Liisbett: Ideest teostuseni. Kuidas me Hispaaniasse kolisime.

See oli 13ndal detsembril, kui Kent mulle kirjutas, et kas ma tahaksin ära soojale maale kolida. Ma vastasin, et muidugi. Ise samal ajal mõeldes, et see India soe talv ja heitgaasid on tal vist aju pisut pehmeks teinud. Meil oli samal ajal külm. Lootus valgeid jõule näha kahanes iga päevaga ja mul polnud isegi kuuske, mis natukenegi jõulutunnet tekitaks. Ma unistasin hiigelsuurest kuusest, aga polnud kedagi, kes mulle seda metsast tooma oleks läinud. Seega keskendusin ma rohkem oma argistele muredele, kui mingile totrale küsimusele, mis nagu välk selgest taevast tuli…

Mõned päeva hiljem maandus Kent kodumaa pinnal ja sama õhtu pani ta mind diivanile istuma ja ütles, et tal on üks põnev jutt mulle rääkida. Endal silmad särasid. Keegi ei saa nii elevil olla pärast 16 tunnist lennureisi ja mitme tunnist ajavahet. India aja järgi oli kell 3 öösel. Mõtlesin, et ehk on päikesepiste süüdi, aga samas polnud ta eriti päikest saanud seega hakkasin selles kahtlema. Igatahes jutustas ta mulle loo, kuidas ta oli enne Indiasse sõitu telekast Radarit vaatama juhtunud. Seal oli olnud lugu Eesti koolist Hispaanias. Ja siis ta rääkis, kuidas see viis ta mõttele, et miks mitte kolida Hispaaniasse. Kuna me juba toona haruharva telekat vaatasime, siis tundus see minu jaoks justkui märk olevat. Ma tegelikult ka usun saatusesse ja märkidesse ja no kui tõenäoline on, et mees läheb üheks õhtuks sõbrale külla ja siis seal telekas käib ja sealt tuleb selline saade sellise teemaga. Unistus Hispaaniasse elama minna on meil olnud ajast, kui me kokku saime. Ja sellest on möödas ligi 9 aastat. Nüüd on lihtsalt õige aeg! Märgid noh!  Davai…lähme!

Jõulupeol rääkisime ka perele, et me lahkume Eesti pinnalt märtsi lõpus(see oli meie esialgne plaan). Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis nad kohe kuidagi ei reageerinud selle peale. Kaks võimalust. Kas me olemegi Kentiga nii segased ja kõik on meie hullude ideedega harjunud. Või nad ei uskunud meid…

Jõulud. Tartu.

Päev enne Kenti Indiasse minekut.

Kunagi jaanuari keskpaigas läks Kent ligi kuuks ajaks tagasi Indiasse, seega väga pikalt me planeerida ei jõudnudki. Kui esimese Kenti reisi ajal õnnestus meil üsna palju suhelda, siis seekord oli infoliikumine väga vaevaline. Kent viibis palju linnades, kus internetiühendus ei olnud kõige parem ja seega ei saanud me eriti palju teineteisele helistada. See tähendas omakorda, et me kirjutasime lähi Facebooki või WhatsUpi, aga kuna küsimusi tuli pidevalt juurde ja vahepeal jäi mõni päev vahele, siis palju asju jäigi läbi rääkimata. Selgeks suutsime rääkida selle, et võiks maja müüki panna. Alguses oli plaan alles jätta. Mõtlesime, et ehk kunagi kauges tulevikus on meil rohkem aega. Siis aga pidime tõdema, et kui me kolme aastaga ei suutnud hoogu maha võtta, et projekti kusagilt otsast alustada, siis vaevalt meil lähitulevikus kusagilt pool aastat vaba aega tekib. Ja kuna puitmaja tahab peremeest, siis saigi tehtud otsus..müüme maha. 

See otsus tekitas aga mõningaid küsimusi juurde. Mida teha kõikide asjadega, mis majas on? Müüme maha! Kaasa nagunii midagi vedama ei hakka. Kui maha ei õnnestu müüa, siis anname ära. 

