltki nii hea, kui siin. 
Põhi maitses täpselt nagu oleks sööks päris shokolaadi ja ülemine kiht oli vanillijäätis koos hiigelsuurte küpsisetükkidega. Selline karbike maksis 2 euri. Tavaline vanill, shokolaad ja maasikas maksab siin 1€ liiter. 
  • Apelsine, mis maitsevad nagu apelsinid ja virsikuid, mis maitsevad nagu..virsikud. Värskeid puuvilju. 40 sendise kilohinnaga meloneid. Samas saab Eestis üle pika aja õunu süüa. Siin ma ei ole kordagi raatsinud ligi 2 eurose kilohinnaga õunu. Eestis vedeleb selline kraam puu all praegu. Tasuta! 

  • Ujumist! Ma tean, et ma saan Aura veekeskusesse minna, aga see ei ole ikka päris sama, kui..
Bassein tagahoovis! Ärkad hommikul üles ja hüppad basseini!
PS! Ma kohe räägin viisakusest. Need prillid sai Chris siis, kui me poes käisime. Need olid tegelikult mõeldud neile, kes mingi koguse õlut ostavad aga..no ju siis lapsed ütlesid väga ilusti "Holaaaaaaaa". 

Selline on vesi siis, kui päike loojub. Nii ilus oranz. 
  • Viisakust. Kõik on siin NIII viisakad. Üks päev ma parkisin oma auto miljoni kilomeetri kaugusele poeuksest ja siis ma lükkasin oma täis kuhjatud käru mäest üles. Mulle pakuti selle teekonna jooksul vähemalt 3 korda abi. Ma muidugi tugev Eesti naine, ma ei olnud abiga nõus! :D Kui ununes midagi ostmata, aga kõik on juba lindi peale topitud, siis mitte keegi ei vaata imelikult, et äkki minema jooksed ja siis mitu minutit hiljem hingeldades tagasi jõuad. Ei! Hoopis naeratatakse ja näidatakse pöialt, et ikka meelde tuli see shampoonipudel või hambapasta. Keegi ei signaalita, kui üritad 10 minutit parkimiskohast välja manööverdada. Nad tulevad autost välja ja aitavad sul manööverdada. 
Jälle jagatakse midagi toredat lastele. Need olid vist mingid kupongid kusagile veekeskusesse, aga lapsed olid vaimustuses! :D
  • Mägedes jalutamist. Rahu. Vaikust. 

  • Päikeseloojanguid. Ma tean, et Eestis on ka päikeseloojanug, aga ma ei mäleta, et need nii vinged oleks olnud.



  • Veini. Head veini. Ma tean, et ainult kuu aega, aga no küsimus on, et mida ma igatsema jään ja ma jään igatsema pokaali head Hispaania kohalikku veini õhtusöögi kõrvale. See ei tähenda, et mul alkoholiga probleeme on. Või tähendab? :D
Täpselt 7 euro eest veini :D
  • Ma ei oskagi seda kõike lühidalt kokku võtta…silmailu? Ilusaid aedu, lillepõõsaid, palme, treppe, purskkaevusid, ringteid, kaktuseid jne jne.


  • Vaadet. Vaadet merele ja mägedele. Oh! MÄED!! Ma hakkan igatsema seda, et minu ümber on imeilusad, kõrged, võimsad mäed. 

  • Saia! Hispaanlased oskavad saia teha. Saaks ma vaid kastitäie neid imelisi sooje baguette kaasa haarata! Vahet ei ole, kuna siin poodi minna. Soojad saiad on kogu aeg olemas!

  • Mahla! Täpselt nagu Hispaanlased oskavad saia teha..no nad oskavad mahla ka teha. 
  • Hispaania keelset raadiot.
  • Oliiviõli. Või noh! Seda, et liiter oliiviõli maksab 1.50.
  • Oma perekonda loomulikult ;)

Aga samas olen ma vääga elevil, et ma saan näha oma KASSI! Appi, kuidas ma igatsen oma kassi!

Mersuuuu!

Lisaks sellele saan ma üle pika aja juua D-lighti õlut (hkhmm..jälle alkohol), süüa kurgisalatit HAPUKOOREGA (mitte maitsestamata jogurtiga) ja kohukesi! Ja tatart, mis ei maksa 4 eurot. Ja võileiba! Kindlasti on veel midagi..

Päikesetõus
Millele Eestisse tulles tähelepanu pöörata? Ma mõtlesin, et raudselt käin poes sellise pilguga, et mis kallim ja mis odavam. Ja lähen naeratan klienditeenindajale ja vaatan, kuidas ta reageerib. Mida veel?

Et mitte jääda ilma sellest, kuidas ma esimest korda üle pika aja põhjamaise vihma kätte astun, siis jägige mind ka Facebookis ja Instagramis



Ma ikka enne küsisin venna käest, et kas ma üldse julgen tulla. Ma arvan, et tal oli teisel pool toru umbes sama nägu :D
Jah! Ma tulen Eestisse. Lausa kuuks ajaks! Kui hästi läheb, siis saan ma kiiremini tagasi tulla, aga esialgne plaan on veeta Eestis kuu aega. Kui sa oled nüüd minu pereliige või mõni lähedasem tuttav ja imestad, et miks sa alles nüüd sellest teada said, siis…no siis sa ei ole mõni mu sugulane või sõber, sest need juba ammu teavad, et mul pole peas kõik päris korras, kui ma pean otsuseid langetama. Tavaliselt õnnestub mul see raske ülesanne Kenti õlule lükata. Kui ei õnnestu, siis ma teen seda viimasel minutil ja läbi sõrmede vaadates. Nagu täna hommikul, kui ma Riiga lennupileti bronnisin. 



Kõigepealt oleks ma peaaegu ostnud pileti 140 euri eest. Aga siis ma lõin põnnama ja helistasin oma vennale, et halada pisut aega. Siis ma avastasin uue pileti 90 euri eest ja siis ma lõin jälle põnnama ja helistasin Kentile, et omakorda talle halada. No ja lõpuks leidsin ma pileti 82 euri eest ja siis ei saanud ma oma ID-kaardiga panka sisse. Tundub aga, et see pidigi nii minema, sest ma pusisin vähemalt 30 minutit, et seda tööle saada ja selle ajaga oli pilet langenud 10 euro võrra. Ajee! 

Ei, ma ei otsustanud täna, et ma Eestisse tulen. Või noh! Otsustasin küll täna, aga plaan oli juba mu peas mitu nädalat. Ma lihtsalt tegelesin sellega, et teha endale selgeks täpsed põhjused ja panna paika plaan, et ma ei oleks pere juurest ära kuu aega mitte millegi pärast. Plaan on ikkagi 24/7 Eestis tööd teha ja siis kähku pere juurde tagasi lennata.

Sellest, et ma PEAN Eestisse minema, sain ma aru juba üle kuu aja tagasi. Nimelt on meil üks vahva projekt poolikuks jäänud Eestis ning see on vaja nüüd raske tööga käima lükata. Kui keegi tunneb huvi, millega ma tegelen siis, kui ma ei kirjuta, siis võib julgelt vaadata sellisele lehele nagu www.formen.ee. Kui teil on ideid, mis võiks näiteks veebilehel olla paremini või tahaksite nuriseda kaubavaliku üle, siis tehke seda julgelt saates mulle kiri minu meilile liis.raudmann@gmail.com. Igasugune tagasiside on ülioluline!! :)  Kui Teil on soov midagi osta sealt, siis see oleks ka väga lahe! Kõik triiksärgid olen ma isiklikult välja valinud ja kõvasti vaeva näinud, et veebilehel oleks üleval nii head välimust kui ka kvaliteeti. Teeme Eesti mehed stiilsemaks, eks ole! 

