Appi, moslemid?


Vaatasime eile Kentiga sellist filmi nagu Donnie Darko. 

Filmis oli üks koht, kus õpetaja joonistas tahvlile nö. elujoone, kuhu ühele poole asetas sõna “hirm” ja teisele poole “armastus”. Ehk siis positiivne versus negatiivne. Must ja valge. Hea ja halb. Seejärel jagas ta õpilastele kätte kaardid, millel kirjeldatud tegevused oli vaja kahte lehte laiali jaotada. 

Peale vaadates tundub kogu ülesanne üsna lihtne, eks ole? Mari spikerdab-halb. Kristjan ei öelnud klassi sisenedes tere-halb. Triinu koristas eile kõik toad ära-hea. Toomas leidis rahakoti. Raha võttis endale, kaardid tagastas lähimasse panka-halb. 

Kui nüüd aga pisut analüüsida, siis on üsna keeruline ühtegi nendest tegevustest asetada kindlasse kategooriasse. See, et Toomas kellegi teise vara endale haaras, oli ilmselgelt halb. Samas! Äkki ta tegi seda armastusest kellegi vastu, kes parasjagu väga hädas on? Siis on selles ka midagi head. Edasi analüüside leiaks tõenäoliselt veel nii positiivset kui ka negatiivset antud teguviisi juures. Sedasi arutledes on väga vähe asju, mida 100% saaks ühele või teisele poole asetada. Elu lihtsalt ei ole nii lihtne.

Huvitav on see, et lapsed analüüsivad ja küsivad hästi palju. Analüüsimine on inimloomuse osa. Mul on kodus 6 aastane laps, kes arutleb absoluutselt kõik asjad põhjalikult läbi. 

Võtame ühe näite. Ma teatan Kennethile, et Marsile lendamiseks on vaja tal mõnda aega koolis käia ja seejärel avaneb tal võimalus kosmoselaevaga sõit ette võtta. Seejärel mängib Kenneth mulle ette hunnik erinevaid tsenaariumeid, et veenduda minu väite vettpidavuses. Aga äkki kosmoselaev tuleb ja pargib meie tagahoovis ning võtab mu kaasa? Aga kui ma lähen sinna kohta, kus need kosmoselaevad on ja ütlen, et ma tahan ka kaasa tulla, mis siis saab? Aga kui ma ise ehitan endale kosmoselaeva, siis ma ju ei pea kooli minema. Ehk siis väide-analüüs-veendumus. 

Kui lastel see “faktides” kahtlemine nii loomulikult tuleb, siis on meil massides täiskasvanud inimesi, kes on kuhugi oma analüüsimise oskuse/vajaduse/tahtmise ära kaotanud. Ma ei kujuta ettegi, kui palju meil on neid, kes on täiesti veendunud, et absoluutselt kõik veganid on lapsepiinajad, kes sunnivad oma võsukesi hommikust õhtuni ainult porgandeid sööma, sest nad lugesid ühte artiklit, kus üks laps satus sellise vegandieediga haiglasse. Ja siis nad jooksevad mööda sõbrannasid ja räägivad kõigile, et kuidas on olemas mingi uus sekt, kes ainult maltsa söövad ja oma lapsi porganditega mürgitavad, aga nii palju viitsimist ei ole, et natuke internetis ringi kolada, ehk mõnda raamatut antud teemal lugeda. End natukenegi rohkem veganite eluga kurssi viia. Ei mingit analüüsi. Ei mingit info töötlust. Üks artikkel. Üks näide. Üks äärmus. Ja ometi on tema peas KÕIK sellised. 

Inimesed ei viitsigi enam fakte kontrollida. Lihtsam on ju uskuda mingit pastakast välja imetud infomulli ja siis sellele toetudes sajaga poolt või vastu olla. Ma lugesin just hiljuti ühte blogipostitust, kus oli hästi näha, kuidas inimene nii väga usub midagi, aga on täiesti võimetu oma seisukohta argumenteerima. Ta nii väga usub! Ta lihtsalt ei saa väga hästi aru, et mis tema uskumuse tugitalad on, millele tema püstitatud “faktid” toetuvad.

Eriti huvitav on see, et meil on praegu nii palju erinevaid kohti, kust infot otsida. Ei pea vaeva nägema, et millegi kohta rohkem õppida. Kui ise ei viitsi internetis ringi tuuseldada või raamatuid lugeda, siis meil on nii palju spetsialiste, kes rõõmuga infot jagavad. Kui on näiteks küsimus, et kas veganlus on hea või halb, siis piisab sellest, et haarad oma telefoni, otsid guuglist mõne toitumisnõustaja numbri ja küsid järele. Kui esimese info pisut kahtlane tundus, siis saab ju veel 2-3 tükki läbi helistada ja siis nende jagatud infot võrrelda.

