Liisbett: Mida teha, kui tööd ei leia? Lugu kahest suurte unistustega töötust.

Ja lapsed võiksid juba iseseisva elu peal olla...eks ole?

Eile ma rääkisin oma esimesest ja viimasest töökohast. Nagu tulevik näitas, oli töölt lahkumine üks parimaid otsuseid, mida ma oma elus teinud olen(kohe pärast Kenti ja lapsi). Miks?

Kui ma olin lahkumisavalduse sisse andnud, siis oli mul töötada jäänud veel mõned viimased päevad. Päris viimane päev oli ka üks parimaid päevi kogu minu üürikese karjääri jooksul. Ma olin rõõmus ja särav, kõik pinged olid korraga õlult langenud. Liugleva kergusega jooksin ma klientide vahelt ja püüdsin neile pakkuda nende elu parimat teenindust. Ma teenisin üheainsa päevaga rohkem, kui 100 eurot jootraha. Parimad töökaaslased, parimad kliendid, parim tuju. Sai ikkagi hea tujuga viimast korda läbi tuttavat rada kõnnitud. Köögist läbi, teisele korrusele riietusruumi. Viimast korda oma vorm kappi toppida ja kõik oma vara kokku korjata…

Mis siis edasi. Järgmine päev oli karm reaalsus, et ma olen töötu. Ma olin sirge seljaga sealt minema kõndinud, aga see tegi mind lihtsalt selgrooga töötuks. Ei midagi enamat. Tööturaha oli juba enne ettekandjaks minemist välja kasseeritud ja ega minu eesmärk ei olnudki end töötuna arvele võtta. Istusin siis paar kuud kodus ja mõtlesin, mida oma eluga ette võtta. Ma otsustasin, et ettekandjaks ma enam tagasi ei lähe.  Ehk poe juhataja või midagi sellist. Ühelegi minu CV-le aga vastust ei tulnud. No mida sa tahad? Keskharidusega ja kahe lapsega, olematu töökogemusega äsja 23 aastaseks saanud neiu? Vaikselt hakkasin juba alla andma ja kandideerisin kusagile spordikeskusesse administraatori kohale. Kutsuti töövestlusele. Rääkisin neile oma nägemusest heast reklaamist, telefonimüügist ja visoonidest. Selle peale öeldi mulle, et ma olen liiga ambitsioonikas antud töökoha peale ja ta loodab mind näha kusagil kõrgema koha peal tulevikus. Ma mäletan, et ma kõndisin koju üle Eedeni silla näos kinni löödud naeratus. Ambitsioonikas? Äkki olengi? Kõrgemal kohal? Mina? Ma tegelikult kunagi uskusin endasse. Aga see oli enne ettekandja tööd. Enne seda, kui ma sukeldusin pingelisse töökeerisesse, kus unistuste jaoks enam aega ei olnud…

Istusin selle mõttega üsna mitu päeva kodus nelja seina vahel ja püüdsin asja läbi mõelda. Mida siis ikkagi teha? Ambitsioonikusest pole palju kasu, kui sulle võimalust ei anta seda näidata. Minna ustele kolkima ja kõva häälega karjuda, et mul on küll lapsed ja ma olen noor ja töökogemust nagu pole ollagi, aga ma suudan suuri asju teha? Sest ma olen ambitsioonikas? Sel hetkel kutsuti mind Statoili tööle, kuhu ma ka kandideerinud olin. Ma olin nii kahe vahel. Ma teadsin, et Kent ei pea üksi tervet pere üleval pidama ja mina pean ka oma panuse andma. Aga ma üldse ei tahtnud Statoili minna. Jälle öötöö. Mulle meeldib magada. Ja see mees seal spordiklubis ju ütles, et ta loodab mind varsti kõrgematel kohtadel näha. Ma ei mäletagi enam mitu korda ma selle perioodi ajal pisaraid valasin. 

