Liisbett: Kuidas ma mahutasin kogu oma elu ühe auto pagasiruumi?

Ma olen oma elu jooksul kolinud vähemalt 10 korda. Senimaani on kolimine üpris meeldiv tegevus olnud. Sul on vaja teha järgmised sammud:

• Otsida koht, kuhu kolida ja saada antud objekti võtmed.
• Otsida endale hunnik kaste ja prügikotte.
• Toppida järest kõik asjad mida sa omad kastidesse ja kottidesse ning viia need ühte tuppa suurde hunnikusse. Jätka tegevus seni, kuni sul pole enam ühtegi asja, mida kotti või kasti toppida.
• Muretse endale järelhaagis, viska kõik sulle kuuluvad asjad haagise peale ja sõiduta need uude kohta, kus sa need ilusti maha saad tõsta. 
• Kui esimese korraga kõik peale ei mahtunud, siis korda eelmist punkti. 
• Anna eelmise koha võtmed üle ja mine uude kohta rahulikult asju sorteerima.

Kuna seekord oli kõik teistmoodi, siis oli ka kogu kolimise protsess kõvasti pingelisem ja ajamahukam. 

1. Esiteks käis eelnev jutt korterist kolimise kohta. Seega uskuge mind, neli seina korda saada on kõvasti lihtsam, kui neli seina pluss kuur ja saun ja 0,2 hektarid õueala. 
2. Teiseks ei olnud meil kohta, kuhu kolida. Seega oli vaja korraga kolida ja sorteerida.
3. Kolmandaks kolime me ühest riigist teise. See omakorda tähendas, et peale sorteerimise tuli ka asju ära anda ja maha müüa.

Niisiis! Kuidas ma ikkagi siis kolisin? 

Meil oli seal majas 9 kooselatud aasta jooksul meiega kaasa rännanud esemed. Pluss viimase kolme aasta jooksul majja ostetud mööbel ja muu vajalik.

Õnneks oli mulle paar kuud enne maja müüki panekut tulnud kinnisidee oma elust igasugune pahn eemaldada. Sellega olin ma hea eeltöö ära teinud. Enamus prügi ja ebavajalikud riided olid majast ära viidud. Eelmine suvi olin ma ka kuuri ja sauna koristanud põhjalikumalt, mis samuti tegi olukorda natuke kergemaks.

Koos maja müüki panekuga läksid müüki peaaegu kõik majas olevad mööbliesemed. Absoluutselt kõik, millel oli mingi väärtus, sai müüki pandud. Esimene asi, mis sai müüdud oli telekas, päev enne lahkumist tuldi lapse voodile järgi. Seega intensiivne müügitegevus kestis kokku poolteist kuud. 

Kui tekkisid kindlad ostuhuvilised, siis läks aga asi palju keerulisemaks. 

Nagu ma eelnevalt juba mainisin, siis keeruline oli kogu protsess põhjusel, et meil ei olnud kohta, kuhu oma asju kolida ja meil polnud ka reaalselt 95% nendest võimalik uude kohta kaasa võtta. Suurte asjadega oli lihtne. Need kas ostetakse ära, viiakse minema või nad jäävad majja. Seejärel tulid väiksed asjad. Nendega oli aga korralikult planeerimist.

• Mis on need asjad, ilma milleta me ei saa Hispaanias hakkama? Ja siis tulevad need asjad, ilma milleta me saaksime hakkama, aga väga ei taha ja mida annab autosse mahutada.
• Nendest jääb omakorda alles hunnik asju, mis auto peale ei mahu aga ära ka ei taha või ei saa anda..kuhu need ajutiselt paigutada?
• Mis on need asjad, millest oleks mõnel pereliikmel kasu?
• Mis on need asjad, mida viia Uuskasutuskeskusesse?
• Mis on need asjad, mis lähevad prügisse. 

Minu strateegia oli sorteerida asju tuba toa haaval. Sellest ei tulnud midagi välja. Kui sa juba vaatad asju mingi kindla pilguga, siis hakkad ka teistes tubades asju kokku panema. 

