Liisbett: Rõvedad alkohoolikud linnapildis?

Minu isa oli alkohoolik. Jah! Ma olin kurb. Ma oleks tahtnud, et ta ei oleks iga päev pidanud viinakuradiga võitlema. Ma oleks tahtnud, et ta oleks saanud näha minu lapsi kasvamas. Ma oleks tahtnud, et ta oleks saanud kaasa elada meie Hispaania seiklustele. Ma tean, et ta oleks rõõmu tundud. Ta oli alati toeks. Ta oli alati olemas, kui ma hädas olin. Ta oli alkohoolik. Jah! Aga tänu temale olen ma see, kes ma täna olen. Mitte sellepärast, et ta alkohoolik oli. Kõige muu pärast, mida ta oli siis, kui tal ei olnud viinapudelit näppude vahel. Ta õpetas mulle nii palju! Elu! Mõistmist. Seda, kuidas igas halvas asjas on ka midagi head. Positiivsust. Seda, kuidas ka kõige raskemal ajal on võimalik elust rõõmu tunda. Ta õpetas mind kastist välja vaatama ja elu teise nurga pealt vaatama. Ma tean, et minu elu kõige ilusam päev saab olema minu pulmapäev. Ja ma tean, et see saab olema ka kõige kurvem päev. Sest teda ei ole seal, et mind üle anda. Sest ta võitles iga jumala päev viinakuradiga...ja kaotas. Tal muidugi vedas! Ta oli olemas inimene, kes oli valmis teda igast august üles korjama. Kes suutis tema kõrval hakkama saada läbi kõikide nende raskuste. Aga enamustel ei lähe nii hästi. Ja nii saavad nendest samasugused "pompsikud" nagu ühes blogipostituses kirjeldatud, mida ma lugema sattusin. 

Aga nüüd sellest postitusest lähemalt. Originaali leiate siit.

Ühel päeval sõitsin mööda Tapale poodi. Möödusin ühest bussipeatusest ning silma jäi häiriv asi - ühes bussipeatuses bussijaama pingi olid vallutanud kaks umbes 40-50 aastast meest, käes suured kaheliitrised õlleballoonid, samal ajal kui noor ema pidi oma väikese umbes 2-3 aastasega bussi ootama paviljoni kõrval, laps istus murule, et mängida. 

Ma olen täiesti veendunud, et sa ei oleks seda tähele pannud, kui seal pingi peal oleks kaks tursket meest istunud ja nooruke ema oleks bussi oodanud paviljoni kõrval. Siis oleks ta seda ju vabatahtlikult teinud...

Mis seal ikka, bussijaamadesse pannaksegi ju pingid selleks, et paar alla käinud pomsikut saaks seal istuda ja "chillida", mitte selleks, et väike laps saaks seal oma jalga puhata, enne bussile minekut. 

Kusjuures mul tuli sellega meelde lugu, kuidas kusagil pandi parkipinkide alla orad, et alkohoolikud ei saaks seal magada. Äkki peaks Eestis sama tegema? Paneme pargipinkide ja poetreppide peale ogad. Siis me ei pea neid rõvedaid pompsikuid linnapildis nägema. Ignoreerime ja teeme näo, et neid ei eksisteeri...

NÕME. Lihtsalt nõme, et paaril täiskasvanud pomsil (rõhutan et siiski TÄISKASVANUD) pole piisavalt mõistust, et leida endale mõni "privaatsem" koht enda ballooni tühjendamiseks. Eks see mõistus ole juba ära joodud. 

Ma arvan, et kui keegi tunneb, et tal ei ole siin maailmas enam mitte kedagi ja tema elul pole eesmärki ning tal on täiesti ükskõik, kas ta sureb täna või homme, siis vaevalt ta väga pikalt juurdleb, et milline on see kõige mõistlikum koht, kus ta mitte kedagi siin maailmas ei häiri. 