Saate aru minu probleemist? Ma tahan teha suuri asju ja ehk isegi suudan teha suuri asju..aga ma olen noor, töökogemuseta ja kahe väikese lapsega. Ja keskharidusega. Kõige halvem kompott üldse. Tööandja silmis loomulikult…

No kui keegi tööd ei anna, siis tuleb ise endale tööd anda. Juhtus nii, et ma sain Võrus kokku oma isaga, kes toona puhastusmasinaid äris ja puhastusteenust pakkus. Ma siis hakkasin rääkima talle, et ma tahaksin ettevõtja olla. Ma tegelikult olin kogu aeg tahtnud ettevõtja olla. Ma mäletan, et kui ma veel tööl ei käinud, siis ma kogu aeg genereerisin uusi ideid ja nii ma siis astusin iga paari kuu tagant uue äriplaaniga oma naabri uksest sisse. Kord oli mul plaan ehteid hakata müüma, siis jälle Angry Birds mänguasju Eestisse importida ja siis Tartu kesklinna smuutimasin püsti panna(toona ei olnud Boosti veel olemas). Ideid oli aga miskit jäi toona iga kord puudu. Julgust ehk? Angry Birds mänguasjadele sai isegi äriplaan kirjutatud ja Kentil ka edukalt kaitstud. Aga ikka jäi asi katki. Kui minna nüüd tagasi Võrru sinna laua taha, siis isa küsis minult, et mida ma täpsemalt silmas pean. Mida ma teha tahaksin? Ma olin tegelikult juba paar nädalat mõelnud selle peale ja üritanud välja mõelda ideed, mille ma ka ellu suudaks viia. Ütlesin isale siis, et kui tema ajab oma äri Võrumaal ja Põlvamaal siis ehk võiksin mina puhastusteenust pakkuda Tartus? Mul on siiamaani meeles see pilk, millega mu isa mind vaatas. Ta silmad lõid särama ja ma nägin, et ta juba ootas seda küsimust. Kuidagimoodi suutis mu isa aimata mu otsuseid juba enne, kui ma need teinudki olin. Ma mäletan, kui ma esimest korda rasedaks jäin. Ma olin vist esimest kuud rase, kui isa minu juurde tuli ja ütles, et mõtle hoolikalt oma otsused läbi. Ja järgmisena küsis, et mitmes kuu on. Kuidas ta teadis? 

Niisiis! Pärast seda vestlust läksin ma koju ja rääkisin Kentile, et minust saab nüüd ettevõtja ja ma hakkan Tartus puhastusteenust pakkuma. Kent suhtus alguses suhteliselt skeptiliselt minu ettevõtmisesse. Konkurents on ikka kõva ja kas ikka annab sellega teenida. Aga ta lubas mulle toeks olla. Juba nädala pärast ilmus isa mulle külla. Ühes käes Kirby ja teises käest kanister kemikaali. Tegi mulle väljaõppe ja soovis edu. Tegelikult oli see mulle tuttav töö. Põhikooli ajal käisin ma isaga kaasas diivaneid ja tugitoole puhastamas, et pisut taskuraha teenida. Aga hea oli asjad uuesti üle vaadata. Palju kindlam oli millegagi alustada, kui teadsin , et saan alati kellegi poole pöörduda, kui ma hätta jään. Kuigi ma väga tihti seda võimalust ei kasutanud…

Nüüd ma siis seisin seal oma täiskomplektse Kirby G4ga ja ühe kanistri kemikaaliga. Mis edasi? Ma ei olnud kunagi varem ettevõtlusega tegelenud. Peaks kliente leidma. Kuidas? Peaks ehk reklaami tegema. Kuidas? Kõik tundus ju nii lihtne. Võta masin ja mine tee asjad puhtaks. Aga ei olnudki nii lihtne. 

