Üks paljudest teemadest, mida ma oma blogimise karjääri jooksul läbi tahtsin võtta, oli trenn.
Nädal tagasi oli minu jaoks trenn hommikuti voodist üles tõusmine ja kohvikannu nupu vajutamine. Venitusharjutusteks võis lugeda autosse pugemist ja sealt välja ronimist. Tundub nagu korralik maratonijooks, eks ole? Siin kohal peaksin vist mainima üht fakti minu kohta. Kui minu varasemast jutust võis eeldada, et ma pole kõige parimas vormis ja tahan trenniga lisakilodest vabaneda, siis kahjuks või õnneks pean tõdema, et ma kaalun alla 50 kilo. Trennist hakkasin mõtlema sel hetkel, kui varvaste puudutamine muutus tõsiseks katsumuseks ning selja sirgu hoidmine tähendas korraliku keskendumist. Siis kui kael ja selg valutasid nädalas mitu korda.
Minu elukaaslane hakkas õhtuti jooksma umbes kuu tagasi. Sel hetkel ei olnud ma veel valmis temaga kaasa jooksma. Üldiselt ma lähen kõigega kaasa, mida ta ette võtab. Vastupidi ka! Aga..ta alustas jooksmisest. Ja jooksmine oli minu jaoks õudusunenägu lapsepõlvest. Siis kui pidi jooksma maratoni või 500m läbi pargi konarliku ja kivise pinnase. Ma mäletan siiamaani mändide lõhna seal Kubijal, kui mind pandi vastu minu tahtmist 1 km jooksma. Ma mäletan siiamaani seda tunnet, mis minu rinnus oli, kui ma olin jooksnud 500 meetrit ja ma teadsin, et pool on veel minna. Ma mäletan seda hingetuse tunnet, kui finiši joon oli möödas ja ma murule pikali heitsin, lootes et ma täna veel ei sure ja paari minuti pärast suudan ma taas hingata. Ma ei vihka elus midagi..aga mulle kohe väga väga ei meeldi jooksmine.
Nädal tagasi midagi minu sees muutus. Mulle meeldivad väljakutsed ja jooksmine oli neist üks suurimaid. Seega ma ütlesin oma elukaaslasele, et ma tulen täna kaasa. Samal ajal ketras peas see tuttav karjuv ja kriiskav hääl, mis üritas mind selle plaani lolluses veenda. Ma summutasin seda häält enda järjekindlusega, et jooksmine on tegelikult tervisele kasulik ja see paar kilomeetrit ei tee mulle liiga. Kohe kindlasti ei lubanud ma endale pooleli jätmist, sest selline tüdruk ma pole. Aga ma kinnitasin endale, et kui mulle ikka jooksmine kohe väga väga ei meeldi, siis ma homme ei lähe. Kindlustamaks, et see kriiskav ja karjuv tobe tegelane mu peas võitu ei saaks, kiirustasin ma oma meest end liigutama ja pärast venitusharjutusi alustasime seda teekonda. Uskuge mind, kui ma ütlen, et see teekond tundus igavesti pikk. Justkui peaksin ma jooksma maailma lõppu. Ma proovisin hingata ja mitte ühtegi sõna öelda, sest teate seda tunnet, kui sa tead, et kohe hakkab pistma. Seega ma hingasin ja kinnitasin endale, et see jooksmine on tegelikult tore ja igavesti tervislik! Me jõudsime posti juurde, mis tähistas poole teekonna lõppu ja ma juba olin valmis tagasi jooksma, et see igavene piin kord läbi saaks..kuid minu suureks üllatuseks jäi mu elukaaslane seisma ja ütles, et nüüd puhkame ja venitame. Ma tundsin nii suurt kergendust! Ja pärast seda hakkas mulle jooksmine meeldima. Ilma selle pausita oleks mu jalad tagasi jõudes lõdisenud kui makaronid. Aga tänu sellele pausile suutsin ma tagasi joosta nii, et ma ei tundnud, et ma oleks suremas.
