Lõpuks jõudis kätte see tore päev, mida me kolm nädalat oodanud olime. Ehk siis see päev, mil meile lubati, et nüüd lõpuks ometi saame me politseijaoskonnas üle anda kogu oma seni Hispaanias kokku kogutud paberid ja saame NIE numbri vastu. Selle imelise numbri, millega saab siin maal kõike teha. Aeg oleks võinud loomulikult hilisem olla. 9.15 ei kõlanud üldse hästi, kui ma pärast Kenti koju toomist kell 1 öösel magama hakkasin minema. Kent pani äratuskella 7.50 peale ja täpselt sel kellaajal ma end hommikul üles vinnasin. Viisin poistele voodisse hommikuhelbeid, et neil pisut valutum üles oleks ärgata ja panin kohvivee tulele. Selleks ajaks kui kohv valmis sai, oli ka Kent end üles ajanud. Kiired kohvid ja minek. Startisime kell 8.45. Täpselt kell 9.15 astusime politseijaoskonna uksest sisse ja juba 10 minutit hiljem astusime sealt välja. NIE numbrile pühendan ma eraldi postituse ja püüan kirja panna kõik paberid, mida vaja läheb ja kõik toimingud, mida tegema peaks.
Politseijaoskonnast suundusime kodu poole.
Kodus üritasime kuidagi toime tulla selle kuumusega, mis täna siin Manilvas on. Hommik kuidagi ei reetnud, et täna nii kuum ilm tuleb. Hommik oli nagu hommik ikka. Soe ja rahulik. Aga iga tunniga läks aina kuumemaks ja kuumekas. Mingi hetk ma avastasin, et Chris lebab laua all toolide peal ja Kenneth on end diivanile kerra tõmmanud. Lebasid üsna pikka aega ilma liigutamata. Vahelduseks oli isegi päris tore neid rahulikuna näha. Mina samal ajal proovisin aiatöid ajasisustuseks tegema minna. Mul oli seljas üks pluus, millel on taga metallst lukk. Ma andsin alla umbes 5 minutit pärast alustamist, kui see lukk tulikuumaks oli läinud ja mu selg kärssama hakkas. Läksin ka tuppa ja viskasin kivipõrandale pikali. Nii me siis lebasime kolmekesi. Iga üks oma nurgas kuni Kent trennist koju jõudis.
Kentil tuli idee, et läheks merre ujuma. Kuna ma just olin lugenud, kuidas merevesi ravib ja puhastab toksiinidest ja parandab vereringet ja puha, siis ma olin spa õhtupoolikuga igati päri. Me oleme siin juba kuu aega olnud, aga merre jõudnud ei ole. Poisid küll kisasid, et nad parema meelega ujuks basseinis, aga lõpuks otsisid ka nemad oma ujumisriided ja loivasid pettunud nägudega auto peale.
Rand oli suhteliselt tühi. Silma hakkasid kolm pisut turskemat Soome meest, kes jalgupidi merre olid roninud ja nüüd seisid seal reas ja vaatasid päikese poole. Nendest pisut eemal rannaliival peesitas üks lumivalge õbluke naisterahvas, kes tegi korduvaid katseid merre hüpata, aga lõi iga kord põnnama. Siis oli seal üks perekond. Ema päevitas või magas ja isa käis pisike ämbriga edasi-tagasi ja tõi oma lapsele merest vett. Ja loomulikult ei olnud sealt puudu ka kolm kohalikku hispaania näkki, kes paljaste rindadega päikest võtsid ja siis üks mees, kes mööda randa aina edasi ja tagasi ja edasi ja tagasi kõndis.
Läksime jalgadega vette ja astusime sealt sama kiirelt ka tagasi. Vesi oli külm. Kodus tark internett väitis, et 19.4 kraadi. Aga mis seal ikka. Jooksime ja hüppasime. Kenneth püsis kannul. Esimene kord lastel meres. Võtsin Kennethi kätte ja viskasin Kenti poole. Hämmastaval kombel püsis tema pea merevees palju paremini vee peal, kui basseinis ujudes. Järgmisena ujus Chris Kenti juurde. Ja siis tagasi minu juurde. Ja siis vantsis pettunult merest välja. Liiga külm ja soolane olid viimased sõnad, mida ma merekohina saatel kuulsin. Istus siis liivale maha ja hakkas auku kaevama. Kenneth veel hullas mõnda aega ja siis järgnes temagi vanemale vennale. Me veel ulpisime seal mõnda aega. Keerasime end selili ja lasime laintel end kanda. Korraga oli kõik nii vaikne. Kõrvades oli kuulda merekohinat ja liiva sahinat. Nii kerge oli olla. Pärast vahtisime oma 15 minutit järjest kive, mida me merest peotäite viisi korjasime. Siin on hämmastavalt ilusad kivid. Vahel tuleb lihtsalt seisma jääda ja enda ümber vaadata. Uskumatu, kui ilus kõik meie ümber on. Need viimase read on Kenti sõnad, kui ta neid kive vahtis. On alles romantik.
Pärast hüppasime poest läbi ja ostsime jäätist. Lihtsalt nii kuum on. Tundub, et lõpuks on ka hispaanlaste jaoks kuum, sest peaaegu kogu jäätiselett oli tühjaks ostetud.
Varsti lähme ja teeme väikese tiiru tõukerattastel ja ongi päev paradiisis taas läbi saanud.
Ahjaa. Täna juhtus selline tore asi, et kui ma peakat hüppasin, siis ma lõin viimasel sekundil põnnama ja seega ma panin hoopis kõhuga vastu vett. Mis oli üli valus. Ja ma muidugi lootsin, et sellest tuleb mu elu parim hüpe ja palusin Chrisil filmida seda. Nii et jah. Ehk tulevikus panen üles selle graatsilise hüppe. :D