Ja kuigi mul on peaaegu nädal lennuni jäänud, siis ma JUBA pabistan…

  • Ma kardan, et mis mu pisikestest põnnidest saab ja mis siis saab, kui nad ikkagi lähevad vahepeal kooli ja mina ei saagi kohal olla ja nendega koos rõõmustada (või kurb olla?). Kent küll ütles, et neil on terve elu jooksul minimaalselt 12 esimest koolipäeva ja nad saavad imeliselt hakkama ka ilma minuta, aga ma ikkagi natuke pabistan. Või noh! Natuke palju. Nad on tegelikult harjunud sellega, et üks vanematest võib mõnda aega ära olla ja et kindlasti tullakse tagasi, sest Kent on viimase aasta jooksul kaks korda kuu aega Indias tööasjus olnud. Aga mina ju ei ole??! Äkki see on HOOPIS teistmoodi. 
  • Ma kardan, et ma ei oska lennujaamades midagi teha ja ei oska lennuki peale minna või ümber istuda Oslo lennujamas. Ma pole MITTE KUNAGI lennukiga lennanud ja ma arvan, et ma olen see kana, kes raudselt midagi valesti teeb ja siis Oslosse kinni jääb. Mis siis, et mul on seal 4 tunnine ooteaeg ja selle aja jooksul peaks hea tahtmise korral kõik süsteemid endale selgeks tegema. Aga arvestades, et tegemist on minuga, siis võib kõike juhtuda. 
  • Ma kardan, et lennuk jääb täiega hiljaks ja ma ei jõua õhtuse Riia bussi peale, kuigi see oleks täiesti ebareaalne, kui just üks lendudest ära ei jää. Aga ma vist juba ütlesin, et tegemist on ju minuga ja mul pole kunagi väga palju seda vedamist olnud :D
  • Ma kardan, et Eestis on hästi külm ja ma saan kopsupõletiku või midagi sellist. Ma pole 4 kuud korralikku vihma näinud! Appi!

Kindlasti on veel midagi. Aga ma tulen! Kui ma just ei tule…Siis tuleb Kent! Ma loodan, et tuleb see vananaiste suvi ja kogu september päike paistab. 


Kas ma peaksin video tegema sellest, kuidas ma Oslosse jõuan ja üle pika aja põhjamaade ilma oma nahal tunda saan? Ja sama Riias ning Tartus? Mis te arvate?

Täna on esimene september ja ma olen üsna lähedal närvivapustusele või mõnele ajukahjustusele, mille tulemusel ma kusagilt kaljult alla hüppan.  PS! Positiivne on see, et Hispaanias on palju mägesid... Must huumor. Hahaa. 

Ma olen viimased kaks päeva nii endast väljas olnud, et mul on ise enda läheduses raske olla ja no mul ei ole võimalik enda juurest minema jalutada. Seega ma pean kuidagi ennast välja kannatama ja lisaks veel miljoni probleemiga tegelema, mis mu pead vaevab. Ma võtan kõik muud probleemid kokku mõnes teises postituses ja räägin siin ainult koolimurest, sest muidu tuleks sellest tõenäoliselt mõne õhema raamatu pikkune tekst ja vaevalt keegi suudaks läbi närida meetrite pikkusest halast. Ainult kool!

Mida on vaja, et lapsed Hispaanias kooli panna?
  • NIE numbrit. Seda oli oksendamiseni keeruline taotleda ja kogu meie ränkrasket rännakut saab lugeda SIIN ja SIIN. Aga see on meil olemas!
  • Taotlust kooli. Neli lehekülge hispaania keelset informatsiooni. Meil läks hästi ja pärast tunnikest koolidirektoriga laua taga istumist oli kõik vajalik täidetud ja paberid sisse antud. Naljakas on see, et mul on tehtud tore postitus sellest paberite sisse andmisest SIIN ja seal lõpus on kenasti kirjas, et kui hea meel mul on, et lapsed ikkagi kooli saavad. Küll on tore, et ma blogi pean ja ikka pidevalt veendun, kui naiivne ma olen :D
  • Sissekirjutust. No ei ole tehtud.

Miks ei ole tehtud? Sellepärast, et me ei ela Esteponas ja sellepärast, et meil ei ole kehtivat üürilepingut, millega vallamajja sisse astuda. Ilma selleta lihtsalt ei saa sissekirjutust. Uskuge mind! Ma proovisin.

Miks ei ole üürilepingut? No muidugi võiks alustada küsimust sellega, et mille kuradi pärast me oma lapsi Esteponas kooli tahame panna, kui me ise isegi seal linnas ei ela.

Me ei ela Esteponas, sest me elame Manilvas ja me elame Manilvas(mitte Esteponas), sest meil vedas ja me saime võimaluse olla nö. majahoidjad kuni meie tuttav Eestist suvepuhkuselt tagasi tuleb. See on üsna suur võit majanduslikus mõttes ning nagu ma juba ütlesin..meil vedas. Kuigi esialgne plaan oli, et tuttav naaseb septembri alguseks (ja meie siis kolime kohe Esteponasse ja ajame viimased asjad ära), siis ta pikendas enda puhkust ja meil on võimalik siin majas veeta kuni poole oktoobrini.

See on ühest küljes sigavinge ja teisest küljest kohe üldse mitte nii vinge.

See on sigavinge, sest hetkel on üüriturg veel 100% suvehindade peal. Üritage korra ette kujutada seda turistide massi, mis suvekuudel siia kohale voolab. See on meeletu!! Ja loomulikult proovivad absoluutselt kõik korteri ja maja omanikud sellest kullasoonest oma tükki välja närida. Ehk siis lepinguid tehakse vaid lühiajaliselt ning hinnad on alates 50% kallimad. Täiesti arusaadav, eks ole! Hinnad hakkavad siin allapoole minema umbes poole septembri pealt. Üks tore maakler tegi meile kenasti selgeks, et praegu saab lühiajalise lepinguga 2-toalise korteri umbes 800 euri eest. Selle sama korteri saab paari nädala pärast umbes 300 euri eest ja pikaajalise lepinguga. Saate aru? No kuidagi ei oska endale mõistlikuks mõelda praegu üürimist. 

Negatiivne ongi see, et ilma sissekirjutuseta ei saa me lapsi kooli panna. Punkt!

Me oleme üritanud suhelda korteri omanikuga, kelle käest me üürisime korterit Esteponas, kui me alles jõudsime Hispaaniasse. Me oleme üritanud teha mingit diili kinnisvaramaakleritega ja me oleme üritanud vallaga mingit kokkulepet saada. Viimases kohas olin ma nii endast väljas, et ma reaalselt hakkasin seal leti taga nutma. Huh. Ma olen üritanud ka facebookis “eestlased Hispaanias” grupis abi otsida ja no sellega sattusin ma erilise portsu otsa.

Nimelt olin ma eile üsna masendunud, kui mulle kirjutas üks selle grupi liikmetest ja teatas, et tema elab Esteponas. Saate aru! Mul oli tunne, et jumal saatis mulle ingli maa peale ja ma olen päästetud ning mu kannatused on lõppenud! Hell no! Ma sain sellise loengu osaliseks, et ma oleks äärepealt oma arvuti vastu seina puruks visanud. 

Kõik algas sellest, et ta küsis, millistesse koolidesse ma avalduse sisse andsin. Ma lugesin talle koolide nime ette lootuses, et ehk ta küsib neid sellepärast, et veenduda, kui lähedal tema kodu antud koolidele on. Kui ma olin need ette lugenud, siis ta teatas, et tema küll selliseid koole ei tea. Ja miks ma üldse need koolid valisin?? Valisin? Me ei valinud. Me võtsime, mida meile anti. Helistasime järjest kõik koolid läbi, kuni meile öeldi, et kasige sinna ja rääkige seal oma murest. 

