Liisbett: Kas kõik beebidega seonduv on nunnu?

Sattusime sõbrannaga juttu ajama, kui korraga tulid tited teemaks. Mul pole õrna aimugi, kuidas see jutt sinna jõudis, sest minu arvates me just rääkisime vaipade puhastamisest, kui ta korraga heldis, et beebid on ikka nii nunnud. Ja sinna otsa tuli referaadi pikkune kirjeldus kõikidest armsatest asjadest, mis talle beebidega seonduvad. Pisikesed sõrmed ja varbad, esimesed sõnad ja sammud, sülle ronimised ja muu selline. Selle jutu lõppu ohkas ta, et “Beebid on ikka nii armsad, eks ole?” 

Kui ma talle siis ütlesin, et ma nagu päris 100% nõustuda ei saa, sest mul tuleb oma sada asja pähe, mis beebide puhul üldse nunnu ei ole, siis ta solvus mu peale ja teatas, et ma olen esimene, kes temaga nõus ei ole ja endal on mul veel lapsed olnud ja kuidas ma siis nõnda ütlen…

Äkki ongi viga minu ajus, mis täiega näkku paneb? Teeme siis ühe näite. Ütleme, et sa lähed aasale lilli korjama! Päike loojub ja puha! Linnud laulavad ja korraga ilmub nurga tagant välja sinu kallim, kes sind pikalt keset seda imelist aasa kirglikult suudleb…ja siis sa astud lehmasita sisse. Iga kord, kui sa sellele päevale tagasi mõtled, siis esimese asjana tuleb sulle meelde see hetk, kui sa selle sitase jalanõu pidid jalast võtma ja sa istusid seal pingi peal koos oma haisva saapaga ja mõtlesid, et kas visata minema või äkki ikka pesta puhtaks…

No mul on lastega sama teema. Ma tean küll, et mu lastel olid ka nunnud varbad ja sõrmed ning sigavinge hambutu naeratus, aga kui ma beebidele mõtlen, siis mulle tuleb esimesena pähe gaasivalud ja unetud ööd, kui hambad seda naeratust kaunistama hakkasid..

Võtame siis kokku, et miks ma julgesin oma sõbrannale väita, et KÕIK ei ole beebide juures nunnu:

