Liisbett: 2 tundi und ja kingiloos

Postituse kirjutamise hetkel istun ma lennukis, mis tähendab, et ma ei eksinudki lennujaamas ära! Kusjuures ma nägin öösel unes, et ma sattusin vale lennuki peale, mis mind viis kusagile Pariisi ja ma pidin seal vähemalt pool tundi seletama enne, kui nad said aru, et ma ei oleks pidanud üldse selle lennuki peale pääsema ja siis nad bookisid mind otselennu peale Tallinnasse. Oleks ju tore? Reaalsus on aga see, et ma olen täiesti õige lennuki peal ja peaksin umbes tunni pärast Norras maanduma ning seal ligi 4 tundi aega parajaks tegema. See 4 tundi on muidugi üsna mõistlik, sest kui vähegi mõistliku hinna eest lennata tahta, siis peab ooteajaga arvestama, sest Malagast ei lähe väga otselende ei Tallinasse ega ka Riiga.

Ja kuna lend startis Malagast kell 6 hommikul, siis on mul on hetkel jõhker unepohmell. Plaani kohaselt oleks ma pidanud magama minema kell 10 õhtul, et umbes 5 tundi enam-vähem korralikult magada. Reaalsus on aga see, et ma jõudsin voodisse umbes kell pool 12 ja siis läks mul ka selle Prantsusmaa une tõttu vähemalt tund korralikku und kaduma. See kahandas mu uneaega 2 tunnini. Kell pool 3 oli juba äratus ja ideeliselt oleks pidanud kell 3 öösel start olema, et ma jõuaks kella 4ks lennujaama ja saaksin rahulikult ringi vaadata ja olukorraga tutvuda. Päris plaanipäraselt asi ei läinud ja me vist jõudsime lennujaama ette lõpuks natuke pärast poolt 5. 

Lahkumine oli kõige keerulisem osa. Lapsed olid mõlemad üles ärganud ning Chris küsis, et kas mul ikka said kõik asjad kaasa ja sosistas mulle, et kas ma ütlesin issile edasi need sõnad, mida ta peab Chrisile enne magama minekut ütlema, et tal ikka hea uni tuleks. Kenneth vaatas mulle oma uniste silmadega otsa ja ütles head-aega ja lehvitas ja täitsa lõpp, kui raske oli end vaos hoida ja mitte laste ees nutma hakata, et neil ei tekiks tunnet, et midagi on valesti. Kent aitas mul kohvri ja koti autost välja sõita ja näitas veel näpuga läbi klaasi kõik suunad ette, kuhu ma minema pean ja käskis mul kohe pärast turvakontrolli helistada ja läinud ma olingi. Õnneks ei hakanud ma lennujaamas ka nutma. Ma üritasin meelde tuletada kõiki neid suundasid, kuhu poole ma astuma pidin, et leida üles check-in ja turvakontroll. 

Kõik oli palju lihtsam, kui ma arvasin. Check-in ja turvakontroll võtsid aega maksimaalselt 15 minutit. Kõige tüütum oli pärast turvakontrolli värava suunas jalutada, mis oli reaalselt teises lennujaama otsas. Minu käsipagasi kohvril on rattad ära murdunud ja seega pidin ma seda 10 kilost asja käe otsas vinnama ja mulle tundus, et ma ei jõua never sinna kohale. Õnneks jõudsin ja käsi ei kukkunudki otsast. 

Lennukisse jõudes tundsin ma end esimest korda natuke segaduses, sest ma ei saanud aru, kuhu ma täpselt istuma pean ja kui ma sellest lõpuks aru sain, siis ei mahtunud loomulikult minu kohver sinna üles kapikesse ära. Ma muidugi imestan, kuidas üldse ma kõik oma asjad käsipagasisse ära mahutasin. Kõik oma meigiasjad, riided, tehnika, laadijad ja siis viimasel hetkel surusin ma veel paar pakki küpsiseid, mille ma oma lugejatele tahan välja loosida. Ma tegelikult tahtsin veini kaasa vedada ja olin kuni viimase hetkeni veendunud, et ma ühe pudeli kaasa mahutan, kuni Kent teatas, et ma suure tõenäosusega pean selle veini turvakontrolli maha jätma. Seega viimasel hetkel mõtlesin ümber ja võtsin kaasa kaks pakki küpsiseid. Täpselt samasugused kaks pakki ostsin ma esimesest poest, kuhu me Hispaaniasse jõudes sisse astusime. Kui tahad neid endale krabada, siis kliki siia!

Niisiis! Kui ma lõpuks oma pagasi kuidagi sinna kappi surusin ja sain aru, et minu koht ei olegi akna all, siis ma lihtsalt sujuvalt ignoreerisin seda, sest naabreid veel ei olnud. Ma lihtsalt lootsin, et nad ei ütle midagi ja ei öelnudki.  Seega on mul on nüüd sorteerida vaja vähemalt 50 pilti, mida ma läbi akna pildistasin. Kuigi öösel üles ärkamine oli õudus kuubis, siis see päikesetõus oli võimas! 

PS! Ma olen nüüd Norras! Kõik köhivad ja nuuskavad.
PPS! Ei olnud lennukiga hirmus sõita

Otsige mind üles ka Facebookis ja Instagramis