Ja kuigi ma lugesin talle ette need valikud, mida me avaldusse märkisime, siis ta teatas, et me tegelikult ikkagi ei valinud midagi, sest meil pole aadressit ja ilma aadressita ei saa ka NIE numbrit. Ma siis ütlesin, et me olime oma taotlustega hilja peale jäänud ja lapsed pannakse sinna, kus kohti on. Ja NIE on meil ka olemas. Selle peale sattus ta eriliselt segadusse ja küsis, et kuidas meil NIE saab olla, kui meil aadressit ei ole. Ma siis seletasin, et ega politseijaoskonnas ei küsita üürilepingut. Panime selle aadressi, mis meil toona üürilepingu peal kirjas oli. Selle peale vastas ta, et issand jumal..asju peab ikka seaduse järgi tegema. Jumal tänatud, et ma talle ei maininud, et kui ma viimane kord vallamajast pisarad silmis välja kõndisin, siis mul oli reaalselt plaan minna ja kusagilt elektrileping näpata ja üürileping ise valmis vorpida, sest ma enam teist lahendust ei näinud. Vahel harva oskan ma ikka suud (või näppe??!) kinni ka hoida. 

Lisaks sellel jõudis ta ära mainida, et mul on ikka jõhkralt seda Estepona aadressit vaja, sest muidu ma ei saa perearsti ja miks ma üldse eeldan, et eestlased aidata saavad, sest nemad ka ju kõik üürikates ja kas me üldse oleme üritanud Esteponas üürikat otsida ja lõpetas oma jutu sellega, et äkki mu lapsed tahavad flamenco kooli minna. Ei! Ma ei taha, et mu lapsed läheksid Flamenco kooli! Ma tahan, et mu lapsed saaksid üldse kooli minna. Bööööh. 

Kõige lõpuks teatas ta, et ta otsib, et äkki tal on mõni tuttav, kes oleks valmis meid aitama…Täpselt selline tunne oli, et lähed arsti juurde hambavaluga ja ta kuulab su südant, vaatab kõrvu, laseb jalgadest röntgeni teha, kontrollib silmi ja peksab oma haamriga sind igaks juhuks natuke aega, et sinu reflekse testida ja alles siis avastab, et ahah..hambad jah. Teeme korda!

No ja nüüd ma vaatan neid pilte facebookis, kuidas minu sõbrannade lapsed seisavad uhkelt oma aabitsatega koolide ees ja vajutan pisarad silmis järjest laike nende piltide peale, sest minu lastel ei ole praegu esimest koolipäeva ja ma üldse ei tea, kuna neil see esimene koolipäev tuleb. 

Kuigi iga postituse võiks lõpetada positiivselt, siis mul ei tule midagi paremat, kui see, et eile jooksis meile hästi armas kass tuppa ja mina ei näinudki teda ja siis ma karjusin välisukse peal “kss kss kss” nii kaua, kuni mu keel valutama hakkas. 

Leiad mind masetsemas ka Facebookis ja Instagramis




Minu isa oli alkohoolik. Jah! Ma olin kurb. Ma oleks tahtnud, et ta ei oleks iga päev pidanud viinakuradiga võitlema. Ma oleks tahtnud, et ta oleks saanud näha minu lapsi kasvamas. Ma oleks tahtnud, et ta oleks saanud kaasa elada meie Hispaania seiklustele. Ma tean, et ta oleks rõõmu tundud. Ta oli alati toeks. Ta oli alati olemas, kui ma hädas olin. Ta oli alkohoolik. Jah! Aga tänu temale olen ma see, kes ma täna olen. Mitte sellepärast, et ta alkohoolik oli. Kõige muu pärast, mida ta oli siis, kui tal ei olnud viinapudelit näppude vahel. Ta õpetas mulle nii palju! Elu! Mõistmist. Seda, kuidas igas halvas asjas on ka midagi head. Positiivsust. Seda, kuidas ka kõige raskemal ajal on võimalik elust rõõmu tunda. Ta õpetas mind kastist välja vaatama ja elu teise nurga pealt vaatama. Ma tean, et minu elu kõige ilusam päev saab olema minu pulmapäev. Ja ma tean, et see saab olema ka kõige kurvem päev. Sest teda ei ole seal, et mind üle anda. Sest ta võitles iga jumala päev viinakuradiga...ja kaotas. Tal muidugi vedas! Ta oli olemas inimene, kes oli valmis teda igast august üles korjama. Kes suutis tema kõrval hakkama saada läbi kõikide nende raskuste. Aga enamustel ei lähe nii hästi. Ja nii saavad nendest samasugused "pompsikud" nagu ühes blogipostituses kirjeldatud, mida ma lugema sattusin. 

Aga nüüd sellest postitusest lähemalt. Originaali leiate siit.
Ühel päeval sõitsin mööda Tapale poodi. Möödusin ühest bussipeatusest ning silma jäi häiriv asi - ühes bussipeatuses bussijaama pingi olid vallutanud kaks umbes 40-50 aastast meest, käes suured kaheliitrised õlleballoonid, samal ajal kui noor ema pidi oma väikese umbes 2-3 aastasega bussi ootama paviljoni kõrval, laps istus murule, et mängida. 
Ma olen täiesti veendunud, et sa ei oleks seda tähele pannud, kui seal pingi peal oleks kaks tursket meest istunud ja nooruke ema oleks bussi oodanud paviljoni kõrval. Siis oleks ta seda ju vabatahtlikult teinud...
Mis seal ikka, bussijaamadesse pannaksegi ju pingid selleks, et paar alla käinud pomsikut saaks seal istuda ja "chillida", mitte selleks, et väike laps saaks seal oma jalga puhata, enne bussile minekut. 
Kusjuures mul tuli sellega meelde lugu, kuidas kusagil pandi parkipinkide alla orad, et alkohoolikud ei saaks seal magada. Äkki peaks Eestis sama tegema? Paneme pargipinkide ja poetreppide peale ogad. Siis me ei pea neid rõvedaid pompsikuid linnapildis nägema. Ignoreerime ja teeme näo, et neid ei eksisteeri...


