Järgmine päev alustasime teekonda Torremolinose suunas, kus oli meie ööbimiskoht nr.2 Hispaanias. Kilomeetreid oli vaja läbida umbes 550.
Kuna hommik läks kiireks ja me süüa ei jõudnud, siis mingi hetk läks kõht tühjaks ja hakkasime otsima kohta, kus saaks korralikku sööki. Iga 50 km tagant oli küll tanka, kuid tanklates otseselt midagi süüa ei olnud ja nende kõrval olevad toidukohad pakkusid üldjuhul burgereid või friikaid.
Lõpuks me leidsime ühe linnakese, mis asus kiirtee ääres. Keerasime sinna sisse ja hakkasime söögikohta otsima. Selgus, et me olime sattunud taas ühte kummituslinna. See ei olnud esimene kord, kui mööda linna sõites kõik kohad suletud olid. Aga see oli kuidagi eriti õudne. Kujuta nüüd ette, et sõidad suurde linna sisse. Autod on tee äärde pargitud ja nii paremale kui ka vasakule jäävad söögikohad, poed ja apteegid. Aga absoluutselt kõik kohad on suletud. Keset päeva. Kell oli vaevu kolm. Õnneks astus pisut enne linnast väljumist meile üks inimene vastu, sest me olime juba veendunud, et ufod on kõik selle linna elanikud röövinud ja oma planeedile orjadeks maha müünud. Aga süüa me ikka ei saanud ja Kent hakkas vaikselt näljast otsi andma.
Torremolinos
Õnneks leidsime ühe väga toreda söögikoha paarkümmend kilomeetrit edasi ja saime lõpuks kõhus täis. Teenindus oli ka super hea. Vaatamata sellele, et nad inglise keelt ei rääkinud ja meie hispaania keeles ainult “hola”, “gracias”, “si” ja “no” oskasime öelda ja peale selle veel otsustada ei suutnud ja oma meelt viimasel hetkel muutsime, olid nad meiega sõbralikud ja kannatlikud.
Mis veel? Lapsed olid suhteliselt närvilised. Pikk sõit oli selja taga ja näha oli, et nad kohe üldse ei taha enam autos istuda. Mäed, vihm, tõusud ja mõõnad, rekad, kes ohutulede vilkudes püüdsid mäest end üles vinnata, palmid ja hiigelsuured aaloed, silmapiiride taha ulatuvad kasvandused ja siis tuli lõpuks Torremolinos.
Parkimiskoha leidmine oli juba omaette tore seiklus. Me auto on nende pisikeste tänavate ja pisikeste parkimiskohtade jaoks liiga suur ja laia ja pikk. Ainuüksi ühelt tänavalt teise keeramine valmistab mõningates kohtades raskusi. Kuigi korteri omanik, kelle käest me öömaja rentisime, oli hästi tore ja jättis meile maja ette parkimiskoha, siis sinna manööverdamine ei oleks antud liiklusega võimalik olnud ja kui see oleks isegi õnnestunud, siis neid mõlgitud autosid vaadates ei tulnud tahtmist väga kitsasse vahesse oma autot jätta.
Parkisime mõned tänavad kaugemale, haarasime kiirtoitukohast süüa ja läksime ära korterisse. Vihma sadas ja märg oli olla.
Leid ööbimiskohast
0 kommentaari:
Postita kommentaar