Liisbett: Kas oma elukaaslase kirjades on ok nuhkida?

Eile kirjutas mulle üks tüüp küsimusega, et miks minu mees tema naisele kell 00.06 kirjutas. Mida Teie teeksite, kui keegi teie postkasti sellise üllitise viskaks?

Karjuks? Drama Mama koos taldrikute loopimise ja tõe nõudmisega? Pisarad ja puha? Või siis alustaks hoopis missiooni nimega “kaval rebane”, mis algaks vaikimisega ja lõppeks kell 1 öösel magava elukaaslase arvuti taga paaniliselt facebooki kirju läbi lugedes? 

Mis mina siis ikkagi tegin? Seda, mida iga normaalne inimene peaks tegema! Naerma hakkasin loomulikult :D No ja pärast seda tegin seda teist asja, mida iga normaalne inimene peaks tegema. Lugesin Kentile ette selle kirja. Kes see mulle paremini vastata oskaks, kui mitte Kent ise. Või ehk oleks ma pidanud hoopis selle tüübi elukaaslasele kirjutama ja tema käest küsima?? Hmmm..

Koos Kentiga hakkasime siis otsima seda müsteerilist kirja, mis oli kirjutatud 27 juuli, kell 00.06. See polnud muidugi üldse nii lihtne ülesanne, sest Kent kirjutab igapäevaselt üsna paljude inimestega, seega oli korralikult kerimist. See aga tekitas omajagu põnevust. Mis kiri see ometi on? Mis seal vestluses on nii erilist, mis oleks selles armuvalus mehel tekitanud kahtluse, et midagi on susisemas. Ma ootasin punaseid südameid või kahtlaselt palju naerunägusid. Midagigii! Kui me selle vestluse lõpuks üles leidsime ja Kent selle avas, siis seal oli! Te ei kujuta ette, mis seal oli…

“Tere, Tiina!”(nimi ofcoors muudetud). 

Kõik? Mitte midagi muud. Kuhu jäid kaheti mõistetavad laused või “Ma helistan sulle homme ja siis räägime pikemalt.. ;) ;)” tekst. Kuhu jäid südamed? Kuhu? Ah? 

Miks peaks keegi üldse oma aega raiskama ja kirjutama sellise kirja:

“Tere! Kas sinu elukaaslane on Kent. Kas sa oskad mulle vastata, miks ta kirjutab minu elukaaslasele öösel kell 00.06. Way pass office hours…”

Ja seda kõike sellepärast, et Kent oli Tiinale kirjutanud tere? Tere ei ole ju väga hrimus, et naisel tekiks tunne, et mingi pervert teda ahistab. Samas mine tea. Võib-olla tõesti käis Tiina kaks nädalat ringi mõttega, et issand jumal. Ta kirjutas mulle tere. Mis nüüd saab. Äkki ta on mingisugune ahistaja? Appi! Ma igaks juhuks räägin oma mehele sellest murest, sest see on ju nii palju lihtsam, kui ise küsida või ignoreerida seda ühte ja ainsat tere, mis su postkasti potsatas..

Muidugi on ju ka teine variant…Et see tüüp on järjekordne armukadeduse valude käes vaevleb jobu, kes ei oska oma eluga muud ette võtta, kui salaja oma naise facebooki kirju läbi lugeda ja siis iga kahtlase “tere” pärast pöördesse minna ja siis verekoera kombel jälgi hakata taga ajama. Aga no see on ikka ebaloogiline eks ole? Pigem ikka see esimene variant. 

No ma ju igaks juhuks huvi pärast küsisin tema käest otse ka, et kumb variant on ja ta vastas mulle, et ikka see esimene. Et no naine näitas ja sellepärast. Teavitan. Ei midagi imelikku.

Tõesti? Kaks nädalat hiljem alles hakkate asjaga tegelema? Mu mees kirjutas ikkagi “Tere Tiina” ja ilmselgelt on ainuõige viis selle peale kaks nädalat hiljem paanikasse minna. 