NÕME. Lihtsalt nõme, et paaril täiskasvanud pomsil (rõhutan et siiski TÄISKASVANUD) pole piisavalt mõistust, et leida endale mõni "privaatsem" koht enda ballooni tühjendamiseks. Eks see mõistus ole juba ära joodud. 
Ma arvan, et kui keegi tunneb, et tal ei ole siin maailmas enam mitte kedagi ja tema elul pole eesmärki ning tal on täiesti ükskõik, kas ta sureb täna või homme, siis vaevalt ta väga pikalt juurdleb, et milline on see kõige mõistlikum koht, kus ta mitte kedagi siin maailmas ei häiri. 
Ja nii nad istuvad pargis, poe ees, bussijaamas, tegelikkuses ju IGAL POOL, joovad ja haisevad. Ning meie, normaalsed inimesed, peame seda kannatama ning meie, normaalsete inimeste LAPSED peavad seda NÄGEMA.
Normaalsed inimesed. Ma tahaks lihtsalt nutta iga kord, kui keegi midagi sellist kirjutab. Ja see lause, et “Kujutate ette, minu lapsed peavad seda nägema..” No ja mis siis juhtub, kui lapsed midagi sellist nägema peavad? Ma usun, et kui lastele selgitada, miks see onu seal viinapudel näppude vahel istub, siis läheb elu edasi ja kõik on ok. Kusagil foorumis oli tuline arutelu teemal, et kujutage ette, kui minu laps peaks nudisti nägema??! Minu laps! No minu lapsed on üsna palju neid nudiste näinud siin Hispaania rannas. Teate mis? Neil on täiesti ükskõik. Üks nendest nudistidest ronis üsna minu laste nina alla mardikat päästma. Mitte mingisugust reaktsiooni. Laste jaoks oli ta nagu iga teine naine selles rannas. 
Tallinnas on see lugu tegelikult veel hullem. Neid nõmedikke on ju igal pool. Nad tulevad ühistransporti, haisevad ja laaberdavad seal. 
Tallinnlased! Kuidas te tulete toime, et te igal pool nõmedikke näete? Kui harvad on juhused, et saab normaalsete inimeste järgi haisevas bussis koju sõita? Kuidas teie lapsed hakkama saavad, et nad peavad igal pool haisvaid pompse nägema?
Kui ma veel lõpurase olin ja kooli eksamile sõitsin, siis üks purupurjus kakerdis koperdas mulle bussis otsa. Ei olnud tal suud, et vabadada, vaid temal oli vaja energiat säästa selleks, et teise bussi otsa oma joobaritest kaaslaste juurde koperdada, et paari sõõmukese kangema kraamiga suud kasta.
Lõpurase… Kas selline sõna on olemas? Lõpurase... Aah ok. Googeldasin. Selgus, et lõpurase on ikkagi päris sõna. Vabandused.
Mul ei ole sellistest inimestest isegi kahju. Miks peakski olema? Nad elavad selleks, et juua. Joovad selleks, et elada. Ja muud midagi. Nende tööpäev algab kell 10. Ärkavad natuke enne kümmet ja lippavad poodi. Seisavad järjekorras, balloonid näpus, lasevad inimesi veel enda ette, kui tundub, et nende järjekord kassas jõuab enne 10t kätte. 
Mul ei ole kahju nendest mõrvaritest ja vägistajatest, kes vahele jäävad ja elu lõpuni trellide taga peavad istuma. Inimesed ei joo sellepärast, et juua. Igal ühel neil on oma lugu rääkida. Pikk ja valus. Täis ebaõnnestumisi ja läbikukkumisi, valesid valikuid ja luhtunud suhteid. Ma olen täiesti veendunud, et tänaval võib olla mõni pomps, kelle naine sai mõne õnnetuse tõttu surma ja ta lihtsalt ei näinud enam oma elul eesmärki. See oli naine, kellelga ta tahtis elu lõpuni elada ja nüüd teda enam ei ole ja kõik on halvasti. Ja siis vaadatakse teda põlastusega. Ise on ta süüdi! Vastik haisev pompsik.
Ja need inimesed on osa meie ühiskonnast. ÜHISKOND, kah mul asi. Kui mina näen ränka vaeva, et teenida endale leib lauale, siis Tema, allakäinud joodik, on veel nii jultunud, et lihtsalt tuleb ja küsib minult ühte eurot laenu, sest viinarahast jääb puudu. Ma vaatan teda põlastusega ja saadan ta kuu peale. Tema muidugi laseb kuuldavale oma kuivadelt huultelt sõimusõnu, et kas mul on siis nii kahju sellest ühest eurost. ON KÜLL, sest mina nägin vaeva, et seda teenida ja ma ei kavatse seda kulutada enda jaoks MITTE MILLEGI PEALE.
Siin Hispaanias on iga poe ees mõni õnnetu, kes raha kerjab. Nad lihtsalt istuvad seal oma siltidega hommikust õhtuni. Ma ei ole näinud põlglikke pilke või halvasti ütlemist. Üsna paljud teretavad viisakalt ja ajavad juttu nendega. Tihtipeale antakse neile raha ja vahel ka jagatakse poest ostetud toidukraami. Ma usun, et see on hea viis õpetada oma lastele tolerantsust. Jah, nad on omadega põhjas. Jah, nad ei suuda end kokku võtta. Aga me ei vihka neid. Mul tuleb sellega meelde, kui kunagi ammu, kui ma veel Ruusmäel elasin, siis liikus ringi üks video, kus paar poissi Missost lasid kodutul oma enda uriini juua ning vastutasuks andsid pudeli õllet. Kui me kohtleme alkohoolikuid põlastusega, siis me kasvatame ka lapsi, kes kohtlevad neid samamoodi. 
Ja ometigi on see joodik kuskil kellegi NORMAALSE inimese poeg, vend, või isa. Ja see normaalne inimene on KURB. Kurb, sest teda on "õnnistatud" ühiskonna probleemiga. Ning ainus KES neid aidata saaks, on ju tegelikult NEMAD ise.
Normaalne. Õõõõõh. Kui ma sellist juttu loen, siis mul on tunne, et ma olen pigem see nõme alkohoolik, keda absoluutselt sinu arvamus ei koti, kui see "normaalne". 
Ja nüüd mina, normaalne inimene, kes ma ei tarvita teglikult ühtegi tilka alkoholi ütlen, et klaasike veini, või pudel õlut nädalas pole hullu ning see ei tee Sinust alkohoolikut. Aga kui Sa ei suuda enam oma näppe pudelist eemale hoida ning kogu aeg on Su mõttes alkohol, siis pöördu kuskile, kus saada abi. Sest MUIDU tõenäoliselt ootab Sind kunagi paarkümne aasta pärast sama saatus, mis neid pompsikuid, kes meile hetkel pinnuks silmas on. Sa mõtled küll, et Sinuga ei juhtu, aga 20 aasta pärast Sa veel mõtled: "Tal oli õigus."Niiet parem, tee oma elus kõik nii, et Sa saaksid mõelda: "Õnneks, mina polnud üks neist, allakäinutest. "
Vihkamine ei ole ok! Ma olen ise istunud bussi peal, kus üks kodutu vanem naisterahvas nii kõvasti mädanenud kala järgi haises, et üks kaassõitja maha hüppas, et oksendama minna. Minu naabriks oli kaks aastat alkohoolikust meesterahvas. Jaan! Kord oli selline tore seik, et mulle tuli ämm koos minu elukaaslase õega külla ja nad juhtusid tulema trepikojast üles täpselt sel hetkel, kui Jaan ka oma kodu poole loivas. Ta oli jumala purjus ja oli end korralikult täis lasknud. Ja unustanud enda püksinööbi kinni panna. Ja nõnda ta siis haises seal ja tema püksid vajusid iga trepiastmega aina allapoole. Nii kaua, kuni tema tagumik kogu maailmale näha oli. Ja see oli kindlasti rõve. Aga muul ajal oli naabri Jaan üsna muhe mees. Viskas kõvasti nalja ja kõik maailma probleemid sai temaga läbi arutada. 


Mida sina arvad sellest loost? Kas sul on kahju nendest pompsikutest, kes poe trepil istuvad? Kas nad on sinu arvates rõvedad? Äkki peaksime Eestis ka kasutusele võtma need kodutute vastased meetmed? Paneme ka kõikjale ogad püsti, et neid linnapildis näha ei oleks? Ignoreerime? 

Leiad mind ka Facebookis ning Instagramis.


Vaatasime eile Kentiga sellist filmi nagu Donnie Darko. 

Filmis oli üks koht, kus õpetaja joonistas tahvlile nö. elujoone, kuhu ühele poole asetas sõna “hirm” ja teisele poole “armastus”. Ehk siis positiivne versus negatiivne. Must ja valge. Hea ja halb. Seejärel jagas ta õpilastele kätte kaardid, millel kirjeldatud tegevused oli vaja kahte lehte laiali jaotada. 

Peale vaadates tundub kogu ülesanne üsna lihtne, eks ole? Mari spikerdab-halb. Kristjan ei öelnud klassi sisenedes tere-halb. Triinu koristas eile kõik toad ära-hea. Toomas leidis rahakoti. Raha võttis endale, kaardid tagastas lähimasse panka-halb. 

Kui nüüd aga pisut analüüsida, siis on üsna keeruline ühtegi nendest tegevustest asetada kindlasse kategooriasse. See, et Toomas kellegi teise vara endale haaras, oli ilmselgelt halb. Samas! Äkki ta tegi seda armastusest kellegi vastu, kes parasjagu väga hädas on? Siis on selles ka midagi head. Edasi analüüside leiaks tõenäoliselt veel nii positiivset kui ka negatiivset antud teguviisi juures. Sedasi arutledes on väga vähe asju, mida 100% saaks ühele või teisele poole asetada. Elu lihtsalt ei ole nii lihtne.

Huvitav on see, et lapsed analüüsivad ja küsivad hästi palju. Analüüsimine on inimloomuse osa. Mul on kodus 6 aastane laps, kes arutleb absoluutselt kõik asjad põhjalikult läbi. 

