Liisbett: Jälle üksikema! Kent Indias, esimene päev

Oh jumal, ma olen jälle üksikema!!! Ehk siis Kent läks kaheks nädalaks Indiasse.

Viimane ühine õhtu. Vaatasime arvutist pandimajast saadud 1 eurost DVD-d ja jõime 1 eurost veini. Kui nüüd keegi mõtleb, et mis asjad need DVD-d on, siis proovige kuu aega ilma kiire internetita elada ja saate ka teada. Me avastasime mingi hetk, et siin müüakse kaltsukates ja pandimajades väga häid DVD-sid. Kent tuli ükspäev pandimajast “Ocean’s eleven” ja “Ocean’s thirteen” näppude vahel. Lisaks veel üks Tom Cruise “Mission Impossible” ja “The Mexican”. Investeering kokku 4 eurot. Eile vaatasimegi “The Mexicani”. 

Täna siis viimane hommik koos. Oleks ju võinud olla selline mõnus ja rahulik. Viimane hommikune kohvi, rahulik kulgemine mööda maanteed ja lennujaamas pikad kallistused ja suudlused enne turvakontrolli minemist?? No ikka nii nagu normaalsed inimesed teevad. Aga me ju ei ole normaalsed inimesed…

Kent oli midagi valesti arvestanud ja seega nägi meie hommik välja nagu kaader põnevikust, kus keset hommikust kohvikeetmist tuleb Kentile kõne. Teisel pool teatab keegi rahulikul toonil, et Kenti on mürgitatud ja vastumürk asub Indias. Vastumürgini peab jõudma vähem, kui 24 tunni jooksul. Loomulikult ei saa ju ellu jääda kortsus pükste ja ilma oma kallite triiksärkideta, mis alles õues kuivavad, seega järgmised 10 minutit jookseb Kent õue ja toa vahet ja mina kamandan lapsi autosse. Täpsel 8.20 vajutab Kent gaasi põhja. Viimane kaader näitab veel lauale jahtuma jäänud kahte kohvitassi. Check in ainsale lennukile, millega Kent jõuaks õigeks ajaks Indiasse lõpeb 9.30. Sõiduteekonna pikkus Google Maps andmetel on aga tasulisel kiirteel 1 tund ja 10 minutit, tasuta kiirteel 1 tund ja 20 minutit.Seega väga napikas. Terve teekond nägi välja nagu tagaajamine kiirteel. Või nagu tetris, kus sa end igale poole üritad ära mahutada. Kohale jõudsime lennujaama 9.20. Hüppasime mõlemad autost välja, ma viskasin pagasiruumist välja Kenti kotid ja Kent samal ajal kallistas poisse. No ja samal ajal, kui mina pagaasnikut kinni panin võttis Kent kotid ja tegi mulle kiire musi. Ma asualt öeldes väga seda hetke ei mäletagi. Ega seda, kuidas ta lennujaama ukse poole jooksis. Ma samal ajal hüppasin autosse, sest me olime ilmselgelt sajal teisel autol ees ja kimasin minema. Teate nüüd filmis neid kohti, kus taustaks hakkab mängima ülikurb viilu või klaverimeloodi ja siis naine sõidab kusagilt minema ja nutab. No korra tuli isegi mulle pisar silma. Ma ei tea, kas sellepärast, et Kent ikka jõudis ja pingelangus oli suur või sellepärast, et me korralikult hüvasti ei saanud jätta. Aga siis hakkasid poisid juba taga kisendama, et nad tahavad pähkleid ja midagi raudselt kusagil krabiseb, seega ma raudselt söön pähkleid ja miks ma nii õel ema olen ja nendega ei jaga, seega mu pisar kadus päris kiirelt ära ja ma hakkasin poistele seletama, kuidas pähklid on üldse teises kohas ja ma ei saa kättegi neid. 

Seega jah! Hommik oli kiire ja emotsionaalne ja nüüd me peame kaks nädalat kolmekesi hakkama saama. Nagu alati, esimesel päeval on alati selline tühi tunne ja siis ma üritan seda tegevusega täita. Täna õhtul on plaanis lastega koos smuutisid teha ja kuna praegu on siin juba päris kuum, siis on plaanis katsetada jääkohvi tegemist. Vaatame, kuidas välja kukub..

Kenti vahepeatus Dublinis. Saatis mulle pilvedest pildi :D

Kas Teil kellelgi ka mees vahepeal pikalt eemal on? Kuidas hakkama saate?