Kui ma pimesi usuks kõike, mida mulle läbi sotsiaalvõrgustiku peale surutakse, siis ma ei saaks siin Hispaanias üldse vabalt ringi liikuda. Ma käin poes koos moslemitega, rannas jalutades näeb iga 10 meetri tagant suure kotihunnikuga marokolast. Ei möödu päevagi, kui ma mõnda värvilist ei näeks. Täna käisin poes ja üks rastafari sõitis mulle rulluiskudel vastu. Mida kuradit ma siis tegema pean nüüd? Iga kord, kui rannas moslemit näen, siis karjun pomm ja peidan pea liiva alla? Või ei lähegi randa. Poodi? Tänavatele? Sellepärast, et keegi facebookis kirjutas, et nad KÕIK käivad pommivööd ümber kõhu ringi?

Inimesed korjavad endasse mingid infokillud siit ja seal, aga neil ei ole aega, et neid läbi analüüsida. Kui varem võis tulla üks teadlane ja väita, et tema uurimustöö tulemusel selgus, et maakera ei olegi lapik ja kõik kahtlesid tema väidete õisuses, siis praegu piisab sellest, et tüüp loeb läbi pealkirja “Lapsevankrid on lastele ohtlikud!” ja sellest piisab, et minna kommentaariumisse kaasa rääkima, kuidas vankrid tõesti ongi saatana enda leiutis. See on hea näide sellest, kui vähe infot inimesed vajavad, et järeldusi teha. Artikkel ise rääkis üldse lastest, kes vankris püsti tõusevad ja sealt alla lendavad. Aga ega sisu ei olegi oluline. Pealkiri ju ütleb kõik ära, eks ole?

Enam ei ole vaikust, mis paneks elu üle järele mõtlema. Hommikul ronitakse vetsu koos oma telefoniga, et teiste elule pilk peale visata. Seejärel süüakse kähku hommikusöök koos värske Postimehega. Kõikjal mängib taustaks muusika. Autos, tööl, poes, trenni tehes. Isegi parki jalutama minnakse koos muusikaga. Õhtul on telekas ja magama minnakse koos läpakaga. Pidev infomüra, aga ei hetkegi vaikust. Vaikust, et analüüsida mingeid infokilde, luua seoseid ja jõuda järelduseni. On ainult üksikud fraasid, uudiste pealkirjad ja pildid. 

Ma mäletan, kui ma kord Lõunakeskuses Starmani müügimehega kokku põrkasin. Kuigi mul telekat ei olnud, siis ta pakkus mulle nende sigavinget uut vidinad, millega saab absoluutselt igal pool telekat vaadata. Ja see segadus tema näol, kui ma küsisin, et miks peaksid inimesed tahtma igal pool telekat vaadata. Kas inimesed juba praegu ehk liiga palju teleka ees ei istu? Ta ei saanud absoluutselt aru minu mõttekäigust. Aga kõik ju tahavadki vetsus ka oma seepi vaadata!? 

Vähemalt on praegu veel öö, kus aju saab rahus ja vaikuses infot läbi analüüsida..

Kui palju teie analüüsite enne, kui seisukoha võtate? Kas üldse on vaja analüüsida või piisabki paarist delfi artiklist, et järeldusi teha? Mis teie antud teemast arvate?









2 kommentaari:

  1. Minule ei meeldi ka mõtlematu üldistamine. Just seesamune, et kõik veganid söövad ainult maltsa ja kõik lihasööjad on mõrvarid ja kõik moslemid on terroristid, kõik mustanahalised kriminaalid, kõik ida-euroopa naised lõdva püksikummiga jnejnejne. Neid üldistusi jagub põhimõtteliselt iga asja kohta ja see on väsitav.

    Kui üks eestlane käib ja lööb kuskil kellegi maha, siis ei tee see minust tapjat. Kui üks mustanahaline röövib panka, ei tähenda see, et nad kõik seda mõtet hauksid. Kui üks moslem on äärmuslane (kes oma jumala õpetustele täiesti vastupidiselt käitub), ei tähenda see seda, et mu hea sõber plaaniks järgmisel kokkusaamisel mind pussitada, sest mul on seljas õlapaeltega pluus.

    Aga noh, see on inimgruppide kohta praegu. Samamoodi on ka asjade/uudiste ja kõige muuga. Liiga palju paanikat, liiga palju probleeme, liiga vähe süvenemist. Kõik tahaksid justkui midagi öelda ja midagi arvata, aga tihtipeale jääb mõttetöö vahele.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mulle tundub, et inimesed oleksid palju õnnelikumad, kui neil oleks tahtmist end kurssi viia nende teemadega, mis neis viha ja stressi tekitavad. See kõlab natuke nagu missivõistlused.. Ma soovin, et inimesed analüüsiks rohkem, sest siis oleks maailm palju parem koht, kus elada :D Aga samas on see tõsi ju?!

      Kustuta