Võtame ühe näite. Ma teatan Kennethile, et Marsile lendamiseks on vaja tal mõnda aega koolis käia ja seejärel avaneb tal võimalus kosmoselaevaga sõit ette võtta. Seejärel mängib Kenneth mulle ette hunnik erinevaid tsenaariumeid, et veenduda minu väite vettpidavuses. Aga äkki kosmoselaev tuleb ja pargib meie tagahoovis ning võtab mu kaasa? Aga kui ma lähen sinna kohta, kus need kosmoselaevad on ja ütlen, et ma tahan ka kaasa tulla, mis siis saab? Aga kui ma ise ehitan endale kosmoselaeva, siis ma ju ei pea kooli minema. Ehk siis väide-analüüs-veendumus. 

Kui lastel see “faktides” kahtlemine nii loomulikult tuleb, siis on meil massides täiskasvanud inimesi, kes on kuhugi oma analüüsimise oskuse/vajaduse/tahtmise ära kaotanud. Ma ei kujuta ettegi, kui palju meil on neid, kes on täiesti veendunud, et absoluutselt kõik veganid on lapsepiinajad, kes sunnivad oma võsukesi hommikust õhtuni ainult porgandeid sööma, sest nad lugesid ühte artiklit, kus üks laps satus sellise vegandieediga haiglasse. Ja siis nad jooksevad mööda sõbrannasid ja räägivad kõigile, et kuidas on olemas mingi uus sekt, kes ainult maltsa söövad ja oma lapsi porganditega mürgitavad, aga nii palju viitsimist ei ole, et natuke internetis ringi kolada, ehk mõnda raamatut antud teemal lugeda. End natukenegi rohkem veganite eluga kurssi viia. Ei mingit analüüsi. Ei mingit info töötlust. Üks artikkel. Üks näide. Üks äärmus. Ja ometi on tema peas KÕIK sellised. 

Inimesed ei viitsigi enam fakte kontrollida. Lihtsam on ju uskuda mingit pastakast välja imetud infomulli ja siis sellele toetudes sajaga poolt või vastu olla. Ma lugesin just hiljuti ühte blogipostitust, kus oli hästi näha, kuidas inimene nii väga usub midagi, aga on täiesti võimetu oma seisukohta argumenteerima. Ta nii väga usub! Ta lihtsalt ei saa väga hästi aru, et mis tema uskumuse tugitalad on, millele tema püstitatud “faktid” toetuvad.

Eriti huvitav on see, et meil on praegu nii palju erinevaid kohti, kust infot otsida. Ei pea vaeva nägema, et millegi kohta rohkem õppida. Kui ise ei viitsi internetis ringi tuuseldada või raamatuid lugeda, siis meil on nii palju spetsialiste, kes rõõmuga infot jagavad. Kui on näiteks küsimus, et kas veganlus on hea või halb, siis piisab sellest, et haarad oma telefoni, otsid guuglist mõne toitumisnõustaja numbri ja küsid järele. Kui esimese info pisut kahtlane tundus, siis saab ju veel 2-3 tükki läbi helistada ja siis nende jagatud infot võrrelda.

Kui ma pimesi usuks kõike, mida mulle läbi sotsiaalvõrgustiku peale surutakse, siis ma ei saaks siin Hispaanias üldse vabalt ringi liikuda. Ma käin poes koos moslemitega, rannas jalutades näeb iga 10 meetri tagant suure kotihunnikuga marokolast. Ei möödu päevagi, kui ma mõnda värvilist ei näeks. Täna käisin poes ja üks rastafari sõitis mulle rulluiskudel vastu. Mida kuradit ma siis tegema pean nüüd? Iga kord, kui rannas moslemit näen, siis karjun pomm ja peidan pea liiva alla? Või ei lähegi randa. Poodi? Tänavatele? Sellepärast, et keegi facebookis kirjutas, et nad KÕIK käivad pommivööd ümber kõhu ringi?

Inimesed korjavad endasse mingid infokillud siit ja seal, aga neil ei ole aega, et neid läbi analüüsida. Kui varem võis tulla üks teadlane ja väita, et tema uurimustöö tulemusel selgus, et maakera ei olegi lapik ja kõik kahtlesid tema väidete õisuses, siis praegu piisab sellest, et tüüp loeb läbi pealkirja “Lapsevankrid on lastele ohtlikud!” ja sellest piisab, et minna kommentaariumisse kaasa rääkima, kuidas vankrid tõesti ongi saatana enda leiutis. See on hea näide sellest, kui vähe infot inimesed vajavad, et järeldusi teha. Artikkel ise rääkis üldse lastest, kes vankris püsti tõusevad ja sealt alla lendavad. Aga ega sisu ei olegi oluline. Pealkiri ju ütleb kõik ära, eks ole?

Enam ei ole vaikust, mis paneks elu üle järele mõtlema. Hommikul ronitakse vetsu koos oma telefoniga, et teiste elule pilk peale visata. Seejärel süüakse kähku hommikusöök koos värske Postimehega. Kõikjal mängib taustaks muusika. Autos, tööl, poes, trenni tehes. Isegi parki jalutama minnakse koos muusikaga. Õhtul on telekas ja magama minnakse koos läpakaga. Pidev infomüra, aga ei hetkegi vaikust. Vaikust, et analüüsida mingeid infokilde, luua seoseid ja jõuda järelduseni. On ainult üksikud fraasid, uudiste pealkirjad ja pildid. 

Ma mäletan, kui ma kord Lõunakeskuses Starmani müügimehega kokku põrkasin. Kuigi mul telekat ei olnud, siis ta pakkus mulle nende sigavinget uut vidinad, millega saab absoluutselt igal pool telekat vaadata. Ja see segadus tema näol, kui ma küsisin, et miks peaksid inimesed tahtma igal pool telekat vaadata. Kas inimesed juba praegu ehk liiga palju teleka ees ei istu? Ta ei saanud absoluutselt aru minu mõttekäigust. Aga kõik ju tahavadki vetsus ka oma seepi vaadata!? 

Vähemalt on praegu veel öö, kus aju saab rahus ja vaikuses infot läbi analüüsida..

Kui palju teie analüüsite enne, kui seisukoha võtate? Kas üldse on vaja analüüsida või piisabki paarist delfi artiklist, et järeldusi teha? Mis teie antud teemast arvate?









Sattusime sõbrannaga juttu ajama, kui korraga tulid tited teemaks. Mul pole õrna aimugi, kuidas see jutt sinna jõudis, sest minu arvates me just rääkisime vaipade puhastamisest, kui ta korraga heldis, et beebid on ikka nii nunnud. Ja sinna otsa tuli referaadi pikkune kirjeldus kõikidest armsatest asjadest, mis talle beebidega seonduvad. Pisikesed sõrmed ja varbad, esimesed sõnad ja sammud, sülle ronimised ja muu selline. Selle jutu lõppu ohkas ta, et “Beebid on ikka nii armsad, eks ole?” 

Kui ma talle siis ütlesin, et ma nagu päris 100% nõustuda ei saa, sest mul tuleb oma sada asja pähe, mis beebide puhul üldse nunnu ei ole, siis ta solvus mu peale ja teatas, et ma olen esimene, kes temaga nõus ei ole ja endal on mul veel lapsed olnud ja kuidas ma siis nõnda ütlen…

Äkki ongi viga minu ajus, mis täiega näkku paneb? Teeme siis ühe näite. Ütleme, et sa lähed aasale lilli korjama! Päike loojub ja puha! Linnud laulavad ja korraga ilmub nurga tagant välja sinu kallim, kes sind pikalt keset seda imelist aasa kirglikult suudleb…ja siis sa astud lehmasita sisse. Iga kord, kui sa sellele päevale tagasi mõtled, siis esimese asjana tuleb sulle meelde see hetk, kui sa selle sitase jalanõu pidid jalast võtma ja sa istusid seal pingi peal koos oma haisva saapaga ja mõtlesid, et kas visata minema või äkki ikka pesta puhtaks…

No mul on lastega sama teema. Ma tean küll, et mu lastel olid ka nunnud varbad ja sõrmed ning sigavinge hambutu naeratus, aga kui ma beebidele mõtlen, siis mulle tuleb esimesena pähe gaasivalud ja unetud ööd, kui hambad seda naeratust kaunistama hakkasid..