Tegin siis Facebooki fännilehe ja kirjutasin kõikidele tuttavatele, et pange like! Ma olen nüüd äge ettevõtja ja teen teil diivanid puhtaks. Lasin Kentil ka sama teha. Koos Kentiga ehitasime mingi algelise kodulehe ka. Õigel ettevõttel peab ikka koduleht olema. Siis hakkas kuidagi tasapisi tuttavate kaudu tööd tulema. Ma mäletan, et esimest diivanit puhastasin ma vist 5 tundi. Ikka hästi põhjalikult. Ma mäletan, et ma käisin veel Selverites enda kuulutusi seina peale panemas ja printisin terve hunniku flaiereid, mida ma siis mööda Ropka ja Karlova piirkonda postkastidesse toppisin ja postide peale klammerdasin. See aga mulle kliente ei toonud ja siis sai esimest korda pandud kuulutus Postimehe ajalehte. See tõi mulle esimese “päris” kliendi Tallinnasse. Ma mäletan, et ma olin täiega paanikas. Tallinn? Ma ei julge ju Tallinnas sõita. Kuidas ma siis sinna kliendini jõuan? Appi appi appi. Siis ma ütlesin Kentile, et nii hea oleks, kui me saaks koos käia. Toona töötas Kent majandusjuhatajana. Igatahaes printisin ma siis välja järjest kõik tänavad, mida mööda ma sõitma oleks pidanud(GPS-i mul ei olnud) ja lootsin, et ehk keegi ikka sõidutab mind. Lõpuks päästis mu tore sugulane mind hädast välja ja tuli mulle Ülemistesse vastu ja hiljem viis mind samasse punkti tagasi. Huhhh. Aga esimene päris teenus sai tehtud ja klient jäi väga rahule. Tegin veel lisamüüki ja lõpuks lahkusin sealt väga hea enesetundega. Minu esimene klient! Mul on see tore naisterahvas siiamaani meeles. Ja see tänav! Nii uhke tunne oli. Saingi hakkama!

Kui ma koju tagasi jõudsin, siis oli Kent vist üsna palju mõelnud kogu selle ettevõtluse peale, sest ta oli sisse andnud lahkumisavalduse. See töö oli Kenti jaoks algusest peale olnud väga pingeline ja hingelt müügimeest kontorisse panna on lausa kuritegu. Tal oli vaja lihtsalt head põhjust, miks lahkuda ja puhastusfirma loomine oli seda. Korraga me siis olimegi kaks suurte unistustega töötut, kes uskusid, et sellest puhastusasjast võib midagi head tulla. Ja tuligi! Me nägime kõvasti vaeva ja vedasime seda ettevõtet läbi tule ja vee ligi 3 aastat. Oli väga häid aegu, oli häid aegu ja oli väga halbu aegu.

Ma mäletan, kui ma sain aru, et ettevõtja elu ei ole mingi meelakkumine. Noor ettevõtja on täiskoormusega tööloom. Korraga juhataja, raamatupidaja, müügimees, autojuht, turundusjuht, töödejuhataja ja puhastuspetsialist. Ja tööle mõtled hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni. Sest kui sina tööd ei tee…siis ei ole kedagi teist, kes seda teeks. Sina oled ainus, kellele õlale patsutada, kui ettevõttel hästi läheb ja ainuke, keda süüdistada, kui halvasti läheb. Aga meil oli vaba graafik. Me sättsime ise oma graafiku. Ja elu oli lill! Isegi kui väga raske oli. 

Ma olin nii uhke selle reklaami üle. Meie esimene videoreklaam! Suurel ekraanil Tasku ees. Tegelikult ei toonud see meile peaaegu ühtegi klienti. Aga uhke olin ikka! Läksime ja ootasime selle ekraani ees hiigelsuure tuule käes päris mitu minutit enne, kui pilti saime teha.

Ettevõtlusest on tegelikult palju rääkida. Aga kõik ei mahu ühte postitusse. 

Nii sai minust töötu. Ok. Nii sai minust iseenda tööandja. Ja see on rada, kust ma tagasi enam minna ei tahaks. Ma usun saatusesse. Ja ma usun, et kogu see halb kogemus ettekandjana pidi olema. Muidu ma ehk ei oleks sealt ära tulnud ja kogu “tavatöö” peale nii kuri olnud ja ettevõtjaks hakanud. 

Lõpetuseks üks ilus pilt Kentist jalgrattaga tuulelohet lennutamas. Kui tuult ei anta, siis tuleb ise vaeva näha ja tuul oma jõuga tekitada!

PS! Ma ei püüa “tavatööd” maha teha. Igal ühel on oma kutsumus. Kõige olulisem on rahulolu. Kui oled endaga ja enda tööga rahul, siis oled õiges kohas ja teed õiget asja!

Kas Teil on olnud hetki, kui tunnete, et tööandjad ei anna Teile võimalust? Kas lapsed on olnud töö leidmisel takistuseks? Kuidas olete olukorra lahendanud?