 |
| Hahahaaa... |
Vahel ma mõtlen, et kas minuga juhtub, sest ma blogin või ma blogin, sest minuga juhtub? Täna jälle juhtus. Ehk siis teine päev ilma Kentita.
Et kõik ilusti ära rääkida, pean ma alustama sellest, et täna oli ujumistund. Ma olin veel eriti ette hästi ette valmistanud end, et me jumala eest kell 11 kohal oleksime. Olgu siis ära mainitud, et ujumistunid peame me sõitma 40 km, mis sõltuvalt liiklusest võtab aega 30-40 minutit. Igatahes käisin ma eelmine õhtu raha välja võtmas ja poes, et absoluutselt kõik oleks tip-top ja me saaksime võimalikult kiiresti startida. Hommikul käisin ma veel tankimas ja kirusin, et see ujumistund just pühapäeval on, sest vastasel juhul läheks ma Gibralatarile tankima, sest seal on üks hea pood, kus ma aeg ajalt läbi hüppan… Aga pühapäeval kogu Hispaania ju magab..
Ujumistundi jõudsime me lausa 15 minuti varem, mis on tõenäoliselt meie rekord. Aga samas Kenti ka ei ole…tavaliselt me tema järgi ootamegi. No igatahes oli mina rõõmus ja lapsed rõõmsad, et sai natuke rahulikult ka olla enne, kui tund pihta hakkas. Tänane tund läks veel eriti edukalt ja lapsed olid eriti osavad ja õppisid kõvasti tehnikat. Ma veel vaatasin ja imetlesin, kui tublid nad ikka on ja kuidas mina nende vanuses ikka täielik käpard olin ja kuidas nendest nüüd sellised geeniused said..
Korraga tuli meie külalislahkel sõbral Ardil idee Tarifale randa minna. Seda eelkõige seetõttu, et meie eestlastelt sõpradel olid külas eestlastest sõbrad, kes homne päev lahkuma pidid ja seega viimane päev peaks ju midagi erilist tegema. Oleks ma vaid teadnud, et sellest sedavõrd eriline päev tuleb, oleks ma vist pigem koju läinud oma smuutisid valmistama, aga läks hoopis sedamoodi, et üsna pea pärast ujumistunni lõppu istusime kõik autosse ja sõit võis alata.
Sõit Tarifale oli kurviline ja eriliselt ilusate vaadetega. Minul muidugi seda vaadet väga imetleda ei õnnestunud, seega lubasin, et tagasi tulles teeme peatuse ja klõpsime mõned pildid ka. Aga silmanurgast nägin mägesid, tuuleparke ja merd.
 |
| Ei ole minu koer. Tarifa rand. |
Tarifa! Ma ausalt öeldes Tarifat väga ei näinudki. Või noh! Tegelikult natuke nägin, aga sellest õige pea. Alustuseks parkisin ma kinni hunnik prügikaste ja suundusin ranna poole. Rand oli võimas. Suur ja lai. Kõige suurem liivarand, mida minu silmad eales näinud. Mida lähemale me rannale jõudsime, seda suuremaks läks tuul. Seega tundus, et ilm ei ole kõige ideaalsem, aga kui me juba kohal olime, siis võtsime rannale suhteliselt lähedal kohad sisse ja üritasime kuidagi siis olukorda nautida. Lapsed nautisidki. Koht, kus me oma kotid maha panime oli täis mingeid pisikesi hüppavaid läbipaistvaid beebikrevettide moodi elukaid. Lapse olid nendest vaimustuses ja üritasid neid kätte saada, kõik ülejäänud kriiskasid kabuhirmust iga kord, kui mõni jala peale hüppas. Ma tundsin, et turvalisem on vees olla, seega trotsides tuult ja külma vett hüppasin laintesse. Lained olid võimsad. Mitte tõenäoliselt surfarile, aga minule küll. Esimene kord minu elus nautida üle pea laineid. Kuigi suu ja silmad olid kogu aeg soola täis ja bikiinid üritasid koos lainega plehku pista, siis tunne oli võimas.
 |
| Lainetest ära räsitud. Aga käterätikud on siin eriti kaunid! :) |
Tagasi meie istumispaika naastes oli ilmselge, et tuul on ikka liiga kõva ja need beebikrevetid liiga häirivad. Osad istusid toolidel, teised seisid…ainult kõige julgemad olid veel lina peal pikali päikest võtmas. Selge oli see, et me proovisime ja aeg on alla anda. Proovime randa, mis on rohkem kodu lähedal.
Korjasime oma asjad kokku ja hakkasime auto peale jalutama. Mingi hetk aga selgus, et meie teisel autojuhul on võtmed naise käes ja naine läks linna shoppama. Pole probleemi! Lähen järgi! Kui kõik eelnevad otsused olid head otsused, siis siit läks asi natuke allamäge. Ma ei leidnud shoppama läinud tütarlast kohe üles. Seega keerasin juhiste järgi ühte kõrvaltänavasse ja sõitsin üle äärekivi. PLAKS ja oligi kõik. Kui ma autost välja astusin, et oma ropud sõnad kõik lagedale lasta, siis kumm ainult sisises mulle vastu. Tühi! Üsna pea selgus ka see kurb tõsisasi, et rehv, mida me ligi 4000 km kaasas olime vedanud ei sobi! Ka meie toreda kaaslase auto varurehv ei sobinud. Ja on pühapäev. Mäletate küll! Pühapäev kogu Hispaania magab. Kõik on kinni. Aga lootus sureb viimasena. Osa seltskonda viidi bussi peale ja osa meist jäi auto juurde lootma…ja pikniku pidama. Sest mida sa muud ikka seal teed. See oli hetk, kus ma vähemalt ühte Tarifa kõrvaltänavatest üsna põhjalikult uurida sain. Oleks võinud pisut turistikama koha valida, kus oma rehvi katki sõita…üsna kinnikasvanud teeäärtega oli see, kuhu mul õnnestus pidama saada. Aga vähemalt midagigi.
 |
| Hahahaaa... |
Üsna pea selgus, et lootus surigi! Kõik on kinni. Seega suundusime tagasi Algecirase poole. Ka seal olid kõik rehvivahetusboxid suletud. Pühapäev. Mida sa siis tahad!
Aga seltskond oli hea. Poisid olid rahul. Nende arvates võiks ma tõenäoliselt iga päev oma rehvi pooleks sõita…kui vaid saaks koos teiste lastega päev otsa ringi joosta. Hommik on õhtust targem, nagu vanasõna ütleb. Ehk saab asja joonde ja auto taas tee peale. Hetkel ta seisab seal Tarifa kõrvaltänavas, kus teeääred on kinni kasvanud ja midagi väga vaadata ei ole…aga kui homme asja korda saab, siis ma saan Tarifal ringi vaadata ja selle kurvilise tee äärde seisma jääda ja vaadet imetleda. Seega halb asi on millekski hea! Vähemalt ei sõitnud ma kusagil kurvilise tee järsaku ääres oma rehvi katki. See oleks alles lugu olnud…
 |
| Õhtusöök |
0 kommentaari:
Postita kommentaar