Kui Kent tagasi tuli, siis kinnitasime koos plaani ja panime maja müüki. Oli märtsi kuu algus. Müüki sai pandud ka kõik meie ülejäänud maine vara. Telekas, kapid, lambid, lauad, toolid, kellad. Kõik, mida me läbi aastate olime soetanud. Nüüd oleks olnud ideaalne aeg lõpuks arutada läbi Hispaania asjad. Planeerida ja organiseerida. Kent aga tegeles kõikide asjadega, mis tema äraoleku ajal kuhjunud olid ja mina üritasin igasuguseid argiseid probleeme lahendada. Aeg läks nii kiirelt, et märkamatult oli kätte jõudnud päev, mil Kent pidi jälle Indiasse minema.

Niisiis! Minu müügimehest mees oli taas läinud ja seega pidin mina asjade müügi üle võtma. Too aeg oli küll selline tunne, et ma olen 2 ja poole koha tööl. Tegin oma tööd, maakleri tööd, müügimehe tööd ja lisaks oli vaja maja iga päevaselt üle koristada ja lastega tegeleda ja lisaks veel maja kütta ja süüa teha. Kas mul oli aega Hispaania üle mõelda ja unistada kuumast liivast ja palmidest? Ei. Aga nüüd oli kindel, et me läheme. Maja müüki panek kinnitas nii meile kui ka kõikidele lähedastele, et meil on tõsi taga! Me tegelikult ka läheme. 

Müügist. Telekas läks esimese päevaga. Seejärel kapid ja tugitoolid ja kellad. Iga nädalaga jäi maja aina tühjemaks ja tühjemaks. See oli vabanemise tunne. Ma tundsin tegelikult juba ammu, et mul oleks restarti vaja. Iga kord, kui mõni asi leidis uue omaniku, siis läks kuidagi tunne kergemaks. Naljakas, kui vähe asju tegelikult vaja läheb..

Kuu ajaga suutsin enamuse kraamist maha müüa. Maja ka. Kent jõudis tagasi päev enne notarit. Seega joone saime koos alla tõmmata. Tehtud. Nüüb asjad kokku tõmmata ja minek.

Siis kui Kent viimaselt reisilt tagasi tuli.

Kogu seda protsessi on raske kirjeldada ehk selletõttu, et polegi midagi kirjeldada. Kent ütles mõtte välja ja me lihtsalt tegime kõik, mida oli vaja teha, et saaks minna. Ma ise kõrvlt vaadates ka kahtleks, kas meie peas on kõik korras, aga vahel ongi lihtsalt vaja rohkem teha ja vähem mõelda. Sest kui sa kohe tegutsema ei hakka, siis mõtled üle ja hakkad pabistama. Pärast seda tuleb hirm ja hirm…kui see juba tuleb, siis sellest üle saada on raske. Ja siis jääbki tegemata. Kuna meie plaan oli lihtsalt minna ja koha peal asjad selgeks teha, siis vestlused Hispaania teemal olid alati huvitavad..

“Miks te lähete?”

“Sest me tahame!”

“Millisesse linna ja miks?”

“Marbella. Sest see on seal Hispaanias kõige all. Seal on soe!”

“Kas te olete varem Hispaanias käinud?”

“Ei!”

“Aga kuidas te siis teate, et Teile seal meeldib?”

“Ei teagi…”

Mida rohkem küsiti, seda asjalikumaks mu vastused läksid. Sain iga kord natuke läbi mõelda ja enda jaoks asja selgemaks teha.

Kuidagi ongi meiega nii, et me teeme asju ilma tagavaraplaanita. Plaan on olemas, aga detailid pole korralikult läbi mõeldud. Lollus? Võib-olla. Töölt tulin ära, sest ma tundsin, et see on õige otsus. Ma ei otsinud enne endale uut tööd. Ma ei mõelnud, et mida ma oma eluga edasi teen. Lihtsalt tulin ära. Ettevõtlusega alustasin samuti ilma tõsisema plaanita. Lihtsalt teeme ära ja vaatame, mis välja kukub. 

Kas ma kahetsen midagi? Kas oleks midagi võinud teistmoodi teha?

Ei! Ehk oleks võinud aasta varem siia tulla. Siis oleks paberimajanduse ja laste kooliga saanud asju pisut rahulikumalt ajada. Samas saime me ka praegu hakkama. Seega kõik on super. Meie oleme õnnelikud, lapsed on õnnelikud. 

Õhtused jalutuskäigud.