Kuidas minu sorteerimise protsess välja nägi lõpuks? Kujutage ette nüüd ühte suurt kappi, kus on kõik sinu majas olevad asjad.

• Kõigepealt ma võtsin kõik asjad kapist välja ja elimineerisin kõik asjad, mis 100% ei tule minuga kaasa ja ei lähe kuhugi hoiule. Asjad, mis on asendatavad ja ebavajalikud. Näiteks nagu talvejope või koogivorm. Need kotid rändasid meie teise korruse elanike kätte, kust need kotid teistkordse sorteerimise tulemusena tagasi rändasid ja Uuskasutuskeskuse hunnikusse läksid. Nendest oli väga lihtne loobuda. Ilma suurema kõhkluseta sai kotti visatud. Ausalt! Mingit emotsionaalset sidet koogivorm ei tekitanud. Või tunnet, et ma enam iial samaväärset koogivomi ei leia.
• Nüüd jäid alles asjad, mida ma nii kerge südamega kotti või kasti ei visanud. Nüüd tuli süda natuke kõvemaks teha ja pisut reaalsemalt asjadele pilk peale heita. Kõrvale läksid asjad, mida mulle küll meeldisid, aga mida mina või lapsed mõnda aega kasutanud ei olnud. Selle käigus õppisin ma üsna palju loobumist. Mis siis, et need kõrvarõngad olid kunagi su lemmikud. Nüüd nad on juba 3 aastat seisnud ja aeg on neist loobuda. (Sama lugu, mis eelmine kord, Uuskasutuskeskuse hunnik suureses taaskord.)
• Siis jäid alles asjad, mis mulle väga meeldisid, aga mis ilmselgelt kõik ei saanud minuga kaasa tulla. Sealt läksid osad asjad hoiule panemise hunnikusse(albumid, raamatud). Selleks hetkeks oli mul juba üsna selge, mida ma Hispaaniasse kaasa võtan ja kui palju mulle reaalselt ka kaasa mahub. Ja kuna asjadest loobumine oli juba kõvasti kergem, siis hakkas ka asjade sorteerimine pisut lihtsamaks muutuma. Mängu tuli loogika. Kas mul ikkagi on vaja seda kampsunit, kui Marbellas on 35 kraadi sooja?? Seega jäi alles mõistlik kogus asju, mida reaalselt kaasa võtta.
• Viimane staadiumis mängis rolli paanika. Kuna ma olin oma meeletu sorteerimisega ajahätta jäänud, siis viimases staadiumis ma enam ei mõelnud, kas mulle midagi meeldib või ei meeldi. Selleks hetkeks olid koos asjad, mis olid hädavajalikud kaasa võtta. Ja pagasiruumi ei mahtunud rohkem. Selles staadiumis ma juba tahtsin asjadest lahti saada. Vahet ei ole, et mulle see nii väga meeldis ja ma unistasin, et kunagi see kaunistab mu unistuste maja esikut. Kaunistagu nüüd kellegi teise esikut! Seega iga külaline oli kohustatud tegema tiiru majas ja võtma kaasa kõik, mis talle auto peale mahub ja natuke peale ka. 

Tagasi mõeldes oleks pidanud kogu kolimise protsessi natuke teise nurga alt võtma. Kogu fookus oli sellel, et kõik asjad tuttavatele ära anda. See aga võttis meeletult palju aega, sest kellel polnud kohe võimalik asju ära viia ja kellel polnud veel üüripinna võtmeid käes ja kes tuli alles päev enne üleandmist vaatama, mis tal vaja oleks.. Seega pidi arvestama kõikide teise võimaluste ja soovidega ja see oli stressirohke ja ajakulukas. 

Tagasi mõeldes oleks pidanud andma omadele kaks-kolm päeva, et vaadata üle asjad, mida neil vaja läheb. Seejärel oleks pidanud võtma haagise ja ülejäänud asjad vedama Uuskasutuskeskusesse või Jäätmejaama. Ja korras. 

Aga alati ei lähe asjad nii nagu tahad. Ja ei peagi minema. Igast ebaõnnestumisest on palju õppida!

Ja nii ongi :)