Eelmine õhtu lõppes Poola hotellis uinudes. Seega tuli mul seal ka hommikul üles ärgata. See tehtud oli plaan minna Varssavisse shoppama. Esimene peatus oli meil mingis suures kaubanduskeskuses, mis ilmselgelt vihkas lapsi, sest terve keskuse peale oli üks lasteriiete pood ja sealsed hinnad olid minu jaoks liiga mitte poolalikud. Seega vantsisime tagasi auto poole ja suure pettumusega alustasime sõitu Praha suunas.
Siis kui Kent minust Starbucksi ees pildi tegid ja kõik poolakad viisakalt seisma jäid või alt läbi kõndisid. Ainuke pilti, mis mul eelmainitud keskusest on.
Varssavi külje all Burger Kingis juttu puhudes ja süües isegi mäki suurusele alla jäävaid burgereid jõudsime järeldusele, et mõistlikum on jätta Praha vahele ja sõita kogu öö Veneetsiasse. Idee tekkis sellest, et me olime selleks hetkeks oma ajagraafikuga taas omajagu tunde maas ja Prahasse lihtsalt magama minna ei tundunud mõistlik.
Varssavi Burger Kingsis ööbimiskoha otsimine
Kuna ma ei olnud endiselt üle saanud sellest, et me Poolas ei jõudnud hea hinnaga Poola kraami osta, siis andis teekonna muutmine mulle võimaluse üle tee asuvasse toidupoodi shoppama minna. Seekord läks õnneks ja meil õnnestus osta lastele uued outfitid, mulle uued bikiinid ja veel hunnik vajalikke ja mittevajalikke asju. Arve oli selline ühe korraliku toidukorvi hind Eestis. Seega Poola kaubareis läks meil korda.
Veel enne Poolast väljasõitu käisime söömas KFC-s ehk siis Kentucky Fried Chicken kiirtoidukas ja kui Burger King oli suur pettumus, siis KFC varustas meid ämbritäie kananagitsate ja friikatega, mida me sõime veel järgmise päeva pärastlõunani.
Poisid olid terve Poola tripi väga tublid. Kui esimene päev oli Kenneth pisut jonnakas, siis teine päev nad nautisid mõlemad nii autosõitu kui ka poodides ja kiirtoidukohtades ringi kolamist.
Me startisime lõpuks Poolast õhtul kell 5. Kuna me tahtsime olla korralikud turistid ja näha kiirteepiiretest kaugemale, siis otsustasime, et väldime kiirteid. Tulemus?
Öö Tsehhi teedel. Sõidad mööda pisikesi külateid. Külast külani on mõned kilomeetrit, küla ennast 500 meetrit. Aga külad ise olid väga lahedad. Teed on lagunenud ja teemärgistus suhteliselt olematu. Kujuta nüüd ette, et sõidad kottpimedas keset põldu teel, mis on sama lai, kui meil Eestis üks teepool ja avastad viimasel hetkel, et mõnesaja meetri kaugusel on 90 kraadine kurv, mida tähistab üks tokikene kusagil viljatuustide keskel. Vähegi korralikel teedel oli kiirusepiirang 50, nigelatel teedel, kus aukust auku sai sõita, piirangud puudusid. Aga vähemalt ei olnud võimalust magama jääda rooli taga.
Öö Austria teedel jääb mulle ma usun, et elu lõpuni meelde. Tee ise on midagi sellist nagu Haanja tee ja vana Võru-Tartu maantee kokku pannes. Ainult, et sa sõidad sama teed mägedes. Ja kui sa munamäe trepid eemaldad ja sinna autotee ehitad, siis sellised on Austria teedel tõusud/langused. Kent arvas, et päris iga autoga ei saa nende mägede vahele rallitama minna. Selline keskmine poolaka vana ford lõpetaks suure tõenäosusega mootorisurmaga. Ja pidurid! Need pidurikettad, mis Eestis veel hea pool aastat kasutamist kannataks, need suitseks juba enne, kui esimene mägi vaatevälja jõuaks.Tühermaa ja metsade asemel on ühel pool mäesein ja teisel pool kuristik. Seega kui tekiks vajadus teelt välja keerata, siis valikuvariandid pole väga head. Ja suurim oht ei ole mitte teele jooksev kits vaid mäenõlvalt varisevad kivid.. Külades on kohati teed hästi kitsad. Kui auto sulle kurvi peal vastu tuleks, siis teineteisest mööda saamiseks peab kumbki tagurdama. Ja mis veel. Õhk on värske ja puhas. Kaugustes kuuled linnaulaulu ja veevulinat. Vaatepildi kirjeldamiseks jääks mul tõenäoliselt sõnadest väheks. Imeline, võimas, kaunis ja maagiline ei kirjelda isegi 1% sellest, mis tunne oli seista kohvitass käes hommikul kell 8 tee ääres asuvas söögikohas. Kraadiklaas näitas kahte kraadi kuid ei olnud külm. Õhk oli karge. Vanem meesterahvas, kes tundus olevat selle koha omanik tõi mõlemale lapsele paki komme. Lihtsalt niisama.
Ja siis tuli Veneetsia…
0 kommentaari:
Postita kommentaar