Võtame siis kokku, et miks ma julgesin oma sõbrannale väita, et KÕIK ei ole beebide juures nunnu:

  • Mäletad neid öid, kui sai 8 tundi jutti magada ja hommikul kohvitassi taga vaikust nautida. No mida kiiremini sa unustad, et selline ilus kombo olemas on, seda parem. Nüüd sa oled üleval siis, kui laps tahab ja magad siis, kui laps lubab. Vaikus on nüüd üks tore kohustus, mille sa pead tekitama, kui sa vähegi vaba aega tahad. Oma aeg tähendab seda, et sa mitte ei korista lõugava muusika saatel kappe vaid hiilid hiirvaikselt ühest toast teise ja üritad oma tegevuste juures võimalikult hääletuks jääda. Kui hästi läheb, siis saad kunagi kauges tulevikus taas inimese kombel magada. Halvimal juhul hakkavad su lapsed normaalselt magama siis, kui sul juba liigesed valutavad ja vanadus vägisi kallale kipub.
  • Uni ei ole muidugi ainuke probleem. Just siis, kui sa suudad leppida sellega, et uus ilmakodanik sinu uneaega oma suva järgi reguleerib, siis tulevad gaasivalud külla. Ja siis ei uinu sinu nunnu beebipõnn mitte vaikse karuselli tilina peale, vaid enda lakkamatu röökimise saatel. No ja kui gaasivaludega peab hea õnne korral vaid paar kuud tegelema, siis hambad…neid on terve suu täis. Ja need tulevad ühekaupa. Ma mäletan veel üsna eredalt, et kui just oli ühe hambaga trall ära lõppenud ja laps oli paar nädalat üsna asjalikult öösiti maganud, siis hakkas järgmine tulema..Ma vist isegi kuhugi kirjutasin, et minu suurim unistus on see, et lastel kõik hambad suus oleksid. 
  • Sa pead leppima sellega, et nii kaua, kuni sinu beebi ainult nunnult laliseb, siis sul pole õrna aimugi, mida ta tahab. Süüa? Juua? Mähe märg? Ei? Äkki ikka süüa? Külm? Soe? No mida sa tahad? Maha? Sülle? Appi!!! Mida ometi?? Ja siis ta jääb täiesti tühja koha pealt vaid ja naeratab edasi.. No mida effi sa see 30 minutit jutti jaurasid, kui sa tegelikult midagi ei tahtnud. Seda “tahan peaga vastu seina joosta” hetki oli ikka päris palju. 
  • Potitamise teema. Kõik tahavad nunnudest beebidest rääkida, aga keegi ei jaga infot, kui kaua peab ühte last potile õpetama. Kuidas terve elamine pidevalt pissi järgi haiseb ja kuidas laps potil paar minutit istub ja siis püsti tõusteb ja sekund hiljem nurga taha loigu laseb. No ja siis see imeline hetk, kui laps sulle suure naeratusega vastu jookseb ja teatab, et tal on kaka püksis, mille ta loomulikult sekund enne pükste jalast tõmbamist laiaks istub. Oh kui nunnu, eks ole?
  • Riietamine! Kui muidu sai kapi pealt võtmed haaratud ja kodust nelja tuule poole jalga lastud, siis nüüd on kodu uksest välja pääsemine tõeline katsumus. Eriti talvel. Eriti, kui sul on kaks ahvipärdikut kodus, kes mõlemad õue tahavad minna, aga kumbki riideid selga ei taha panna. Ja kui ühe pooleldi jõuga riidesse saad, siis teine ei ole absoluutselt valmis koostööd tegema ja nõnda esimene aina kuumeneb. Kui  lõpuks läbi kisa ja kära mõlemad riidesse saad, siis oled juba pooleldi hiljaks jäänud. Mis siis, et seekord alustasid kogu tralli pool tundi varem. Ikka jääd hiljaks. See on raudselt mingi needus. Vähemalt mul oli toona selline tunne. 
  • Lapsed on nagu koerakutsikad. Kõik, mis nad kätte saavad, on vaja puruks rebida või suhu toppida. Kui laps hakkab roomama, siis peab absoluutselt kõik asjad tõstma riiul kõrgemale. Isegi need, mis tunduvad olevad purustuskindlad. Nendega võib laps ju endale vastu vahtimist virutada. Lisaks sellele peab ka midagi tegema juhtmete ja pistikutega. Aga ega sa sellega pääsenud pole. Siis hakkab laps ju ennast püsti ajama. See heldimus, et oh sa nunnukene..varsti hakkad kõndima ja puha, lõppeb üsna kiirelt, kui sa avastad, et nüüd ta ju ulatub riiul kõrgemale ja suudab vabalt ka esimesi sahtleid lahti kangutada. See on üldse kõige vahvam iga. Laps suudab peaaegu kõigega endale viga teha ja absoluutselt igal pool maha kukkuda. Ma olen näinud kodusid, kus on KÕIK vähegi ohtlik nööriga kinni tõmmatud, kinni teibitud, naeladega kinni löödud ja laps käib ringi kiiver peas, aga ikkagi on üleni sinine. Lapsed on ikka osavad, onju?
  • Segadus. Kõik on kogu aeg segamini. Isegi, kui kogu aeg koristada. Arvesta sellega, et kui sul läheb vähemalt 15 minuti, et kõik legotükid kokku korjata, siis neil läheb ainult 1 sekund, et need kõik kastist välja kallata. Jeee! 
  • Pesu pesemine. Laste pesemine. Üldse pesemine. Issand jumal, kui palju pesemist! Ma parem ei hakka rääkima, kui tihti peab beebinduse ajal põrandaid pesema, sest põnn reaalselt põrandat lakkumas käib…
  • Ma tean, et ma juba koristamisest rääkisin, aga see väärib omaette punkti! Kas sa veel läbipaistvaid aknaid ja säravpuhtaid peegleid mäletad. No mina enam ei mäleta. Ja mu lapsed lähevad kooli see aasta. See on nagu mingi haigus. Või missioonitunnetus. Aknad peavad ikka näpujägi täis olema?
  • Hea mõte oleks vist pastakad ja vildikad esimestel eluaastatel aknast alla visata? Või siis mitte uusi ja hinnalisi asju osta. Mis siis, et sa ise maru palju enda 3000 eurist diivanit hindad. Sinu 2 aastasel põnnil pole sooja ega külma sellest rahast. Aga seevastu hindab ta väga oma kriipsujukut selle 3000 eurise diivani peal. Ja ilmselgelt ei mõista sinu paanikat, kui sa seda sama palju ei hinda. 
  • Sul ei ole privaatsust. Esimesed aastad on muidugi erilised! Kui sa varem võisid arvata, et vetsupott on koht, kus inimesed õndsas üksinduses istuvad, siis üsna kiirelt võiks seltskonnaga ära harjuda. Variant on ka alati uks lukku panna ja siis meeleheitlikku kriiskamist ukse taga kuulata. Hiljem läheb muidugi kergemaks ja vähemalt vetsus saab taas privaatselt olla. Mul on praegu muidugi nii, et iga kord, kui ma otsustan, et ma tahaks natuke omaette olla, siis olen ma korraga kõige tähtsam inimene maailmas mind on kohe kohe vaja, sest kes see teine vastab küsimustele, et kui kaua ikkagi läheb aega, et kuule jõuda ja kas mõni kosmoselennuk võib meile aeda ka maanduda ja meid kaasa võtta ning mis juhtub, kui meteoriit maale kukub ja kas aknad lähevad ka katki, kui me meteoriidiga pihta saame. Pluss veel miljon küsimust dinosauruste kohta. Ma olen varsti suure tõenäoosusega dinosauruse teadlane, sest nad käivad vähemalt 25 korda päevas minu käest üle küsimas, et mis ikka selle või tolle dinosauruse nimi oli ja miks too lendab, aga too hoopis jookseb? 
  • Teadmatus! Ei ole ühtegi õpikut, mis ütleks: “100% garanteeritud, et nende kasvatusmeetodite kasutamine toimib absoluutselt kõikide laste puhul ja tagab, et sinu lapsest tuleb hea, armastab, hoolitsev geenius!!” Isegi, kui sa arvad, et sa annad 110% ja oled ilgelt tubli ja teed kõik õigesti, siis võib su laps 20 aasta pärast kodust jalga lasta ja teatada, et sa olid ilgelt nigel ema ja söö nüüd seda suppi, mida kokku keetsid. Seega jah! No pressure! :D

Jep! Selline ta tuli. Et kõik nüüd ei mõtleks, et ma mingi lapsevihkaja olen, siis järgmises postituses ma vähemalt proovin sama palju positiivseid asju välja tuua :D

Mis teie arvates kogu selle vanema ameti juures kõige keerulisem on? Kas kõik beebidega seondub on ALATI ülinunnu ja midagi kohutavat polegi?