• Mäletad neid öid, kui sai 8 tundi jutti magada ja hommikul kohvitassi taga vaikust nautida. No mida kiiremini sa unustad, et selline ilus kombo olemas on, seda parem. Nüüd sa oled üleval siis, kui laps tahab ja magad siis, kui laps lubab. Vaikus on nüüd üks tore kohustus, mille sa pead tekitama, kui sa vähegi vaba aega tahad. Oma aeg tähendab seda, et sa mitte ei korista lõugava muusika saatel kappe vaid hiilid hiirvaikselt ühest toast teise ja üritad oma tegevuste juures võimalikult hääletuks jääda. Kui hästi läheb, siis saad kunagi kauges tulevikus taas inimese kombel magada. Halvimal juhul hakkavad su lapsed normaalselt magama siis, kui sul juba liigesed valutavad ja vanadus vägisi kallale kipub.
• Uni ei ole muidugi ainuke probleem. Just siis, kui sa suudad leppida sellega, et uus ilmakodanik sinu uneaega oma suva järgi reguleerib, siis tulevad gaasivalud külla. Ja siis ei uinu sinu nunnu beebipõnn mitte vaikse karuselli tilina peale, vaid enda lakkamatu röökimise saatel. No ja kui gaasivaludega peab hea õnne korral vaid paar kuud tegelema, siis hambad…neid on terve suu täis. Ja need tulevad ühekaupa. Ma mäletan veel üsna eredalt, et kui just oli ühe hambaga trall ära lõppenud ja laps oli paar nädalat üsna asjalikult öösiti maganud, siis hakkas järgmine tulema..Ma vist isegi kuhugi kirjutasin, et minu suurim unistus on see, et lastel kõik hambad suus oleksid. 
• Sa pead leppima sellega, et nii kaua, kuni sinu beebi ainult nunnult laliseb, siis sul pole õrna aimugi, mida ta tahab. Süüa? Juua? Mähe märg? Ei? Äkki ikka süüa? Külm? Soe? No mida sa tahad? Maha? Sülle? Appi!!! Mida ometi?? Ja siis ta jääb täiesti tühja koha pealt vaid ja naeratab edasi.. No mida effi sa see 30 minutit jutti jaurasid, kui sa tegelikult midagi ei tahtnud. Seda “tahan peaga vastu seina joosta” hetki oli ikka päris palju. 
• Potitamise teema. Kõik tahavad nunnudest beebidest rääkida, aga keegi ei jaga infot, kui kaua peab ühte last potile õpetama. Kuidas terve elamine pidevalt pissi järgi haiseb ja kuidas laps potil paar minutit istub ja siis püsti tõusteb ja sekund hiljem nurga taha loigu laseb. No ja siis see imeline hetk, kui laps sulle suure naeratusega vastu jookseb ja teatab, et tal on kaka püksis, mille ta loomulikult sekund enne pükste jalast tõmbamist laiaks istub. Oh kui nunnu, eks ole?
• Riietamine! Kui muidu sai kapi pealt võtmed haaratud ja kodust nelja tuule poole jalga lastud, siis nüüd on kodu uksest välja pääsemine tõeline katsumus. Eriti talvel. Eriti, kui sul on kaks ahvipärdikut kodus, kes mõlemad õue tahavad minna, aga kumbki riideid selga ei taha panna. Ja kui ühe pooleldi jõuga riidesse saad, siis teine ei ole absoluutselt valmis koostööd tegema ja nõnda esimene aina kuumeneb. Kui  lõpuks läbi kisa ja kära mõlemad riidesse saad, siis oled juba pooleldi hiljaks jäänud. Mis siis, et seekord alustasid kogu tralli pool tundi varem. Ikka jääd hiljaks. See on raudselt mingi needus. Vähemalt mul oli toona selline tunne. 
• Lapsed on nagu koerakutsikad. Kõik, mis nad kätte saavad, on vaja puruks rebida või suhu toppida. Kui laps hakkab roomama, siis peab absoluutselt kõik asjad tõstma riiul kõrgemale. Isegi need, mis tunduvad olevad purustuskindlad. Nendega võib laps ju endale vastu vahtimist virutada. Lisaks sellele peab ka midagi tegema juhtmete ja pistikutega. Aga ega sa sellega pääsenud pole. Siis hakkab laps ju ennast püsti ajama. See heldimus, et oh sa nunnukene..varsti hakkad kõndima ja puha, lõppeb üsna kiirelt, kui sa avastad, et nüüd ta ju ulatub riiul kõrgemale ja suudab vabalt ka esimesi sahtleid lahti kangutada. See on üldse kõige vahvam iga. Laps suudab peaaegu kõigega endale viga teha ja absoluutselt igal pool maha kukkuda. Ma olen näinud kodusid, kus on KÕIK vähegi ohtlik nööriga kinni tõmmatud, kinni teibitud, naeladega kinni löödud ja laps käib ringi kiiver peas, aga ikkagi on üleni sinine. Lapsed on ikka osavad, onju?
• Segadus. Kõik on kogu aeg segamini. Isegi, kui kogu aeg koristada. Arvesta sellega, et kui sul läheb vähemalt 15 minuti, et kõik legotükid kokku korjata, siis neil läheb ainult 1 sekund, et need kõik kastist välja kallata. Jeee! 
• Pesu pesemine. Laste pesemine. Üldse pesemine. Issand jumal, kui palju pesemist! Ma parem ei hakka rääkima, kui tihti peab beebinduse ajal põrandaid pesema, sest põnn reaalselt põrandat lakkumas käib…
• Ma tean, et ma juba koristamisest rääkisin, aga see väärib omaette punkti! Kas sa veel läbipaistvaid aknaid ja säravpuhtaid peegleid mäletad. No mina enam ei mäleta. Ja mu lapsed lähevad kooli see aasta. See on nagu mingi haigus. Või missioonitunnetus. Aknad peavad ikka näpujägi täis olema?
• Hea mõte oleks vist pastakad ja vildikad esimestel eluaastatel aknast alla visata? Või siis mitte uusi ja hinnalisi asju osta. Mis siis, et sa ise maru palju enda 3000 eurist diivanit hindad. Sinu 2 aastasel põnnil pole sooja ega külma sellest rahast. Aga seevastu hindab ta väga oma kriipsujukut selle 3000 eurise diivani peal. Ja ilmselgelt ei mõista sinu paanikat, kui sa seda sama palju ei hinda. 
• Sul ei ole privaatsust. Esimesed aastad on muidugi erilised! Kui sa varem võisid arvata, et vetsupott on koht, kus inimesed õndsas üksinduses istuvad, siis üsna kiirelt võiks seltskonnaga ära harjuda. Variant on ka alati uks lukku panna ja siis meeleheitlikku kriiskamist ukse taga kuulata. Hiljem läheb muidugi kergemaks ja vähemalt vetsus saab taas privaatselt olla. Mul on praegu muidugi nii, et iga kord, kui ma otsustan, et ma tahaks natuke omaette olla, siis olen ma korraga kõige tähtsam inimene maailmas mind on kohe kohe vaja, sest kes see teine vastab küsimustele, et kui kaua ikkagi läheb aega, et kuule jõuda ja kas mõni kosmoselennuk võib meile aeda ka maanduda ja meid kaasa võtta ning mis juhtub, kui meteoriit maale kukub ja kas aknad lähevad ka katki, kui me meteoriidiga pihta saame. Pluss veel miljon küsimust dinosauruste kohta. Ma olen varsti suure tõenäoosusega dinosauruse teadlane, sest nad käivad vähemalt 25 korda päevas minu käest üle küsimas, et mis ikka selle või tolle dinosauruse nimi oli ja miks too lendab, aga too hoopis jookseb? 
• Teadmatus! Ei ole ühtegi õpikut, mis ütleks: “100% garanteeritud, et nende kasvatusmeetodite kasutamine toimib absoluutselt kõikide laste puhul ja tagab, et sinu lapsest tuleb hea, armastab, hoolitsev geenius!!” Isegi, kui sa arvad, et sa annad 110% ja oled ilgelt tubli ja teed kõik õigesti, siis võib su laps 20 aasta pärast kodust jalga lasta ja teatada, et sa olid ilgelt nigel ema ja söö nüüd seda suppi, mida kokku keetsid. Seega jah! No pressure! :D

Jep! Selline ta tuli. Et kõik nüüd ei mõtleks, et ma mingi lapsevihkaja olen, siis järgmises postituses ma vähemalt proovin sama palju positiivseid asju välja tuua :D

Mis teie arvates kogu selle vanema ameti juures kõige keerulisem on? Kas kõik beebidega seondub on ALATI ülinunnu ja midagi kohutavat polegi?

Ägedad videod lastest leiad minu Facebookist. Lisaks selle postitan ma sinna peaaegu iga õhtu pilte päikeseloojangust. Mingi haigus külge karanud vist.  Kaunid pildid Hispaaniast ja Hispaania loodusest leiad mu Instagramist.