Ma muidugi hakkasin mõtlema, et kuidas see vaene naine tööle läheb, kui juba ukse peal esimene inimene kohe külge üritab lüüa. Mida see õnnetuke poes teeb, kui mõni võõras poemüüja talle kassasse tere ütleb? Jookseb nuttes koju ja siis tema rüütel valgel hobusel kappab poodi, lööb meesterahvast teenindaja seina äärde ja nõuab vastuseid? Mida sa lööd mu naisele külge, ah?

Ma ütlen, et see on bullshit! Kui Kent oleks tõesti olnud täiesti võõras inimene, kes vaesele Tiinakesele mitte kunagi varem midagi kirjutanud ei ole, siis ma saaks veel aru, et võib-olla on pisut imelik, et keegi sellisel hilisel tunnil need jubedad kaks sõna kirjutas.. Aga Kent oli Tiina käest ka juba varem mingi küsimuse kirjutanud seoses selle sama reisiga, kuhu Kent minna ei saanud, sest ta minut aega check-in hiljaks jäi(loe siit). 

Kui asi oleks tõesti olnud selles, et Tiina kartis, siis oleks võinud see tore meesterahvas ka otse Kentile kirjutada. Mitte mulle. Kuidas mina peaksin teada, mida mu kallis elukaaslane öösel kellelegi kirjutab. Ega ma ta sekretär ei ole.

Inimesed! Usaldus on ainuke asi, mis siin maailmas suhteid elus hoiab. Kui tõesti on hirm, et elukaaslane vasakule paneb, siis miks ei küsita otse? Miks ei räägita sellistest asjadest? Kas on siis imelikum otse oma hirmudest rääkida, kui privaatsetes vestlustes tuhnida? Kui tõesti midagi toimub, siis näeb ju elukaaslase näost ära, kui tema käest otse küsida. Meistritasemel näitlejaid ei ole just eriti palju ja kui inimesel vähegi südametunnistus on, siis see paistab tema näost välja ju. Esimese asjana löödakse sellise küsimuse peale pilk maha, kui mingit süüd tuntakse. Ja kui tõesti ka otse küsimise peale ja ausa vastuse peale ei ole süda rahul, siis ehk oleks lihtsam mitte koos olla? 

Kuidas saab tunduda mõistlikum ja lihtsam nuhkida oma elukaaslase privaatsetes vestlustes. Kas see on siis õige asi, mida ühes tervislikus suhtes tehakse. Oma muredest ja hirmudest rääkimise asemel hoopis nuhime ja ajame jälgi taga. Ma olen kuulnud, et mõned suhted on lausa nõnda painatud armukadedusest, et kahtluse alla seatakse kõik sõbrannadega kohvi joomised ja pisut hiljem töölt koju jõudmised. Mõned on lausa nõnda hirmsad, et elukaaslasel keelatakse mõnede inimestega suhelda. Keelatakse väljas käia ja uute inimestega kohtuda. 

Kuidas sellised suhted üldse püsida saavad? See ei ole ju enam kerge armukadedus. See on elamine pideva terrori all. See on enda vabaduse ohverdamine kellelegi teisele. Ja mille nimel?

Igatahes ajas kogu see teema mind närvi. 

Kas Teil on olnud kokkupuuteid kontrollfriikidega, kes tunnevad, et neil on õigus olla teadlik kõikidest sinu tuttavatest? Tunnevad, et neil on õigus keelata sul osade inimestega suhelda, kes nende arvates on teie suhtele ohtlikud. Kes tunnevad, et neil on õigus nõuda päevaraporteid. Kus sa käisid, mida sa tegid? Kes näevad igas võõra mehe/naise pilgus ohumärki. 

Kas sellise inimesega saab olla tervislikku suhet? Sellist, kus mõlemad osapooled tunnevad end õnnelikult. 

Leiate mind ka Instagramist ja Facebookist