Liisbett: Dzunglielu. Pildipostitus.

Saime soovituse, et meie kodu lähedal on üks ilus ojakene, mille ümbruses kasvavad pojengid ja mille vesi peaks joodav olema. Ma proovisin sinna tegelikult juba ka varasemalt ühe korra minna, sest see on vaid 15 minutilise jalutuskäigu kaugusel, aga kuna ma kardan paaniliselt koeri ja mingi hetk läks haukumine üsna valjuks, siis ma andsin alla ja pagesin koju tagasi. Seekord läksime autoga ja kogu perega, mis oligi kõvasti lahedam. 

See motikas oli esimene asi, mille me avastasime. Seega pudel, mis meil joogivee jaoks kaasa oli võetud, jäi seekord täitmata. Pole õrna aimugi, kuidas see roller sinna ojja sattus.

Oja jooksis mäe jalamil. Sealt edasi läks teerada mööda mäge ülespoole. Rada ise oli kitsas ning mõlemal pool varitsesid väga väga okkalised taimed seega tuli olla tähelepanelik, et oma jalgu või käsi katki ei tõmbaks. Mis ilmselgelt ei õnnestunud, sest ükskõik, kui ettevaatlik ka ei olnud, siis väljusime me sealt dzunglist kõik katkistena.

Mmmh. Okkad! Need kuivanud okkad paistsid üsna hästi silma ja seega oli neid võimalik vältida. Aga palju oli selliseid rohelisi pikki vääte, mis esmapilgul tundusid süütud kuid tegelikult olid täis teravaid okkaid, mis jala külge end kinni haakisid.

Sellele pildile peab nüüd juurde mõtlema lindude hääled ja vee vulisemise. Siis saab selle õige tunde kätte.

Mis marjad need on? Keegi teab?

Päikese loojumine on igal pool ilus. Nii mäe otsas kui ka sügaval orus. 

Kiisu keset metsa. Kui me lahkuma hakkasime, siis ilmus metsa äärde üks naisterahvas, kelle auto hääle peale metsast veel üks kass välja hüppas. Ehk siis päris metsikud ei olnud. 

Rohkem pilte leiab minu Facebooki lehelt. 

Jälgi mind ka Instagramis.