Ägedad videod lastest leiad minu Facebookist. Lisaks selle postitan ma sinna peaaegu iga õhtu pilte päikeseloojangust. Mingi haigus külge karanud vist.  Kaunid pildid Hispaaniast ja Hispaania loodusest leiad mu Instagramist.

Täna, kui ma Kenti triiksärke nööri pealt korjasin ja järgmised pessu viskasin, siis ma mõtlesin, et kas ja kui palju peaks oma elukaaslase nimel pingutama? Ma oleks ju võinud Kenti särgid pesemata jätta või siis ainult enda riided kuivama viia. Võib ju tunduda veider jätta pooled riided masinasse, kui ma nagunii nööride juurde jalutan, aga samas ei ole ju need ikkagi minu riided. Seega pole minu mure? 

Kas ja miks peaks üldse arvestama inimesega, kellega sa parasjagu koos elad? Kas piisab ainult sellest, et ma teda armastan või peaks teise osapoolega ka pisut arvestama? Kas ma pean õhtusööki valmistades mõtlema selle peale, et Kent ju kruupe ei armasta ja mulgiputru pole seega mõtet teha või pole tegelikult vahet, sest Kentil endal ka käed otsas ja kui talle mu söök ei meeldi, siis võib ta ju uue valmistada?

Lisaks kõigele eelnevale on ju veel hunnik ülesanded, mida mitte keegi väga teha ei taha. Kes need ära teeb? Kes peaks prügikasti välja viima? Kes peaks vetsupotti puhastama ja kelle kohustus on muru niita? Kuidas on aus? Kas aususel on üldse suhtesse asja? Mina klooritan vetsupotti aga kuna vetsupoti klooritamine võtab hullult palju aega ja on lisaks sellele ka mürgne, siis on aus, et sina pead prügi välja viima ja muru niitma? Kuidas üldse kaks inimest suudavad koos elada nii, et nad mõlemad rahul oleks ja tunneks, et nende soovide ja vajadustega on arvestatud? Lisaks KÕIGELE eelnevale on ju ka veel vaja otsustada, et kas elutuppa tuleb parkett või PVC ja kas magamistuppa paneme lillad sitskardinad või pruunid sametkardinad. Sellest viimasest on küll paljudel meestel suva, aga nagu Kent täna ütles, siis äkki nad lihtsalt nõustuvad, et mitte naisega tülli minna ja nende elu suurim unustus on need lillad sitskardinad põlema pista ja siis lõkke ümber tantsu lüüa...



Äkki oleks lihtsam nii nagu vanasti. Naine koristab, peseb riideid, tegeleb lastega, kastab lilli, valmistab moosi ja teeb süüa ning samal ajal mees käib tööl ja vaatab õhtul Aktuaalset Kaamerat? 

Lihtsam võib ju olla, aga vaevalt selline kooselu väga õnnelik oleks. Tänapäev on ikkagi kompromisside päralt! Poolele teele peab vastu tulema. Päris nii ei saa, et teeme ainult minu moodi või ainult sinu moodi. 

Kui kaks inimest kokku saavad, siis algus on ju päris kena. Ainuke asi, mille üle vaielda saab on see, et kas lähme Tokyo Sushi baari või Meat Marketisse ja kas vaadata õhtul telekast "Süü on tähtedel" või "Kiired ja vihased 7". Probleemid algavad alles siis, kui kokku kolitakse. Söögikohavalik on selle kõrval lapsemäng! Ühele meeldib, et nõud pestakse kohe ära, teisele ei meeldi üldse nõusid pesta. Ühel pole midagi selle vastu, et riided vahel põrandal vedelevad, teine ei suuda ilma närvi minemata isegi sassis sokisahtlit vaadata. Ühele meeldib süüa laua taga, teisele diivani peal. Siis peab kuidagi koos hakkama saama. Asjad läbi rääkima. Loobuma osadest oma vanadest harjumustest ning juurde õppima mõned uued trikid. Vahepeal läheb kõik hästi ning see ongi love story elu lõpuni. Vahepeal aga ei lähe nii hästi ja siis minnakse lahku nende põrandal vedelevate riiete ja pesemata nõude pärast. 

Kui me Kentiga 9 aastat tagasi leivad ühte kappi panime, siis olin mina 17 ja Kent 19. Lapsed, eks ole? 

Meil aga vedas, sest meil veel ei olnud tekkinud mingeid vanu harjumusi. Meil ei olnud mingit ettekujutust, mida üks ideaalne naine või ideaalne mees peaksid kodus tegema. Ei olnud nii, et mina olin harjunud, et mees kogu aeg poes käib. Ma elasin enne Kenti koos oma vanaemaga ja seega käis tema poes ja ma sõin seda, mida ta mulle kokku küpsetas. Tavaliselt olid need friikartulid. Oh õnnelik lapsepõlv! Kent aga ei olnud harjunud, et üks korralik naine tema pesu peseb või viigipükstele viike sisse triigib. Me polnud kunagi varem üksi elanud ja sellepärast polnud meil mitte mingisugust ettekujutust sellest, et kas meile meeldib, et vetsupaber on ühtepidi seina küljes või teistpidi.

Kumb siis? Ma endiselt pole suutnud otsustada, kumb parem on...
Ja nõnda me siis avastasime koos teineteise eelistusi ja püüdsime ka igal sammul kompromisse teha. Vahepeal muidugi päris kohe kompromissi ei tulnud. Mul läks vist 5 aastat enne, kui ma olin nõus Kentile vastu tulema ja talle süüa serveerima puhta laua peal. No nii, et ikka purud olid ära pühitud ja leib/sai kenasti taldriku peal, mitte koos kottidega laua peale visatud. Kent on olnud üldse meeletult kannatlik ja ma siiamaani imestan, et kuidas ta minu juurest jalga ei lasknud. Esimesed aastad me elasime nii, et mina jätsin laiali ja tema koristas, mina viskasin mustad nõud kraanikaussi ja tema pesi. Ainuke asi, mida ma olin nõus vabatahtlikult hommikust õhtuni tegema, oli söögi valmistamine! Kent käis toona öötööl ja siis ma tegin talle õhtul söögi valmis ja panin külmkappi. Jätsin veel südameid täis joonistatud kirjakese ka laua peale, et ta öösel tulles saaks hästi rõõmus olla ja ilusti söögi üles leiaks. Äkki sellepärast ta ei lasknudki minu juurest jalga? Nende kalapulkade pärast, mis ma talle külmkappi jätsin? Öeldakse ju, et armastus käib kõhu kaudu :D

Kuigi me oleme enamus asjad paika saanud, siis loomulikult on mul siiamaani asju, mida ma absoluutselt ei taha oma kalli elukaaslase jaoks teha. Ma ei viiitsi ta triiksärke triikida. Mis siis, et mul oleks ehk rohkem aega seda teha ja see teeks kohe kindlasti teda õnnelikumaks. Kent jälle ei taha seda triikrauda kunagi tagasi oma kohale panna. Mis siis, et ma olen talle 189 korda näidanud, kus triikraua koht on.

Aga kuidagi läbi aastate on meil õnnestunud omavahel hakkama saada ja mitte iga päev vaielda, et kes nüüd süüa teeb ja kumma töö on basseini puhastada. Kuidagi oleme hakkama saanud selle kuldse kesktee üles leidmisega.  

