Liisbett: Mida sina kõige rohkem kardad?

Eile öösel võtsin ma ette tunnise sõidu lennujaama. Kenneth suutis üleval olla täpselt selle hetkeni, mil ta autosse istus ja ma sõitma hakkasin. Chris aga ei mõelnudki magama jääda ja käskis mul pool teed muusikat peaaegu põhja keerata ja ülejäänud pool teed rääkis mulle majakatest ja porganditest, mida ta olevat juba nii palju söönud, et ta nägevat kilomeetrite kaugusele. 

Sõit mägede vahel andis taas võimaluse imetleda vaadet öisele linnale. Isegi Chris lõpetas hetkeks oma jutu sellest, mitu porgandit ta eile sõi ja vaatas mõned sekundid mäe all paistvat tuledemerd. Kui ma ei eksi, siis ma kuulsin tagaistmelt sellist lauset nagu “Täitsa pekkis!”, mida Chris kasutab üsna tihti ja mida ma olen üritanud välja juurutada, aga mulle tundub, et mida rohkem ma üritan, seda rohkem ta seda kasutab… 

Peaks vist leppima tõsiasjaga, et kuigi ma üritan olla võimalikult hea eeskuju oma lastele, siis keegi ei ole täiuslik..Kohe kindlasti mitte see sushirull, mida ma oma "õpetan teid sushit tegema ja jätan peenused kõrvale" videos... No shame, no shame!! :D

Lisaks imelisele tuledemerele avastasin lennujaama poole sõites, et mulle endiselt ei meeldi pimedas sõita. Isegi kui erinevaid sõidusuundi eraldab betoonist äär ning ühte suunda läheb lausa 3 imelises konditsioonis rida, siis on ikkagi hirmus sõita kottpimedas 120ga. Üldse on kottpimedas õudne sõita. Parem rida on nagu katkuhaige, millest kõik end eemale hoiavad. Ma eeldan, et see on sellepärast, et vältida kõiki neid, kes kiirteele peale tahavad sõita. Seega kõik tigu kiirusel autod kasutavad keskmist rida, mis tähendab omakorda seda, et kui tahta vähegi stabiilset kiirust hoida, siis peab pidevalt ümber reastuma ja siis tagasi reastuma. Vasak rida hoitakse üldjuhul puhtana, sest kuigi nendel tigudel pole midagi selle vastu, et keegi neil tagumikus sõidab, siis kõikidel ülejäänutel on. Pimedas peaks võimalikult vähe pilgutama ja pidevalt teed vahtima, sest vahel otsustab mõni liiga viimasel minutil, et ta ikkagi ei lähe 120ga kurvi vaid tõmbab kiirelt 80ne peale. Ja ümberreastumisel peab vähemalt 3 korda enne manöövri sooritamist peeglisse vaatama, sest isegi kui esimene kord kedagi peeglist näha ei ole, siis mõni kasutab vasakut rida, et sõita 180nega ja sellisele ei tahaks mitte ette sõita…

Lisaks pimedas sõitmisele kardan ma ka koeri. Praktiliselt kõiki koeri. Ka pisikesi takse, kes minust mööda minnes liiga kurjalt haugatavad. Ja lisaks koertele kardan ma ka avalikult laulmist. See viimane on minu jaoks kindlasti kõige raskem teema..Mind ajab tegelikult hulluks, et on asju, millega ma hakkama ei saa. Et vaatamata kõigele, millega ma olen hakkama saanud, on asju, millele ma ei suuda vastu hakata. 

Yep! That is me..running..

Minu hirm avalikus kohas laulmise vastu sai alguse põhikoolis. Mulle tundub, et käies koolis, kus igas klassis on maksimaalselt 10 õpilast, siis pannakse kõik kõike tegema. Nõnda sattusin ma jooksuvõistlustele 1 km jooksma ja siiamaani kui ma mõtlen pikamaajooksule, siis tuleb mul meelde männilõhn, mida ma tundsin, kui ma seal finishijoone taga oma spagetistunud jalgadelt pikali kukkusin ja üritasin samaaegselt mitte oksendama hakata, mitte nutma hakata ja mitte ära unustada, et vahel peab hingama, mis siis, et iga hingetõmme on jõhkralt valus. 

Täpselt nagu ma osalesin jooksuvõistlustel, osalesin ma ka lauluvõistlustel, kuhu siis kogu küla oli kokku kutsutud. Ja nõnda ma siis astusin lavale lauluga, mida ma olin kokku harjutanud maksimaalselt 5 korda. Piisas ainsast pilgust rahva poole, kui mul kadusid peast kõik sõnad, mu käed hakkasid kontrollimatult värisema ja ma pidin tõsiselt vaeva nägema, et jalgadel püsida, sest iga kord, kui ma kasvõi natukenegi rahva poole piilusin, siis kadus nendest kogu jõud. Seest läks nii õõnsaks ja ma üritasin otsida kiiret pääseteed, aga ju siis oli hirm ebaõnnestumise ees suurem, kui hirm enda naeruvääristamise ees, sest ma ei jooksnud ära ja nõnda veetsin ma iga aasta uuesti ja uuesti laval 3 katastroofilist minutit. Uuesti ja uuesti astusin ma lavale, kuigi ma teadsin, et ma ei suuda ja ei saa ja ei oska. Andke mulle kõik andeks, keda ma oma väriseva lauluhäälega terroriseerisin.. Ma loodan, et kahjustused ei olnud püsivad ja möödusid mõne päevaga…

Pärast seda jama ei laulnud ma aastaid. Isegi mitte üksinda. Isegi mitte dušši all.