Järgmine päev ma juba ootasin jooksma minemist! Ma ei tea, kuna oli enne seda viimane päev, kui ma jooksmas käisin. Sellest on tõenäoliselt möödas aastaid. Ehk isegi üle 10ne aasta. Kui sa pole aastaid jooksud ja oled endale kinnitanud, et see pole sinu jaoks, siis suure tõenäosusega ei proovi sa iial üle paarisaja meetri joosta. Selleks, et unistuseks täituks on vaja alustada! Ja kui sa juba midagi oma elus soovid, siis ära oota homset või seda täiuslikku hetke. Oodates täiuslikku hetke, jäädki ootama! Täna, nüüd ja kohe on parim aeg oma unistused ellu viia!
Ahjaa, õhtused joogatunnid! Kuidas me joogani jõudsime? Sellest kirjutan järgmine kord.
Unistage suurelt!
Nädal tagasi midagi minu sees muutus. Mulle meeldivad väljakutsed ja jooksmine oli neist üks suurimaid. Seega ma ütlesin oma elukaaslasele, et ma tulen täna kaasa. Samal ajal ketras peas see tuttav karjuv ja kriiskav hääl, mis üritas mind selle plaani lolluses veenda. Ma summutasin seda häält enda järjekindlusega, et jooksmine on tegelikult tervisele kasulik ja see paar kilomeetrit ei tee mulle liiga. Kohe kindlasti ei lubanud ma endale pooleli jätmist, sest selline tüdruk ma pole. Aga ma kinnitasin endale, et kui mulle ikka jooksmine kohe väga väga ei meeldi, siis ma homme ei lähe. Kindlustamaks, et see kriiskav ja karjuv tobe tegelane mu peas võitu ei saaks, kiirustasin ma oma meest end liigutama ja pärast venitusharjutusi alustasime seda teekonda. Uskuge mind, kui ma ütlen, et see teekond tundus igavesti pikk. Justkui peaksin ma jooksma maailma lõppu. Ma proovisin hingata ja mitte ühtegi sõna öelda, sest teate seda tunnet, kui sa tead, et kohe hakkab pistma. Seega ma hingasin ja kinnitasin endale, et see jooksmine on tegelikult tore ja igavesti tervislik! Me jõudsime posti juurde, mis tähistas poole teekonna lõppu ja ma juba olin valmis tagasi jooksma, et see igavene piin kord läbi saaks..kuid minu suureks üllatuseks jäi mu elukaaslane seisma ja ütles, et nüüd puhkame ja venitame. Ma tundsin nii suurt kergendust! Ja pärast seda hakkas mulle jooksmine meeldima. Ilma selle pausita oleks mu jalad tagasi jõudes lõdisenud kui makaronid. Aga tänu sellele pausile suutsin ma tagasi joosta nii, et ma ei tundnud, et ma oleks suremas.
Järgmine päev ma juba ootasin jooksma minemist! Ma ei tea, kuna oli enne seda viimane päev, kui ma jooksmas käisin. Sellest on tõenäoliselt möödas aastaid. Ehk isegi üle 10ne aasta. Kui sa pole aastaid jooksud ja oled endale kinnitanud, et see pole sinu jaoks, siis suure tõenäosusega ei proovi sa iial üle paarisaja meetri joosta. Selleks, et unistuseks täituks on vaja alustada! Ja kui sa juba midagi oma elus soovid, siis ära oota homset või seda täiuslikku hetke. Oodates täiuslikku hetke, jäädki ootama! Täna, nüüd ja kohe on parim aeg oma unistused ellu viia!
Ahjaa, õhtused joogatunnid! Kuidas me joogani jõudsime? Sellest kirjutan järgmine kord.
Unistage suurelt!
0 kommentaari:
Postita kommentaar