Milliseid kompromisse teie olete pidanud oma kooselu jooksul tegema? Millest loobuma ja mida ära õppima? Kas on midagi, mida mitte mingil juhul ei ole nõus elukaaslase nimel ära õppima?



Ma tahtsin sellest juba eile kirjutada, aga mul õnnestus iga kord pool postitust ümber kirjutada, kui ma “viimast korda” seda üle lugesin, sest ma nii väga tahtsin kogu selle teema viimase peal kirja panna. Sest ma iga jumala kord valan oma hinge nende postituste sisse, mida ma kirjutan! Ja siis tuleb üks geenius ja kirjutab kokku sellise üllitise, et hoia ja keela ja mul kukkusid kogu selle jama peale roosad prillid põrandale puruks ja nüüd ma pean oma mõtteid peas korrastama, et jälle uskuma hakata, et tegelikult on kõik inimesed ilusad ja head, mitte kahepalgelised tõprad.

Ma tahaksin alustada sellest, et mis kuradi põhjusel on vaja teisi inimesi arvustada nende valikute pärast. Ok! Ma saan aru, et kui su parim sõber hakkab kaljult alla hüppama, siis on ehk mõistlik plaani pisut kritiseerida ja asi pikemalt läbi arutleda. Selle jaoks ei pea Oprah olema, et aru saada, millega see plaan lõppeda võib ja mõista, et see ei ole koht, kus peaks hõikama, et kas sa tahad, et ma lükkaks sulle pisut hoogu juurde??! Ma mõtlen just neid olukordi, kui inimene on valinud endale seemendaja elukutse ja siis tuled sina kritiseerima, et sina küll nõnda ei teeks ja elus on ikka palju paremaid alasid (kusjuures mul on au tunda ühte selle ala esindajat). Veel totram on kogu see situatsioon siis, kui inimene ise ka parasjagu seemendamisega tegeleb ja siis sealt kõrvalt targutama kukub. Ma olen ise ka küll seemendaja, aga ainult poole kohaga ja teen seda ikka täiesti teistmoodi ja see teeb mind ikka nõnda palju paremaks.

Ma lihtsalt ei kujuta ette, et üks endast ja teistest lugupidav Äripäeva ajakirjanik vorbib valmis artikli, kus ta teeb maha elu24 ajakirjanikke, sest need ei oska ikka tõsistel teemadel kirjutada ja topivad internetiavarustesse mingit mõttetut jama. 

Igatahes on lugu lihtsalt selles, et mul õnnestus sattuda ühe blogipostituse peale, kus selgus, et on olemas terve grupp blogijaid, kes on siin maailmas ainult selleks, et saada kuulsaks ja jagavad sellepärast ilmselgelt liiga palju detailse oma elust. Kui palju on liiga palju? Palun selgitage mulle ära, et kus see piir täpselt jookseb? Mingid kriteeriumid peaksid paigas olema? Siis on lihtsam mitte nõmedaks klikihooraks hakata.

Selleks, et olla normaalne ja mitte liiga palju detaile jagav blogija, pead sa järgneva järgmiseid punkte:
  • Sa ei tohi kirjutada absoluutselt kõigest. Ootan ettepanekuid, kus jookseb piir kõige ja mitte kõige vahel...
  • Sa ei tohi omada kapis ainult musti ja valgeid riideid. On normaalne omada ka teisi värve. Isegi, kui sulle meeldivad ainult mustad ja valge riided. Võib lihtsalt tekkida oht, et keegi saab valesti aru ja nõnda langed sa "klikihoora" kategooriasse. Seda me ei taha!
  • Sa ei tohi osta kosmeetikat, mis on parasjagu hästi popp. Isegi, kui sulle see meeldib. Loe eelmise punkti lõppu.
  • Kodu võiks olla ikka nagu normaalsete inimeste kodu. Mingid popid kriidivärvid ja seinte mustaks võõpamise võiks ära unustada. Kes sa enda arvates oled?
  • Oma toitu taldrikul ei tohi ilusti sättida. Loe eelnevaid punkte uuesti, kui sa veel aru ei saanud, miks see paha on.
  • Tee kõike mõistlikuse piires. Liiga palju Insta pilte või Facebooki update teeb sinust odava tähelepanu otsija. Ole ikka normaalne! Nagu kõik teised. 
  • Ära kirjuta teemadel, mis sinu lugejatele meeldivad. Isegi, kui nad tahavad teada selle koogiretsepti, mille pilti nad eile su Instas nägid..ära jumala eest neile seda paku! Sest sa ei ole odav klikihoor! Sa oled korralik blogija, kes kirjutab teemadel, mis on normaalsed! Eks ole!
  • Kui sa abielluma hakkad, siis ära jumala eest pane kirja kõiki detaile. Pulmakutsed, kleit, meik, külalised, dekoratsioonid, ilupildid. Ära tee nendest eraldi postitusi. See võib tekitada mulje, et sa üritad oma pulmadest viimast välja pigistada ja endale uusi fänne saada! Ära sellist viga tee!

Teiseks ma tahaksin edust rääkida. Tuleb välja, et on leitud imeline retsept, kuidas saada kuulsaks blogijaks. Selleks on vaja sitaks hästi kirjutada. Kui sa seda ei oska, siis võid heaga endale kriipsu peale tõmmata, sest sinuga on jokk. Mine kobi ära kivi alla. Sul ei ole tulevikku! Teiseks on vaja rasedaks jääda. Persse! Siin läheb minu jaoks nüüd kõik aia taha, sest mul juba kaks huligaani jooksevad kodus ringi ja ma vabatahtlikult pagendaks end mõnda kinnipidamisasutusse, kui ma veel ühega peaks hakkama saama. Seega mul vist polegi lootust.

No igatahes pidavat nendest kahest küll ja veel olema enamus blogijate jaoks. Edu saladus on paljastatud! Või kas on?

Kas eduks piisab sellest, et sa oled rase, teed pulmad, kajastad igat detaili oma elust, värvid huuled tulipunaseks ja siis käid ja kirjutad? Või on edukad need blogijad, kes on järjekindlad. Kes iga päev näevad vaeva, et midagi suurt üles ehitada. Kellel on visioon. Kes kirjutavad, sest neile meeldib kirjutada. Kes kirjutavad oma lugejate jaoks ja saavad aru, millised on need teemad, mida nende lugejad näha tahavad. Kellel on olemas absoluutselt kõik iseloomujooned ja kes oskavad neid mästertasemel vallata just õiges koguses ja õigel ajal. Kes oskavad analüüsida ja saavad aru, mis on need iseloomuomadused, mis lugejatele kõige rohkem meeldivad ja siis oskavad neid rõhutada. Sest no natuke üle vindi võiks ju ikka olla. Aga siiralt! Mitte nii palju, et üle viskaks..Kas edukad on need, kes sätivad oma toitu taldriku peal nii kaua kuni see jahtunud on või need, kes lähevad magama siis, kui kõik teised juba ammu sügavas unes on? Kes ärkavad varahommikul, et neil oleks rohkem aega oma eesmärkidele lähemale jõuda?

Selleks, et olla edukas peab sul olema see miski, mida teistel ei ole. 

Kui su unistus on saada heaks blogijaks, siis ei piisa sellest, et sa enda toa seinad mustaks võõpad ja Kylie Jenneri lipglossi ostad. Siis ei piisa sellest, et sa H&M viimast kollektsiooni tead või Eesti presidendi onupoega isiklikult tunned. Edukaks ei saa ainult sellega, et sa jagad igat detaili oma elust. Sa pead olema faking segane! Sa pead olema võimalikult imelik ja äge ja eriline! Ja kui keegi tuleb ütlema, et sinu valitud viis edukaks saamiseks on vale, siis näita keskmist sõrme ja pane edasi. Või kui sa pisut tagasihoidlikum oled, siis naerata viisakalt ja mine edasi. Sest normaalsusega ei jõua mitte kuhugi. Kõik edukad inimesed ongi segased! Roki täiega!