Ja nii nad istuvad pargis, poe ees, bussijaamas, tegelikkuses ju IGAL POOL, joovad ja haisevad. Ning meie, normaalsed inimesed, peame seda kannatama ning meie, normaalsete inimeste LAPSED peavad seda NÄGEMA.

Normaalsed inimesed. Ma tahaks lihtsalt nutta iga kord, kui keegi midagi sellist kirjutab. Ja see lause, et “Kujutate ette, minu lapsed peavad seda nägema..” No ja mis siis juhtub, kui lapsed midagi sellist nägema peavad? Ma usun, et kui lastele selgitada, miks see onu seal viinapudel näppude vahel istub, siis läheb elu edasi ja kõik on ok. Kusagil foorumis oli tuline arutelu teemal, et kujutage ette, kui minu laps peaks nudisti nägema??! Minu laps! No minu lapsed on üsna palju neid nudiste näinud siin Hispaania rannas. Teate mis? Neil on täiesti ükskõik. Üks nendest nudistidest ronis üsna minu laste nina alla mardikat päästma. Mitte mingisugust reaktsiooni. Laste jaoks oli ta nagu iga teine naine selles rannas. 

Tallinnas on see lugu tegelikult veel hullem. Neid nõmedikke on ju igal pool. Nad tulevad ühistransporti, haisevad ja laaberdavad seal. 

Tallinnlased! Kuidas te tulete toime, et te igal pool nõmedikke näete? Kui harvad on juhused, et saab normaalsete inimeste järgi haisevas bussis koju sõita? Kuidas teie lapsed hakkama saavad, et nad peavad igal pool haisvaid pompse nägema?

Kui ma veel lõpurase olin ja kooli eksamile sõitsin, siis üks purupurjus kakerdis koperdas mulle bussis otsa. Ei olnud tal suud, et vabadada, vaid temal oli vaja energiat säästa selleks, et teise bussi otsa oma joobaritest kaaslaste juurde koperdada, et paari sõõmukese kangema kraamiga suud kasta.

Lõpurase… Kas selline sõna on olemas? Lõpurase... Aah ok. Googeldasin. Selgus, et lõpurase on ikkagi päris sõna. Vabandused.

Mul ei ole sellistest inimestest isegi kahju. Miks peakski olema? Nad elavad selleks, et juua. Joovad selleks, et elada. Ja muud midagi. Nende tööpäev algab kell 10. Ärkavad natuke enne kümmet ja lippavad poodi. Seisavad järjekorras, balloonid näpus, lasevad inimesi veel enda ette, kui tundub, et nende järjekord kassas jõuab enne 10t kätte. 

Mul ei ole kahju nendest mõrvaritest ja vägistajatest, kes vahele jäävad ja elu lõpuni trellide taga peavad istuma. Inimesed ei joo sellepärast, et juua. Igal ühel neil on oma lugu rääkida. Pikk ja valus. Täis ebaõnnestumisi ja läbikukkumisi, valesid valikuid ja luhtunud suhteid. Ma olen täiesti veendunud, et tänaval võib olla mõni pomps, kelle naine sai mõne õnnetuse tõttu surma ja ta lihtsalt ei näinud enam oma elul eesmärki. See oli naine, kellelga ta tahtis elu lõpuni elada ja nüüd teda enam ei ole ja kõik on halvasti. Ja siis vaadatakse teda põlastusega. Ise on ta süüdi! Vastik haisev pompsik.

Ja need inimesed on osa meie ühiskonnast. ÜHISKOND, kah mul asi. Kui mina näen ränka vaeva, et teenida endale leib lauale, siis Tema, allakäinud joodik, on veel nii jultunud, et lihtsalt tuleb ja küsib minult ühte eurot laenu, sest viinarahast jääb puudu. Ma vaatan teda põlastusega ja saadan ta kuu peale. Tema muidugi laseb kuuldavale oma kuivadelt huultelt sõimusõnu, et kas mul on siis nii kahju sellest ühest eurost. ON KÜLL, sest mina nägin vaeva, et seda teenida ja ma ei kavatse seda kulutada enda jaoks MITTE MILLEGI PEALE.