Kui nüüd tekib küsimus, et mida ma enam põen sellise asja pärast, siis alates sellest hetkest, kui Kent mulle 9 aastat tagasi oma toas esimesed akordid selgeks õpetas ei ole suutnud ma nädalatki ilma laulmiseta olla. Igal inimesel peaks olema list asjadest, mida ta enne surma ära tahab teha. Minu listi tipus on laulda lava peal. Kasvõi üks kord elus. Aga kuigi see on minu üks suurimaid unistusi, siis on see samal ajal ka minu kõige suuremaid hirmusid.

Esimene laul, mis ma selgeks õppisin, oli “Kolhoosniku palgapäev”. Üsna ropp laul, aga see oli ainus, mida ma kitarril mängida oskasin. Ma proovisin seda tundide viisi harjutada, aga iga kord, kui Kent ootamatult koju jõudis, siis viskasin ma kitarri kähku nurka, et ma jumala eest ei peaks tema ees laulma..

Läks mitu kuud enne, kui ma julgesin mõned read talle ka ette laulda. Ja täpselt nagu kõik need aastad tagasi. Käed värisesid, nägu õhetas, sõnad läksid meelest ja akordid ununesid. Justku ei oleks ma seda laulu just 100 korda harjutanud. Sosistasin talle mõned sõnad ette, sest sosinast valjemat häält ma teha ei julgenud. Kent on õnneks algusest peale hästi julgustav olnud ja on kuulanud ära kõik minu väga halvasti ja natuke paremini lauldud lood. Kunagi pole olnud sellist ninnunännu suhtumist, et kõik oli väga hästi. Ta hindas alati, et ma pingutan, aga ei hoidnud end kunagi tagasi oma mõtetega, et mida paremini teha. Ma muidugi kartsin paaniliselt kriitikat ja nii raske oli kuulata. Aga ma panin kõrva taha ja harjutasin edasi. Harjutasin, harjutasin…tundise viisi. 

Lõpuks jõudsin ma nii kaugele, et ma suutsin Kentile ette laulda mõned lood, mida ma vähemalt 1000 korda olin harjutanud ja kus ma tundsin ennast piisavalt enesekindlalt. Samas iga uue lauluga ja pisut võõrama tehnikaga olin ma jälle nagu see 12 aastane põhikooli laps seal lava peal. 

Aga tasapisi. Enesekindlus tõusis. Siis, kui ma kommuunielu hakkasin elama, siis mul ei jäänud aga muud üle, kui kapist välja tulla. Mul oli lihtsalt kaks varianti. Kas loobuda lastele õhtuti laulmast või üritada oma hirmust üle olla. Alguses ma laulsin vaiksemalt. Hoidsin ennast tagasi ja proovisin nii puhtalt, kui vähegi võimalik. Äkki ikka keegi kuuleb ja tuleb ütleb, et mul on kole hääl või et ma ei oska viisi pidada. Nii suur enesekindluse probleem oli. Aga ma ei andnud alla ja laulsin iga õhtu. Aina kõvemini ja kõvemini. Ka siis ei tulnud keegi mind harjavarrega peksma, et ma nii õudsalt laulan. Ja korraga ei olnud enam nii hirmus. Hirmus oli ikka. Aga osa hirmust oli kadunud. 

See on tegelikult hämmastav, kui raske on vahel teha midagi, mida sa väga kõvasti armastad. Kui raske on laulda lugusid linti ja neid ise kuulata. Ja kui raske on neid linti lauldud lugusid kellelegi teisele saata. Nii raske on üle saada hirmust. Hirmust, et ma tekitan teisele ajukahjustuse, kui ta mu häält kuulma peab. Ja hirmu kriitika ees. Äkki ütleb nii halvasti, et ma ei laula enam mitte kunagi ühtegi rida. 

Alates Hispaaniasse tulekust on aga minu hirm seoses laulmisega iga nädalaga kahanenud. Mul õnnestus midagi kokku kirjutada ja kuna Kenti kodus ei olnud, siis ma võtsin end kokku ja saatsin selle loo oma vennale. Ta on kõige suurem kriitik ja ka kõige otsekohesem inimene, keda ma tean. Seega ma mõtlesin, et kui ma selle üle elan, mis sealt tuleb, siis on see suur samm edasi selleni, et ehk kunagi tulevikus suudan ma oma laule ka suuremale publikule kuulamiseks üles laadida. Ja kui ma olin laulu ära saatnud ja paar igavesti kestvat sekundit hinge kinni hoidnud, siis ei saanudki maailm otsa. Ei olnudki nii õudne, kui ma arvasin…Hämmastav, eks ole. Vahel on hirm nii suur, et ei suudagi selgelt mõelda, et mis on kõige hullem asi, mis juhtuda saab.. Juhtus hoopis see, et minu kõige suurem kriitik ei pannudki mind eluks ajaks laulmisest loobuma. Jagas hoopis häid ideid ja innustas.

Mulle tundub, et blogi kirjutamine ja endast videote üles laadimine on kogu seda protsessi kõvasti lihtsamaks teinud. Pannud mind vaatama asju sellise pilguga, et isegi kui tuleb kriitikat, siis see ei ole maailma lõpp. Ja isegi, kui keegi ütleb, et ma näen välja nagu anorektikust neeruhaige, siis ka see ei ole maailma lõpp. See annab mulle võimaluse hoopis selliseid asju teha... :D

Igatahes. Ärge kunagi andke alla, kui Teile midagi teha meeldib! Sest kahetsust on palju õudsam taluda, kui hirmu ebaõnnestumise ees. Ma ei jõua ära oodata seda päeva, kui ma saan mõnda oma laulu ka Teiega jagada. Ja öelda, et “Ära tegin!”