Siin Hispaanias on iga poe ees mõni õnnetu, kes raha kerjab. Nad lihtsalt istuvad seal oma siltidega hommikust õhtuni. Ma ei ole näinud põlglikke pilke või halvasti ütlemist. Üsna paljud teretavad viisakalt ja ajavad juttu nendega. Tihtipeale antakse neile raha ja vahel ka jagatakse poest ostetud toidukraami. Ma usun, et see on hea viis õpetada oma lastele tolerantsust. Jah, nad on omadega põhjas. Jah, nad ei suuda end kokku võtta. Aga me ei vihka neid. Mul tuleb sellega meelde, kui kunagi ammu, kui ma veel Ruusmäel elasin, siis liikus ringi üks video, kus paar poissi Missost lasid kodutul oma enda uriini juua ning vastutasuks andsid pudeli õllet. Kui me kohtleme alkohoolikuid põlastusega, siis me kasvatame ka lapsi, kes kohtlevad neid samamoodi. 

Ja ometigi on see joodik kuskil kellegi NORMAALSE inimese poeg, vend, või isa. Ja see normaalne inimene on KURB. Kurb, sest teda on "õnnistatud" ühiskonna probleemiga. Ning ainus KES neid aidata saaks, on ju tegelikult NEMAD ise.

Normaalne. Õõõõõh. Kui ma sellist juttu loen, siis mul on tunne, et ma olen pigem see nõme alkohoolik, keda absoluutselt sinu arvamus ei koti, kui see "normaalne". 

Ja nüüd mina, normaalne inimene, kes ma ei tarvita teglikult ühtegi tilka alkoholi ütlen, et klaasike veini, või pudel õlut nädalas pole hullu ning see ei tee Sinust alkohoolikut. Aga kui Sa ei suuda enam oma näppe pudelist eemale hoida ning kogu aeg on Su mõttes alkohol, siis pöördu kuskile, kus saada abi. Sest MUIDU tõenäoliselt ootab Sind kunagi paarkümne aasta pärast sama saatus, mis neid pompsikuid, kes meile hetkel pinnuks silmas on. Sa mõtled küll, et Sinuga ei juhtu, aga 20 aasta pärast Sa veel mõtled: "Tal oli õigus."Niiet parem, tee oma elus kõik nii, et Sa saaksid mõelda: "Õnneks, mina polnud üks neist, allakäinutest. "

Vihkamine ei ole ok! Ma olen ise istunud bussi peal, kus üks kodutu vanem naisterahvas nii kõvasti mädanenud kala järgi haises, et üks kaassõitja maha hüppas, et oksendama minna. Minu naabriks oli kaks aastat alkohoolikust meesterahvas. Jaan! Kord oli selline tore seik, et mulle tuli ämm koos minu elukaaslase õega külla ja nad juhtusid tulema trepikojast üles täpselt sel hetkel, kui Jaan ka oma kodu poole loivas. Ta oli jumala purjus ja oli end korralikult täis lasknud. Ja unustanud enda püksinööbi kinni panna. Ja nõnda ta siis haises seal ja tema püksid vajusid iga trepiastmega aina allapoole. Nii kaua, kuni tema tagumik kogu maailmale näha oli. Ja see oli kindlasti rõve. Aga muul ajal oli naabri Jaan üsna muhe mees. Viskas kõvasti nalja ja kõik maailma probleemid sai temaga läbi arutada. 

Mida sina arvad sellest loost? Kas sul on kahju nendest pompsikutest, kes poe trepil istuvad? Kas nad on sinu arvates rõvedad? Äkki peaksime Eestis ka kasutusele võtma need kodutute vastased meetmed? Paneme ka kõikjale ogad püsti, et neid linnapildis näha ei oleks? Ignoreerime? 

Leiad mind ka Facebookis ning Instagramis.